Teatriarvustus: Nooruse kultuse karuteene

MarisSavik_Ilusonnoorelt_esialgne39

Vanemuise teatri uuslavastus «Ilus on noorelt…» esietendus 16. aprillil Sadamateatris. Lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla (Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool), kaaslavastaja ja helikujundaja Kiwa, kunstnik Maarja Meeru, tehniline kunstnik ja valguskujundaja Kristjan Suits. Mängivad Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv ja Jaanus Tepomees. Foto: Teater Vanemuine

Pilkane pimedus. Keegi jookseb katuselt saali, käes väike taskulamp. Kusagilt ilmub teinegi. Kolm, neli, viis… Kokku seitse nõrka valgusvihku, mis justkui arglikult ringi vaatavad ja üritavad mõista, kuhu nad sattunud on.

«Väga hirmutav on olla elu lõpuni work in progress,» kirjutab kavalehel lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla. Kahjuks on see aga paljude nüüdisaja noorte elu igapäev. Me ei tea, kes oleme, mida tahame või milleks suutelised oleme. Ja see teadmatus on hirmutav.

Lugesin hiljuti ühest USA-s tehtud põlvkonnauuringust. Uurijad pakkusid välja, et praegune ebakindel põlvkond on heasoovlike vanemate kasvatustöö tulemus. Kui soovite, siis nooruse kultuse karuteene ühiskonnale.

Praeguste noorte vanavanemate elu oli raske. Nad õpetasid samas vaimus ka oma lapsi: kui teed tööd, tuleb ka armastus/edu/rikkus. Suur töö ja sõjajärgsed kasvuolud tegid võimalikuks, et paljudel toonastel noortel läkski väga hästi.

Võitjate lapsed
Nn X-generatsioon, 1960.–70. aastatel sündinud, on vähemalt Ameerika Ühendriikides võitjate põlvkond. Nende loodu põhjal saab teha lõputu nimekirja edukatest ettevõtetest, maailma muutnud ideedest jm. Neil on võimalus ja soov oma lastele näidata teistsugust maailma.

Muidugi on Eesti olud teised kui USA-s ja siinsed edulood on tagasihoidlikumad. Aga sarnast lähenemist leiab ka meil. Kodus ja koolis öeldakse, et võid saada, kelleks iganes soovid. Unista suurelt, ära tee endale allahindlusi. Sina oled parim.

Üheksal juhul kümnest saab nii kasvatatud laps aru, et otsuste ja valikute tegemisega ei pea kiirustama. Aga siis satub selline noor Päris Ellu. Vanemate kiidusõnad ja enda uhked unistused siin ei loe. Pead olema suuteline teisi enda väärtuses veenma. End tõestama.

Elukool on paljude jaoks šokk. Uute oludega kohanemine on raske ja väidetavalt just seepärast on praeguste 20–30-aastaste noorte seas nii palju depressiooni ja muid närvidega seotud haigusi. Enesetappude põhjusest rääkimata.

Tuleb välja, et maailm ei olegi soe ja pehme koht, kus eksimused andestatakse ja veel julgustavalt seljalegi patsutatakse. Seal on pime ja hirmus. Kõik tahavad midagi saada. Aga mida ometi? Ja mida lõppude lõpuks see õelasse maailma sattunud noor ise tahab?

Hirmude paraad
«Ilus on noorelt…» kätkeb endas paljusid hirme, mis tänapäeval on tuttavad paljudele. Hirm otsustada ja vastutada. Hirm paista liiga vana või liiga noor. Hirm üksi jääda. Surmahirm. Ennekõike aga hirm teadmatuse ees.

Näeme oma hirme uneski. Olgu see siis lapsepõlve õudusunenägu meestest, kes tulevad su pere tapma või vähem otsekohene üksi jäämine, millega kaasneb tunne, et keegi ei hooli. Mida rohkem suhtemaailmaga tegemist teeme, seda rohkem üksindust kardame.

Püüame partneri paigal hoidmiseks kas või jää seest lilli välja võluda. Vahel muutume mõlemad oma hirmus teise külge klammerduvaks. Kauem ei suuda kohe kuidagi, ei vaimselt ega füüsiliselt, aga kinnitame endile läbi nutu, et jõuame veel küll.

