Teatriarvustus: Karismaatiline türann, kes ihaldas Kuud

Caligula (Gabriela Liivamägi)Caligula armastab teatrit ja soovib kõigest vaatemängu teha. Foto: Gabriela Liivamägi

Teatri Must Kast viienda hooaja avalavastus «Caligula» toob vaatajate ette loo karismaatilisest keisrist, kes oleks kõigi lemmik – kui ta vaid nii julm ei oleks.

Vana-Rooma impeeriumi neli aastat valitsenud Gaius Caesar Caligulat peetakse üldiselt julmaks ja hulluks keisriks. Tema eluaja kohta käivate siiani säilinud ajalooürikute autorid olid aga peamiselt tema poliitilised vastased, mis paneb sellistesse väidetesse kahtlusega suhtuma.

Samal ajal on Caligulat kirjeldatud kui esimest imperaatorit, keda imetles kogu maailm päikese tõusust loojanguni. Tema isa oli ülipopulaarne väejuht Germanicus ning keisriks saades lasi Caligula ellu viia rea avalikke reforme, mis tõid talle rahva armastuse. Näiteks taastas ta demokraatlike valimiste tava.

Lennart Peebu lavastuses on need mõlemad pooled hästi esindatud ja see teeb Caligula (Kaarel Targo) suhtes kindla seisukoha võtmise väga keeruliseks. Kas tegu on tõesti hirmuvalitseja või hoopis noore segaduses noormehega, kes püüab maailmas selgusele jõuda?

Teise maailmasõja ajal kirjutatud Albert Camus’ näidend on täis kuiva huumorit, teravmeelset dialoogi ja vulgaarsust. Kui lavastuses poleks groteskseid, kohati rõvedaid vägistamis- või tapmisstseene, võiks peategelasele kogu hingest kaasa elada ja tunda.

Elu või armastus?

Vaataja kohtub noore keisriga raskel ajal – äsja on surnud tema õde ja eluarmastus Drusilla. Teda vaevab enesetapjalik meeleheide, mis on otsekui verejanuline deemon, kes noore valitseja enda küüsi haarab.

Tundub, et Caligula maailm on kokku varisenud ja ta püüab leida midagi uut, mille nimel edasi elada. Tema kaaskondlasedki paistavad olevat arvamusel, et noormeest vaevab armastuse kaotamine.

«Elamine on armastuse vastand!» teatab ühel hetkel keiser. Et edasi elada, tuleb järelikult armastusest loobuda, sest see toob ainult valu ja hukatust. Ilmselt kartusest uuesti haiget saada hakkab ta armastust eitama ja keskendub hoopis riigikassa täitmisele.

Enda töösse matmine on tüüpiline lähenemine, mida isiklike murede eest pääsemiseks kasutatakse. Caligula selline käitumine tundub ainult loogiline. Las poiss rahmeldab, küll ta lõpuks sellest üle saab. Noored teevad vahel ikka rumalusi, sellest kasvab ju välja. Senaatorid on kindlad, et vanemate ja targematena suudavad nad teda suunata.

Piirid, mida verisulis keiser katsetab, lükkuvad aga üha edasi. Algselt naljana tundunud hullumeelsed käsud viiaksegi täide. Järsku leiavad senised tähtsad riigimehed, et orjadki on neist kõrgemad. Nende varandus konfiskeeritakse, naised müüakse lõbumajja, isad ja pojad hukatakse. Kuidas küll selleni jõuti?

Üle piiri läinud nali

Caligula käitub nagu kapriisne laps, nõudes lausa Kuu kättetoomist. Ta saadab korda üha hullumeelsemaid tegusid, määridas ka enda käed verega. Ta lausa anub seda, et keegi ta peataks, pakkudes seda oma vaenlastele ka otse välja. Siiski mingit karistust ei inimeste ega jumalate poolt sellele ei järgne.

Tõenäoliselt peljatakse tema troonilt kukutamisega enda peale tõmmata rahva viha. Paradoksaalsel kombel tundub aga, et teda armastavad needki, kes on tema käsu või käe läbi lähedased kaotanud.

