Nonii. Nüüd on see lõpuks käes… Jaanuaris tehtud avastus, et vanemahüvitist ei maksta poolteist aastat, nagu reklaamides aastaid korrutatud on, ja et sünnitustoetust ei maksta lisaks sellele, tekitas paanika. Paanika sundis kiiresti tegutsema ja nii olengi plaanitust mitu kuud varem tööl tagasi, pärismaailmas.
Päriselu on tegelikult päris tore. Ma saan rääkida inimestega, kes räägivad mulle täislausetega vastu (ja nad räägivad!). Ma saan tunda ennast kasulikuna erialast tööd tehes (ma ei ole enam lüpsimasin, keda oma suva järgi lükata ja tõmmata). Tunne on selline, nagu oleksin üle hulga aja jälle mina ise. Päris inimene.
Kuna tulin pärismaailma tagasi napid kaks nädalat tagasi, pole ma veel jõudnud palju ära teha. Homme ilmuvas UT-s olen nimeliselt kirjas ainult impressumis, et asju mitte liiga segaseks ajada. Tunda on mu kätt aga terves ajakirjas: kirjutasin uudiseid, sebisin kaastöid, joonistasin makette ja ajasin küljendaja kõrval arvutiekraanil näpuga asju õigetesse kohtadesse.
Ma ei saanudki varem aru, kui palju olen sellest puudust tundnud. Päris inimestega suhtlemine. Päris asjade tegemine. Juba järgmisel kuul olen tagasi nii nime kui ka näoga ja siis see päris töö alles algab. Praegu olen ma küll üsna rahul. Hea on tagasi olla.
tuuline haldjasaar 