Kirjutan meie, soovimata teha selget vahet eri vanuses inimeste vahel. Need hirmud on enamal või vähemal määral ilmselt kõigile tuttavad. Ka lavastaja kirjutab oma pöördumises, et noorus ja täiskasvanulikkus on vaid kontseptsioonid, mis kannavad eakohase käitumise norme.

Nooruslik mõtteviis küsib Mehis Pihla suu läbi: äkki on eakohasus ise iganenud? Ehk on tal õigus? Vanusest hoolimata pole kellelgi alati õigus, eksimine on inimlik. Koos teistega muutume kellekski teiseks kui üksi olles. Ja paanilist soovi midagi teha ja muuta, teadmata mida ja kuidas, on meist paljud kogenud.

Oleme noored ja samas ka vanad. Oleneb lihtsalt, millise mätta otsast vaadata. Oma hirmud ja lootused on meil ikka. Ning vesi rahustab ja puhastab meid ikka ühtmoodi.

*Arvustus ilmus 18. aprillil Tartu Postimehes.

Teatriarvustus: Kohtumõistmine paneb mõtlema ja lugema

Vilde teatri “Protsess” esietendus Toomemäel Tartu ülikooli muuseumi pööningusaalis 9. septembril. Alusteksti autor Franz Kafka, dramatiseerinud Peeter Kollom. Lavastanud Ain Saviauk, kujundanud Silver Vahtre. Laval Priit Strandberg (Vanemuine) ning kogenud harrastusnäitlejad Tartust, Viljandist, Suure-Jaanist ja Rakverest.

Franz Kafka teosel “Protsess” põhinev Vilde teatri lavastus tekitab mitmeid küsimusi, nii neid, mis tekivad raamatu lugemisel, kui ka uusi.

Kas väikesel inimesel on võimalust pääseda suure masinavärgi hammasrataste vahelt? Kellele saab loota ja keda saab usaldada? Kas inimene ongi maailmas üksi? Kes saab aidata ja kas üldse peabki lootma kellelegi teisele peale iseenda?

Need küsimused, millega lavastust tutvustatakse, ei jää sugugi ainsateks. Vaatajal, kes ei ole Kafka teostega varem kokku puutunud, tekib peas vastuseta küsimuste virvarr. Kuid kahtlema jäävad ka need, kellele on kirjaniku looming tuttav.

Arusaamatud arenguteed
Lavastaja Ain Saviauk on teksti nii mõnestki kohast kärpinud, et publiku ette tuua lühem lavalugu. Mõned kadunud lõigud oleks loo mõistmiseks olnud aga hädavajalikud.

Arusaamatuks jäävad seetõttu mitmed arenguteed inimsuhetes ja sündmuste jadas. Trupp on need kindlasti endale selgeks mõelnud, kuid vaataja ei saa näiteks aimu, miks peategelane Josef K. oma onu välja vihastas või miks soovib ta advokaat Huldi teenetest loobuda. Lavastuse lõpust puudub teose viimane stseen, nii et pigem mõjub nähtu lõpetamata loona.

Ka mina pidin pärast etendust raamatu, mida lugesin kümmekond aastat tagasi, uuesti kätte võtma. Tuleb tunnistada, et lugedes on Kafka kindlasti nauditavam ja mõistetavam kui pööningusaali lavalaudadel.

Etenduse ajal tuli uduste meenutuste kõrval pähe kaks paralleeli, mis aitasid Josef K. lugu paremini mõista. Esimene neist, samuti Kafka sulest, oli sarnasus “Protsessi” ja “Metamorfoosi” peategelaste vahel.

Esimeses loos arreteeritakse noor pangaametnik ning temast saab süüdistatav kohtuprotsessis. “Metamorfoosis” muutub noor kirjutaja prussakaks. Mõlemal juhul satume tegevust jälgima siis, kui suurim pööre (mille põhjusi ei selgitata) on juba toimunud, ning saame jälgida vaid seda, mis peategelasega edasi juhtub.