Kui Caligula teeskleb mürgitust, on esimeste päästjate seas Octavius (Martin Tikk), kelle poja keiser tappa lasi. Lepidus (Kristjan Lüüs), kellelt võeti raha, naine ja au, hoiatab Caligulat tema vastu suunatud vandenõu eest ja Scipio (Silver Kaljula) vannub tema isa hukkamise taga olnud keisrile lausa armastust.

Muide, mitmed ajaloolased on väitnud, et Caligula oli hea näitleja. Muidu ei oleks keerulise elusaatusega mees nii vanaks elanud, et keisriks üldse saada. Ja ehk ei oleks ilma näitlejameisterlikkuseta tal ka nii palju poolehoidjaid olnud.

Ehk hoiab Caligulat elus tema loogika? Kuigi keisri jutu sisu võib olla hullumeelne, pole selle jutu vorm seosetu. Või hoopis lootus? Enne Drusilla surma oli noore keisri valitsusaeg õiglane ja õnnelik.

Vähemalt vana armuke Caesonia (Laura Niils) tundub lootvat, et Caligula muutub endiseks. Ta pakub kohe alguses välja, et ehk peaks keiser korralikult magama, et välja puhata ja endine rõõmus ja rahulik valitseja olla. «Kui mina magan, kes siis mulle Kuu alla toob?» saab ta aga vastuseks.

Lootus, et kõik see siiski möödub, annab Caesoniale siiski jõudu ja kannatust, et Caligulat kõigis tema järgnevates hullumeelsustes toetada. Oma osa tundub seal olevat ka emainstinktil – korduvalt viidatakse, et Caesonia on Caligulast vanem naine. Kuigi nad on armukesed, tundub nende vahel olevat ka veider ema-poja suhe.

Kiitus kogu meeskonnale

Võrratud rollid teevad Kristian Põldma tasakaaluka Chaereana ja Märt Koik orgaanilise orja Heliconina. Paradoksaalsel kombel mõjuvad need tagasihoidlikud tüübid isegi Caligulast säravamatena.

Jääb mulje, et proovides on ränga töö kõrval ka palju nalja saanud. Vähemalt saalis istujale paistab, et näitlejad mängivad lustiga nii tõsiseid kui ka jaburaid stseene. Siiski ei eksita selle vastu, et lavastus kogemata naeruväärseks muuta. Ei, Musta Kasti «Caligula» on tõsiseltvõetav ja väga mõjus lavastus, mis pakub veel tükiks ajaks mõtlemisainest.

Hea lavastaja- ja näitlejatöö kõrval tuleb kiita ka kõiki kunstnikke. Kogu amfiteatrit meenutav lavakujundus oma treppide ja poodiumidega, uhked kostüümid, oma elu elav grimm, valgus ja muusika teenivad kõik ühte eesmärki. Ükski element ei võimutse teiste üle, kõik koos lasevad lahti rulluda lool, mille moraali üle otsustab iga vaataja ise.

«Caligula» on Musta Kasti üks mastaapsemaid lavastusi. Suur mitmetasandiline lava võtab enda alla ligi poole Genialistide klubi saalist. Lavastusse panustab peaaegu terve teatritrupp – kes pole laval, on lavastuse valmimisele kaasa aidanud kas nõu, jõu või mõlemaga.

Arvustuse lühiversioon ilmus 12. novembril Tartu Postimehes.

Kas teadsid?

  • Caligula sai selle hüüdnime lapsepõlves, kui ta 2–3 aasta vanusena käis isaga sõjakäikudel kaasas ja kandis miniatuurset sõdurikostüümi (caliga tähendab ladina keeles nahkset (sõduri)saabast).
  • Musta Kasti viienda hooaja avalavastus «Caligula» esietendus 8. novembril Genialistide klubis. Koos vaheajaga kestab 180 minutit, igale etendusele järgneb avatud vestlusring.
  • Lavastas Lennart Peep, liikumise seadis Jaanika Tammaru, kunstnik Maarja Pabunen, kostüümid Liis Väljaots, helikujundaja Karl Petti. Mängivad Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe, Kristian Põldma, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Martin Tikk, Märt Koik ja Silver Kaljula.
Advertisements

Tagasi pärismaailmas

Nonii. Nüüd on see lõpuks käes… Jaanuaris tehtud avastus, et vanemahüvitist ei maksta poolteist aastat, nagu reklaamides aastaid korrutatud on, ja et sünnitustoetust ei maksta lisaks sellele, tekitas paanika. Paanika sundis kiiresti tegutsema ja nii olengi plaanitust mitu kuud varem tööl tagasi, pärismaailmas.

