Teatriarvustus: «Faust» üllatab ja kõnetab

«Faust» esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise teatri suures majas. Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti draamateater). Mängivad Andres Mähar, Reimo Sagor, Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres. Kunstnik Pille Jänes. Valguskunstnik Tõnu Eimra.

Enam kui 200 aastat vana värssdraama «Faust» mõjub Vanemuise laval üllatavalt värskena ja sobib edukalt ka meie igapäeva kirjeldama.

Lavastaja Hendrik Toompere ütleb lavastuse tutvustuses, et «Faust» aitab selgemaks teha muuhulgas seda, mis on ja mis tuleb, mis on praegu ja mis on olnud. Küsimustele kas elu on elustatav või on see juhuslik, kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu, jäävad vähemalt minu meelest siin lõplikud vastused saamata. See-eest saab vastuste otsimise protsessi aga täie raha eest nautida.

Õpetlane Faust (Andres Mähar) on aastaid kabinetivaikuses toimetanud. Tillukeses koltunud ja pahna täis toakeses temaga esimest korda kohtudes näeb vaataja, et mees on raskes depressioonis. Faust on kaotanud elu mõtte ja valmis sellest vabatahtlikult loobuma. Seda juhul kui miski teda tardumusest üles ei raputa.

Must puudel raputab elu sisse

Aastakümneid eri päris- ja poolteadusi uurinud mees ei suuda leppida mõttega, et ta ei tea maailmast endiselt piisavalt, et päriselus hakkama saada. Ahastus kasvab nii suureks, et köie kaelapanek ei jää enam pelgalt mõtteks.

Õnneks või õnnetuseks toob Faust ühelt jalutuskäigult koju kaasa musta puudli, kes öösel endalt aga karvase mantli heidab ja hoopistükkis saatanaks osutub. See kohtumine toob kaasa värske tuulepuhangu, mida on hädasti vaja. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) sõlmivad lepingu, millest loodavad kasu mõlemad pooled. Üks praeguses ja teine järgmises elus.

Goethe filosoofiline tragöödia on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskaegsest legendist mehest, kes müüb nooruse ja maiste rõõmude eest oma hinge saatanale. Vanemuise draamalavastus näitab, et elu mõtte ja igavese nooruse otsingud on praegu ehk aktuaalsemadki kui eales varem.

Noorenduskuuri ja entusiasmisüsti saab lisaks Faustile ka lavastus. Kui esimesed pildid mõjusid halli ja rusuvana, siis pärast veretilga andmist avardub lavapilt ja hoogustub tegevus. Ees ootab elukestev reis, mis ei luba kuhugi paigale jääda.

Kujutluspiltide virvarr, mis laval lahti rullub, on praeguseski maailmas väga tuttav. Pidevalt muutuvad teemad, uued kohad ja hetke kordumatus on täpselt see, mis ka nüüdisaja inimesi vaevab. See on meie igapäevane elu.

Me ajame taga omaenese saba

Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igal ühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.

Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.

Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?

Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Faust on teinud pikka aega tühja tööd kui tänu lepingule saatanaga avaneb talle ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.

«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.

Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.

Lavastus nagu rosinasai

Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.

Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).

Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.

Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö «rosinaid», mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks laiali pillutud on. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks lehekülgede pikkuseks venitada.

Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, aga toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. Kui «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, siis «Faustis» on neid täpselt tema meele järgi – nii et mustab.

Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.

Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp

Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.

Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.

Mõnusat nn üle-võlli-ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ning grotesk iluga niivõrd läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.

Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.

*Arvustuse lühiversioon ilmus 5. veebruaril Tartu Postimehes.

Advertisements

ABC: Beebikino

Mõtlesin tükk aega, kas ja millal oleks õige aeg Oliver beebikinno viia. Foorumite lugemine sel teemal kasvatab ainult frustratsiooni, sest mõistlike nõuannete asemel on suur osa postitusi sõim “halbade emmede” aadressil, kes ainult omakasu peal väljas on ja lapsi oma lõbuks piinavad. Iroonia on see, et need teadjad sõimajad pole ise kunagi beebikinos käinud. Mis siis ikka – tuleb ise järele kontrollida, sest ega muidu ju ei tea, kuidas asjad tegelikult on!