Mõlema ümber muutuvad pigem teised inimesed, mitte aga peategelased ise. Nende muutus, metamorfoos, on juba toimunud. Olgu tegu süüdlase või prussakaga, inimesed tema ümber muutuvad salatsevaks ja püüavad põhilist teemat, millest peaks rääkima, vältida.
Teise paralleeli tõmbasin Parsifali ja püha Graali looga. Seal satub peategelane ööbima nõiutud lossi, kus ta näeb veidrat rongkäiku, mis kannab sureva rüütli eest läbi verd tilkuva oda ja hiilgava karika.

Parsifal toob küsimuste küsimata jätmisega kaasa õnnetuse tervele maale. “Protsessis” lõpetab Josef K. üsna alguses põhilise küsimuse – milles teda süüdistatakse – küsimise ja toob sellega kaela hukatuse iseendale.

Just see ongi “Protsessi” puhul kõige frustreerivam: keegi ei küsi laval pärast esimest paari minutit enam, mis toimub. Toimub palju, aga selgeks saab vaid, et kõik on seotud kohtuga, kus protsess käib.

Raske tundega
Tihti on laval kostvast tekstist võimatu aru saada. Oma osa on siin nii ajuti segaval helikujundusel kui ka publiku keskel asuval laval, kus näitleja teksti ei ole üldjuhul tema selja taha kuulda. Siiski on lavastuses nauditavaid hetki.

Rahulikum ja tasakaalukam teine vaatus võimaldab näitlejatel paremini keskenduda. Esile tõusevad need, kellest kiirgub oma rolli mõistmist ning kelle hääl ja olek mõjuvad loomulikult.

Nii saab sümpaatsemaks muutuva peategelase (Priit Strandberg) kõrval välja tuua advokaat Huldi (Aireé Pajur), tema põetaja Leni (Tess Pauskar), kunstnik Titorelli (Tarmo Kruus) ja vangla kaplani (Tiit Alte). Viimatinimetatu monoloogi saadavad ka tähenduslikult mõjuvad kumedad kellalöögid raekoja tornist.

Lahkudes ülikooli muuseumi pööningult – mis vääriks teatrilavana kasutamist sagedamini kui seni – oli siiski nii peas kui ka kehas raske tunne.

Kafka teosed pakuvadki mitmeid tõlgendusvõimalusi, kuid kahjuks mõjub Vilde teatri lavastus pooliku tööna. Tänuväärt on kindlasti aga see, et see juhatab vaatajaid (tagasi) Kafkat lugema.

*Arvustus ilmus 16. septembril Tartu Postimehes.

Teatriarvustus: Tekstiküllane lugu hirme täis neoonmaailmast

Vanemuise lavastus "go neo und romantix"

“go neo und romantix” esietendus Vanemuise Sadamateatris 25. aprillil. Autor kadrinoormets, lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets. Laval Kärt Tammjärv, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Kais Adlas, Raivo Adlas, Piret Laurimaa ja Sten Karpov. Foto: Teater Vanemuine

Kas teil on kunagi olnud tunne, et keegi istub teie tooli peal? Et ise olete voodis ja tool on teises toanurgas laua all ja te teate, et kedagi teist peale teie toas ei ole, aga te ikkagi tunnete, et keegi istub seal, teie toolil?

Umbes nii pihib Vanemuise uuslavastuse “go neo und romantix” tegelane Cucu (Kärt Tammjärv) üsna etenduse alguses. Siis, kui laval on valged tekid, heledas pidžaamas Cucu ja ainsad neoonvärvid on neiu patsikumm ja need, millest ta räägib. Neoonroosa valgus selles pehmes ja heledas ruumis tähistab öö tulekut, millega koos saabub muster uni-ärkamine-hirm.

Neoon ongi pigem see, millest tegelased räägivad, mitte midagi käegakatsutavat. Siiski ei ole aru saada, kas neoon sümboliseerib midagi, mille poole püüelda, või hoopis midagi, mida karta. Mõista antakse mõlemat, ent ühtset vastust sellele ei leia.