Päriselu on tegelikult päris tore. Ma saan rääkida inimestega, kes räägivad mulle täislausetega vastu (ja nad räägivad!). Ma saan tunda ennast kasulikuna erialast tööd tehes (ma ei ole enam lüpsimasin, keda oma suva järgi lükata ja tõmmata). Tunne on selline, nagu oleksin üle hulga aja jälle mina ise. Päris inimene.

Kuna tulin pärismaailma tagasi napid kaks nädalat tagasi, pole ma veel jõudnud palju ära teha. Homme ilmuvas UT-s olen nimeliselt kirjas ainult impressumis, et asju mitte liiga segaseks ajada. Tunda on mu kätt aga terves ajakirjas: kirjutasin uudiseid, sebisin kaastöid, joonistasin makette ja ajasin küljendaja kõrval arvutiekraanil näpuga asju õigetesse kohtadesse.

Ma ei saanudki varem aru, kui palju olen sellest puudust tundnud. Päris inimestega suhtlemine. Päris asjade tegemine. Juba järgmisel kuul olen tagasi nii nime kui ka näoga ja siis see päris töö alles algab. Praegu olen ma küll üsna rahul. Hea on tagasi olla.

Teatriarvustus: «Faust» üllatab ja kõnetab

«Faust» esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise teatri suures majas. Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti draamateater). Mängivad Andres Mähar, Reimo Sagor, Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres. Kunstnik Pille Jänes. Valguskunstnik Tõnu Eimra.

Enam kui 200 aastat vana värssdraama «Faust» mõjub Vanemuise laval üllatavalt värskena ja sobib edukalt ka meie igapäeva kirjeldama.

Lavastaja Hendrik Toompere ütleb lavastuse tutvustuses, et «Faust» aitab selgemaks teha muuhulgas seda, mis on ja mis tuleb, mis on praegu ja mis on olnud. Küsimustele kas elu on elustatav või on see juhuslik, kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu, jäävad vähemalt minu meelest siin lõplikud vastused saamata. See-eest saab vastuste otsimise protsessi aga täie raha eest nautida.

Õpetlane Faust (Andres Mähar) on aastaid kabinetivaikuses toimetanud. Tillukeses koltunud ja pahna täis toakeses temaga esimest korda kohtudes näeb vaataja, et mees on raskes depressioonis. Faust on kaotanud elu mõtte ja valmis sellest vabatahtlikult loobuma. Seda juhul kui miski teda tardumusest üles ei raputa.

Must puudel raputab elu sisse

Aastakümneid eri päris- ja poolteadusi uurinud mees ei suuda leppida mõttega, et ta ei tea maailmast endiselt piisavalt, et päriselus hakkama saada. Ahastus kasvab nii suureks, et köie kaelapanek ei jää enam pelgalt mõtteks.

Õnneks või õnnetuseks toob Faust ühelt jalutuskäigult koju kaasa musta puudli, kes öösel endalt aga karvase mantli heidab ja hoopistükkis saatanaks osutub. See kohtumine toob kaasa värske tuulepuhangu, mida on hädasti vaja. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) sõlmivad lepingu, millest loodavad kasu mõlemad pooled. Üks praeguses ja teine järgmises elus.

Goethe filosoofiline tragöödia on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskaegsest legendist mehest, kes müüb nooruse ja maiste rõõmude eest oma hinge saatanale. Vanemuise draamalavastus näitab, et elu mõtte ja igavese nooruse otsingud on praegu ehk aktuaalsemadki kui eales varem.