Tartus toimib praegu kaks beebikino: kord kuus korraldavad eriseansse nii Cinamon kui ka Ekraan. Lõunakeskuses avatud Apollo kinos veel beebidega käia ei saa, sest Apollo beebikino toimub ainult Tallinnas (Solarises ja Mustamäel) ning Pärnus. Et korralik selgus saada, tuli järele proovida mõlemad pakutavad võimalused. Ja mis ma teada sain? Beebikinno võib minna küll!

Beebikino on sisuliselt võttes nagu suure perega õhtul teleka ees olla (eeldusel, et pereliikmeid on sadades ja lapsi on neist vähemalt pooled). Mõlemas kohas on saal hämar, aga piisavalt valge, et näeks ilusasti ringi liikuda, ükskõik, millises ruumi osas sa ka ei viibiks. Heli on piisavalt vaikne, et beebid omavahel ja vanematega juttu ajada saaks. Kes saab ja tahab, istub saalis, mugib näkse ja vaatab filmi, teised mängivad ekraani ees põrandal või liiguvad ringi. Ideaalis ei häiri ühed teisi ega teised esimesi. Või kui häirivad, siis ei lase keegi end sellest kõigutada.

Eks oleneb palju ka sellest, mis eesmärgil keegi kinno on tulnud. Kui tahad lihtsalt üksi või sõpradega kinno minna või su laps on juba piisavalt suur, võiksid eelistada muid variante kui beebihommikut. Nii saad oodatud kogemuse ega napsa ära kohta teistelt, kelle jaoks see võib olla ainus variant kinno sattuda. Minu jaoks on beebikino hea võimalus oma laps teiste omavanustega kokku mängima lasta. Seda, et filmile keskenduda saaks, arvestades Oliveri aktiivsustaset, ma ei eeldanudki. Ja saingi täpselt seda, mida arvasin: poisil oli tore teistega hullata ja mööda treppe turnida. Vahepeal sai ka ekraanile kiigatud, aga meie mõlema põhiaur läks toreda seltskonna nautimisele.

Beebikino esimene reegel võiks olla: osta pilet ette! Cinamoni saabusime umbes 20 minutit enne seansi algust. Selleks ajaks olid kahe töötava kassa ees pikalt kinokoridoridest mööda looklevad sabad, kus kulgeti edasi kohutava aeglusega. Selle kõige (ja vahepealse segaduse, kus tundus, et terve 300+ kohaline saal on välja müüdud) tulemusena jõudsime saali siis, kui film oli juba alanud. Ekraani mineku eel olin juba targem ja ostsin internetist pileti enne ära.

Teine asi, millele mõelda, on istekohtade valik. Soovitan need valida lähtuvalt lapsest, kellega koos kinno lähed. Kui tegu on väikese beebiga, kes veel ei rooma ja tõenäoliselt kogu aja mõnusasti põõnab, või hoopis suurema lapsega, kes eelistab ringijauramise asemel filmi vaadata ja plõksmaisi süüa, võta koht kusagile rea keskele, et ekraani endale meelepärasest kohast jälgida. Kui sul on aga põnn, kes tahab ringi liikuda ja teiste lastega suhelda, on mõistlik võtta endale kohad rea äärtes, et teisi segamata ringi trallitada saaks. Muide, Cinamonis saab pisikestele suhtlejatele mõeldes osta esireapiletid, Ekraanis on aga esimene rida tühjaks jäetud, et seal saaksid istuda vanemad, kelle lapsed põrandal hullavad.