Tekstimuusikal
Vanemuise koduleht nimetab lavastust õigusega elektrooniliseks tekstimuusikaliks, sest kõik keerlebki teksti ümber. Alguses loob see atmosfääri, siis muutub üha täidlasemaks, kuni lõpuks ei jäta sõnad enam millelegi muule ruumi ja matavad kõik enda alla. Seejärel saabub aga omamoodi vabanemine, milles terendab mõistmine, et tekst ei olegi oluline. See otsekui lahustub iseeneses ja jääb siis tegevuse fooniks.

Ma ei suutnud otsustada, kas kadrinoormetsa tekst on kohutavalt tüütu või siis geniaalne. Ilmselt oleneb tulemus sellest, mida autor teha soovis.

Kui mingit mõtet tahetakse edasi anda, toimib see ainult poolenisti, etenduse alguses. Järgmised tekstivalingud on nii tihedad, et mõte keeldub neid jälgimast. Lisaks on tekst selgelt kirjalik, nii et kõlab näitlejate suus puiselt ja ebaloomulikult. Lugeda võib olla seda huvitav, aga päriselus ei räägi keegi nii.

Pealegi on maailm, mille tekst maalib, täis hirme, segadust ja tumedaid toone. See on tume ja raske pilt, mida nähes ei tahagi sellises maailmas elada. Ehk ei saanud Cucu ja hiljem ka Gooma (Reimo Sagor) just seepärast magada. Sest nii palju on seda, mida karta. Karta midagi, mida ei ole olemas. Just seepärast kartagi, et ei ole.

Jälgida näitlejaid
Kui eesmärk oligi tekitada küllastumus, hirm, isegi viha, millest võib edasi juba selguseni jõuda, tuleb autorit aga kiita. Kui olin teksti rohkuse tõttu tekkinud trotsiga rahu teinud ja edasised kordusi täis monoloogid ja dialoogid kõrvale jätnud, avastasin, kui põnev on laval olevaid näitlejaid jälgida. Kui ilmekad on nende silmad, huuled ja kehad!

Nii oli ääretult huvitav vaadata põrandal lamava Sten Karpovi tegelase Romaani diafragma piirkonda, mis iga sõna ja lausega erinevat moodi tõusis ja vajus. Oma põnevad väikesed eripärad olid kõigil näitlejatel ja tegelaskujudel.

Millegipärast on haavatavat inimest põnevam jälgida kui kedagi, kes on oma olukorraga täiesti rahul. Poksiringilaadne nelinurkne lava, mida igast küljest piirab publik, on selle haavatavuse tekitajaks suurepärane võimalus. Julgustavat tagaseina ei ole, nii et laval olijatel ei jäägi üle midagi muud kui “kohal” olla.

*Arvustus ilmus 28. aprillil Tartu Postimehes.

Teatriarvustus: Ajatu lugu, mis läheb vaatajale hinge

Vanemuise lavastus "Meie oma tõde, meie oma õigus"

Vanemuise “Meie oma tõde, meie oma õigus” esietendus Sadamateatris 19. veebruaril. Algtekst Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Tanel Jonas. Laval Aivar Tommingas, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv, Maria Soomets, Priit Strandberg, Karol Kuntsel, Jaanika Arum ja Riho Kütsar. Foto: Teater Vanemuine

Vanemuise teatri uus lavastus “Meie oma tõde, meie oma õigus” toob vaataja ette ajatu loo eestlaste armastusest ja tööst ning sellest, miks teist tehes esimest ära unustada ei tohiks.

Suurem osa lavastusest keerleb tammsaarelikult töö ümber. Noorel Andresel (Veiko Porkanen) nagu muid mõtteid peas ei olekski. Isegi Krõõda (Kärt Tammjärv) ilu, mis muidu liigagi jutukal naabrimehel sõnad suust viib, jääks tal nagu märkamata.

Õnneks ei ole töö, millest Vargamäe Andres kogu aeg räägib, Tanel Jonase lavastuses sisu mõttes sugugi põhiline. Seda näitavad ilmekalt vana Andrese (Aivar Tommingas) kommentaarid nooruspõlve mälestustele. Tema ja kadunud Krõõda kommentaarid on dramatiseerija Urmas Lennuki oluline lisandus Tammsaare tekstile. Need lisavad lavastusele oma maailma, mis on täis siiraid emotsioone ning elutarkust, millest õigel hetkel kahjuks vajaka jäi.