Noorenduskuuri ja entusiasmisüsti saab lisaks Faustile ka lavastus. Kui esimesed pildid mõjusid halli ja rusuvana, siis pärast veretilga andmist avardub lavapilt ja hoogustub tegevus. Ees ootab elukestev reis, mis ei luba kuhugi paigale jääda.

Kujutluspiltide virvarr, mis laval lahti rullub, on praeguseski maailmas väga tuttav. Pidevalt muutuvad teemad, uued kohad ja hetke kordumatus on täpselt see, mis ka nüüdisaja inimesi vaevab. See on meie igapäevane elu.

Me ajame taga omaenese saba

Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igal ühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.

Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.

Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?

Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Faust on teinud pikka aega tühja tööd kui tänu lepingule saatanaga avaneb talle ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.

«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.

Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.

Lavastus nagu rosinasai

Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.

Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).

Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.

Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö «rosinaid», mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks laiali pillutud on. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks lehekülgede pikkuseks venitada.

Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, aga toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. Kui «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, siis «Faustis» on neid täpselt tema meele järgi – nii et mustab.

Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.

Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp

Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.

Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.

Mõnusat nn üle-võlli-ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ning grotesk iluga niivõrd läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.

Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.

*Arvustuse lühiversioon ilmus 5. veebruaril Tartu Postimehes.

ABC: Beebikino

Mõtlesin tükk aega, kas ja millal oleks õige aeg Oliver beebikinno viia. Foorumite lugemine sel teemal kasvatab ainult frustratsiooni, sest mõistlike nõuannete asemel on suur osa postitusi sõim “halbade emmede” aadressil, kes ainult omakasu peal väljas on ja lapsi oma lõbuks piinavad. Iroonia on see, et need teadjad sõimajad pole ise kunagi beebikinos käinud. Mis siis ikka – tuleb ise järele kontrollida, sest ega muidu ju ei tea, kuidas asjad tegelikult on!

Tartus toimib praegu kaks beebikino: kord kuus korraldavad eriseansse nii Cinamon kui ka Ekraan. Lõunakeskuses avatud Apollo kinos veel beebidega käia ei saa, sest Apollo beebikino toimub ainult Tallinnas (Solarises ja Mustamäel) ning Pärnus. Et korralik selgus saada, tuli järele proovida mõlemad pakutavad võimalused. Ja mis ma teada sain? Beebikinno võib minna küll!

Beebikino on sisuliselt võttes nagu suure perega õhtul teleka ees olla (eeldusel, et pereliikmeid on sadades ja lapsi on neist vähemalt pooled). Mõlemas kohas on saal hämar, aga piisavalt valge, et näeks ilusasti ringi liikuda, ükskõik, millises ruumi osas sa ka ei viibiks. Heli on piisavalt vaikne, et beebid omavahel ja vanematega juttu ajada saaks. Kes saab ja tahab, istub saalis, mugib näkse ja vaatab filmi, teised mängivad ekraani ees põrandal või liiguvad ringi. Ideaalis ei häiri ühed teisi ega teised esimesi. Või kui häirivad, siis ei lase keegi end sellest kõigutada.

Eks oleneb palju ka sellest, mis eesmärgil keegi kinno on tulnud. Kui tahad lihtsalt üksi või sõpradega kinno minna või su laps on juba piisavalt suur, võiksid eelistada muid variante kui beebihommikut. Nii saad oodatud kogemuse ega napsa ära kohta teistelt, kelle jaoks see võib olla ainus variant kinno sattuda. Minu jaoks on beebikino hea võimalus oma laps teiste omavanustega kokku mängima lasta. Seda, et filmile keskenduda saaks, arvestades Oliveri aktiivsustaset, ma ei eeldanudki. Ja saingi täpselt seda, mida arvasin: poisil oli tore teistega hullata ja mööda treppe turnida. Vahepeal sai ka ekraanile kiigatud, aga meie mõlema põhiaur läks toreda seltskonna nautimisele.