Tee tööd, muidu tuleb armastus
Vargamäel on alati võideldud. Näiteks vee vastu. Saab selle kord põllult ära, kipub teine silmanurka. Kraave on sinna soisesse pinda kaevatud küll ja veel, aga ega kraavitamine otsa ei saa. Mehed teevad rinnuni mudas tööd ja naised, kes neid aidata ei jõua, kantseldagu lapsi või kui muuga hakkama ei saa, siis pühkigu palgelt vähemalt silmavesigi ära.

Praegusel ajal ringi vaadates ei ole enam näha takuseid kuubesid. Ka kraavikaevamine või sigade söötmine pole enam igapäevased teemad. Aga mured on ometi samad: tööd on palju, töö tahab ära tappa, ent seda enam tuleb tööd teha ja muu jätta.

Jabur on suhtumine, et õige mees on see, kes teeb kõvasti füüsilist tööd ja teenib raha. Omamoodi ajuvaba on see kogu aeg olnud. Eesti inimesed rabavad nii kõvasti, nagu juhtuks vastasel korral midagi hullu. Mine tea, muidu tuleb veel armastus ja õnn!

Palju andekaid leide
Miks on nii, et just õrna hingega Jussike (Priit Strandberg), kelle linapesu naerdi, jätab selles lavastuses kõige võimsama mulje? Kolm aastat tagasi vanemuislaste ridadega ühinenud Strandberg tekitab peas mõtteid, mida kunagi noor Risto Kübar NO99-s: habras, elus ja nii päris kui olla saab. Mõni ime siis, et lavastuse tipphetk on Jussi kuuse otsa ronimine ja see, et ta end sinna hiljem üles poob.

Lavastus ei ole ainult pisarakiskuja. Nagu Jonas ühes hiljutises intervjuus lubas: action‘it saab. Nii on omal kohal seamaskid kõrtsis, viinatoobritega vehklevad mehed, ringisagivad töömesilased jm. Lavastus on nii lavakujunduse kui ka rekvisiitide poolest Vanemuises üks viimaste aastate kõige huvitavamaid.

Kuigi nalja jagub, jääb kõlama hoopis tõsisem ja isiklikum, mida endalt tihedamini küsima peaksime: kas elame õigesti? Mida peaksime hiljem oma tegemistest arvama? Kas oleme tagantjärele targad või kahetseme ütlemata jäänut? Või elamegi sellist elu, nagu hiljem mäletada tahame?

Lavastuse eel küsib ilmselt enamik teatrikülastajaid endalt, miks on jälle seda Tammsaaret vaja? Pärast vaatamist ei tohiks sama küsimust aga olla. Tanel Jonas ja Urmas Lennuk on Eesti kirjanduse vaat et tuntuima tekstiga teinud nii head tööd, et Vanemuise lavastus mõjub värskelt. Nii ongi tänapäeval vaja.

*Arvustus ilmus 25. veebruaril Tartu Postimehes.

Teatriarvustus: Kurbmäng kolme kuulsuse, püstoli ja Mustafaga

Tartu Uue Teatri lavastus "Viimne voor"

“Viimne voor” esietendus Tartu Uues Teatris 16. jaanuaril 2015. Autor Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar. Laval Mihkel Raud, Liis Lemsalu, Mart Sander, Rauno Polman. Foto: Tartu Uus Teater

Eelmisel reedel esietendus Tartu Uues Teatris Mihkel Raua näidendi põhjal valminud “Viimne voor”. Superstaari-saadetest tuttava formaadi keerab Ingomar Vihmari lavastuses pea peale teatritudeng Rauno Polman.

Idee telesaatest, kus mingi ala kuulsad esindajad noorte soovijate seast uusi tähti otsivad, ei tohiks praeguseks enam kellelegi võõras olla. Seda on kasutatud näiteks nii lauljate, tantsijate kui ka kokkade seas “värske vere” leidmiseks.

Formaat on lihtne: tundmatud inimesed püüavad lühikese aja jooksul tõestada enda sobivust mingile hulgale kuulsustele. Andekaid katsetajaid on vähe, andetuid mitu korda rohkem. Andekate poolt hääletatakse, andetud (kes enamasti saavad ka tublisti rohkem eetriaega) naerdakse aga korralikult välja.

Verd, higi ja pisaraid
Mis saab aga siis, kui üks mitte väga paljulubav poiss keeldub stuudiost lahkumast ning haarab mängu ohjad enda kätte? Tartu Uue Teatri kavalehe järgi on see juhtum formaadiväline ja väga isiklik.

Vihmari lavastuses on superstaariks pürgija keegi Fred (Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudeng Rauno Polman). See, et tegu on laiema teatripubliku jaoks veel võrdlemisi tundmatu noormehega, tuleb loo sisule ainult kasuks.

Ka teles superstaariks saada soovijad on üldjuhul samasugused rabeda olemisega noored, kes üritavad kohtunikele iga hinna eest head muljet jätta ja järgmisesse vooru saada. Fred läheb sellega muidugi üle piiri, haarates püksivärvli vahelt revolvri.

Et kohtunikud on formaadiga nii harjunud, ei tule neile esiti pähegi, et tegu võib olla reaalse ohuga. Kõike kontrollib ju salapärane kaamera taha jääv produtsent Mustafa. Järelikult on närviline noormees järjekordne palgatud ahv (kui viidata mõned aastad tagasi Von Krahli teatris etendatud sama teksti versioonile), kes telesaate vaatajate jaoks põnevamaks muudab.

Mustafa aga ei aita – ka siis mitte, kui relvast esimene pauk tuleb ja hädaoht reaalseks muutub. Kindlasti mitte siis, kui noormees sunnib kohtunikke ükshaaval oma elu eest laulma ja tantsima. Ning isegi siis mitte, kui keegi lõpuks kuuli jalga saab ning maas vääneldes verise taskurätikuga haava kinni siduda üritab.

Superstaari-saate kolmas tulemine
Mihkel Raua teksti on varem Eestis olnud võimalik näha ka 2012. aastal Von Krahli Teatri laval ning möödunud aastavahetuse eel TV3 kanalil telelavastusena. Kas see Vihmari lavastus, mis on võrdlemisi lühikese aja jooksul Raua teksti kolmas ettekandmine Eesti teatris, pakub ka midagi eelmistest erinevat?

Tõepoolest, Von Krahli versioonist erinevad nii tekst ise kui ka selle lavaline pool üsna mitmel põhjusel. Laval ei ole professionaalsed ja tuntud näitlejad. Kohtunikke kehastavad Mihkel Raud, Mart Sander ning Liis Lemsalu, kes on kõik saatega “Eesti otsib superstaari” tihedalt seotud.

Kui lavale panna inimesed, kes näitlemisega iga päev kokku ei puutu, on mitu varianti. Nad kas üllatavad väga positiivselt või on tulemus (enam kui) piinlik. Võiks ju eeldada, et Rauale ja Sanderile on kohtuniku roll aastatega niivõrd tuttavaks saanud, et ka teatris tuleb iseenda mängimine neil imelise kergusega välja. Nii see aga ei olnud.

Esietenduse esimene pool kulus mõlemal mehel n-ö rolli sisseelamiseks ning televiisorist tuttava hääletooni ja enesekindluse saavutamiseks. Lihtsam oli Lemsalul, kelle ülesanne oli kehastada mitte niivõrd iseennast kui lihtsalt rumalat Liisi-nimelist blondiini. Kuigi tegu oli stereotüüpse tegelasega, kes oli uskumatult ebausutav, pakkus Lemsalu ehk isegi lavastuse kõige nauditavamat rollilahendust.