Beebikino esimene reegel võiks olla: osta pilet ette! Cinamoni saabusime umbes 20 minutit enne seansi algust. Selleks ajaks olid kahe töötava kassa ees pikalt kinokoridoridest mööda looklevad sabad, kus kulgeti edasi kohutava aeglusega. Selle kõige (ja vahepealse segaduse, kus tundus, et terve 300+ kohaline saal on välja müüdud) tulemusena jõudsime saali siis, kui film oli juba alanud. Ekraani mineku eel olin juba targem ja ostsin internetist pileti enne ära.

Teine asi, millele mõelda, on istekohtade valik. Soovitan need valida lähtuvalt lapsest, kellega koos kinno lähed. Kui tegu on väikese beebiga, kes veel ei rooma ja tõenäoliselt kogu aja mõnusasti põõnab, või hoopis suurema lapsega, kes eelistab ringijauramise asemel filmi vaadata ja plõksmaisi süüa, võta koht kusagile rea keskele, et ekraani endale meelepärasest kohast jälgida. Kui sul on aga põnn, kes tahab ringi liikuda ja teiste lastega suhelda, on mõistlik võtta endale kohad rea äärtes, et teisi segamata ringi trallitada saaks. Muide, Cinamonis saab pisikestele suhtlejatele mõeldes osta esireapiletid, Ekraanis on aga esimene rida tühjaks jäetud, et seal saaksid istuda vanemad, kelle lapsed põrandal hullavad.

Vast ongi mõistlik võtta ette teemad, millele ise enne kinnominekut mõeldud sai ja kahes kinos käimise kogemusi omavahel võrrelda. Nii võiks otsuse tegemine teiste jaoks lihtsam olla. Kuna nii Cinamon kui ka Ekraan on üsna Tartu kesklinnas, ei mõjuta enda elukoht ilmselt eriti palju kinoeelistust, kuigi see võib olla mugavuse küsimus. Küll on aga muud tegurid, mis on veidi erinevad. Lisaks võiks enne kinnominekut uurida majareegleid ja juba kohapeal olles oma lapsel silma peal hoida, et ta näiteks põrandalt plõksmaisi või küpsisejääke endale suhu ei topiks. Head võrdlemist ja toredat kinokogemust!

Beebihommikud Tartu kinodes

  • Toimub kord kuus, Cinamonis tavaliselt teisipäeval, Ekraanis kolmapäeval.
  • Pileti hind Cinamonis ühele lapsevanemale ja kuni 2-aastasele lapsele kokku 3 eurot, Ekraanis ühele lapsevanemale ja kuni 3-aastasele lapsele kokku 3,40 eurot. Vanematele lastele tuleb osta lisapilet.
  • Kinosaale, kus beebikino näidatakse, on Cinamonis üks – seal on üle 300 istekoha, Ekraanis toimub see mõlemas kinosaalis, mis on Cinamoni omast tunduvalt väiksemad.
  • Käru võib Cinamonis parkida nii kino koridori, kinosaali ette kui ka kinosaali, Ekraanis tuleb käru panna piletikassade ette loodud käruparklasse.
  • Turvahälli saad panna enda istekoha kõrvale – vanema ja beebi ühispileteid müüakse mõlemas kinos niikuinii paarisistekohtadele.
  • Nänni jagatakse mõlemas kohas kinosaalide ees. Seal tutvustatakse soovijatele beebitooteid nagu erinevad söögid, vitamiinid vms, ning antakse kaasa ka tasuta nännikott nende toodetega.
  • Valgus on mõlemas kohas piisavalt sume, et saaksid oma võsukesel silma peal hoida.
  • Heli on tunduvalt vaiksem kui tavalise kinoseansi ajal, nii et lapse kõrvakuulmise rikkumise pärast ei tohiks muretseda rohkem kui kodus teleka kõrval. Cinamonis tundus heli veidi vaiksem kui Ekraanis.
  • Mänguasjad on mõlemas kinos ekraani ees põrandal maas ja on mängimiseks kõigile lastele. Cinamonis oli mitu suurt kasti paljude erinevate mänguasjadega, Ekraanis oli vähemalt meie esimesel beebikinokülastusel üks kast suurte kummiklotsidega, neljane beebikiik ja katkine nukukäru.

Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)