Raua (“lahtise suuvärgiga tüüp”) ja Sanderi (“intelligent”) pingutatult vaimukad pikad monoloogid venitavad lavastuse tunnetuslikult pikemaks ja igavamaks, kui see tegelikult on. Lemsalu siiras ja vahetu tegelaskuju mõjub nende taustal igas mõttes positiivsena. Muide, üks meessoost tuttav teatrisõber ütles sedagi, et Liisi ilu päästis vähemalt etenduse esimese poole.

Raua valimiskampaania?
Olen mitmelt poolt kuulnud arvamusi, et küllap on “Viimse vooru” etendused ajastatud nii, et poliitikasse pürgiv Mihkel Raud valijaid võidaks. Esietenduse järgsel ajal võõbati Tartus lavastuse plakatitelgi Raua nägu värviga üle. Kui see ongi valimiskampaania osa, siis on minu meelest tehtud paar olulist möödalasku.

Esiteks oleks võinud sellisel juhul tekstiga rohkem vaeva näha kui need mõned muutused, mis varasemate ettekannetega võrreldes tehti. Pikad (ja Raua puhul ka ropud) kirjakeelsed monoloogid muudavad lavastuse kohati igavaks ja ka piinlikuks. Suupärasem tekst oleks olnud loomulikum ja dünaamilisem.

Teiseks võinuks enda imagole rohkem tähelepanu pöörata. Juba mainitud roppus võib küll mingi piirini mõjuda muheda ja omamehelikuna, aga sellest edasi ainult lameda ja labasena. Lavastuses on sellest piiripunktist möödas juba kilomeetreid. Tunda oli ka seda, et Raua tegelaskuju istus teistele lihtsalt pähe ja üritas olla üliäge – mulje, mille see tekitas, oli aga hoopis vastupidine. Lisaks mõjus täiesti tarbetuna Raua riiete seljast loopimine. See ei jätnud inimesest head muljet ei ajakirjaniku, muusiku ega ka kindlasti mitte poliitikuna.

Kõnealuse näidendi ja selle lavastustega seoses on Raud andnud aastate jooksul mitmeid intervjuusid, kus on tõdenud paratamatust, et ega talle endale ka selline kohtunikuroll ei meeldi ja tegelikult ei tahaks üldse nii halvasti öelda. Kõike ei saa aga alati formaadi kaela veeretada. Seda enam, kui oled ise teksti autor.

Teraapiline teater
Samas tuleb tõdeda, et oli huvitav kogemus vaadata laval tuntud avaliku elu tegelasi iseendid mängimas. Parim osa oli etenduse algus, mil publik alles saali kogunes ja kohtunikelaua taga istuv Raud iga tulijat muiates silmitses. Kui saali täitudes lisandusid ka Mart Sander ja Liis Lemsalu, mõjus kõik veel loomulikult ja orgaaniliselt. Enne tulede kustumist ja süttimist oli tõepoolest endalgi väike ootusvärin sees. Mis nüüd juhtub? Kas kahel pool lava istuv publik on nähtav või nähtamatu? Kas meie oleme ka osa mängust? Kas minust võib ka saada järgmine Eesti superstaar?

Nii selle tunde kui ka tegelikult muu laval toimuva pärast võiks “Viimset vooru” vaatama minna kindlasti need, kes ise staarisaates käinud on. Lavastus võiks neile mõjuda isegi omamoodi teraapiliselt ja taastada või tõsta nende enesehinnangut. Ehk jagub selliseid inimesi just järgnevaks kaheksaks etenduseks täissaalidesse? Kindlasti saavad nad ka naerda (küll mitte selle “rumala blondiini”, vaid pigem täispuhutud keskealiste meeste ja olukorra absurdsuse üle). Ja võib-olla saavad nad kiljuda ka. Esietendusel igatahes sai.

Kui panna kokku Krahli ja Uue Teatri lavastuste ning ka eelmise aasta lõpus näidatud telelavastuse osad, mis n-ö töötasid, ning teksti ja looga tublisti vaeva näha, siis võiks “Viimne voor” olla mõnus ühiskonna- ja staarikultuse-kriitiline lavastus, mida oleks huvitav ja intrigeeriv vaadata. Kahjuks jäi vähemalt esietendus sellest tasemest veel kaugele.

*Arvustus ilmus 21. jaanuaril Postimehes.