Vast ongi mõistlik võtta ette teemad, millele ise enne kinnominekut mõeldud sai ja kahes kinos käimise kogemusi omavahel võrrelda. Nii võiks otsuse tegemine teiste jaoks lihtsam olla. Kuna nii Cinamon kui ka Ekraan on üsna Tartu kesklinnas, ei mõjuta enda elukoht ilmselt eriti palju kinoeelistust, kuigi see võib olla mugavuse küsimus. Küll on aga muud tegurid, mis on veidi erinevad. Lisaks võiks enne kinnominekut uurida majareegleid ja juba kohapeal olles oma lapsel silma peal hoida, et ta näiteks põrandalt plõksmaisi või küpsisejääke endale suhu ei topiks. Head võrdlemist ja toredat kinokogemust!

Beebihommikud Tartu kinodes

  • Toimub kord kuus, Cinamonis tavaliselt teisipäeval, Ekraanis kolmapäeval.
  • Pileti hind Cinamonis ühele lapsevanemale ja kuni 2-aastasele lapsele kokku 3 eurot, Ekraanis ühele lapsevanemale ja kuni 3-aastasele lapsele kokku 3,40 eurot. Vanematele lastele tuleb osta lisapilet.
  • Kinosaale, kus beebikino näidatakse, on Cinamonis üks – seal on üle 300 istekoha, Ekraanis toimub see mõlemas kinosaalis, mis on Cinamoni omast tunduvalt väiksemad.
  • Käru võib Cinamonis parkida nii kino koridori, kinosaali ette kui ka kinosaali, Ekraanis tuleb käru panna piletikassade ette loodud käruparklasse.
  • Turvahälli saad panna enda istekoha kõrvale – vanema ja beebi ühispileteid müüakse mõlemas kinos niikuinii paarisistekohtadele.
  • Nänni jagatakse mõlemas kohas kinosaalide ees. Seal tutvustatakse soovijatele beebitooteid nagu erinevad söögid, vitamiinid vms, ning antakse kaasa ka tasuta nännikott nende toodetega.
  • Valgus on mõlemas kohas piisavalt sume, et saaksid oma võsukesel silma peal hoida.
  • Heli on tunduvalt vaiksem kui tavalise kinoseansi ajal, nii et lapse kõrvakuulmise rikkumise pärast ei tohiks muretseda rohkem kui kodus teleka kõrval. Cinamonis tundus heli veidi vaiksem kui Ekraanis.
  • Mänguasjad on mõlemas kinos ekraani ees põrandal maas ja on mängimiseks kõigile lastele. Cinamonis oli mitu suurt kasti paljude erinevate mänguasjadega, Ekraanis oli vähemalt meie esimesel beebikinokülastusel üks kast suurte kummiklotsidega, neljane beebikiik ja katkine nukukäru.

Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)

ABC: Esmaabi väikelastele (teooria)

Model White Male First Aid 3d Model 3d Isolated

Väikelaste esmaabi erineb tavapärasest esmaabist mitmel põhjusel. Beebidel on võrreldes ülejäänud kehaga suur pea, mis tähendab, et nende raskuskese on mujal – kukkudes jõuab esimesena maani pea. Neil on kitsad hingamisteed ja neelamisrefleks, mis teem lämbumis- ja mürgistusohu tunduvalt suuremaks. Samuti on nende luud veel pehmed. Väikeste kukkumiste puhul on see hea, luumurde on beebidel väga harva, suure trauma puhul on asi aga väga tõsine. Peamine erinevus täiskasvanutest on see, et väikelapsed ei oska veel rääkida – seega peab abistaja ise aru saama, mis on lahti ja kuidas last aidata. Laste puhul tuleb õnnetusi ja tervisemuresid võimalusel ennetada, sest kui juba jama on majas, siis võib asi väga tõsine olla.

Lämbumine
Rinnapiima kätte imikud ei lämbu, küll võib kurku kinni jääda tahke toit. Söögiaeg peaks mänguajast eraldi olema, sest kui väikelaps teeb mitut asja korraga, on suurem oht, et ta midagi kurku tõmbab.

Kuidas aru saada, et laps lämbub? Hingamine muutub katkendlikuks, jume muutub sinakaks, lõpuks kaotab laps teadvuse.

Kuidas lämbuvat last aidata? Jälgi teda mõni hetk – kui ta hakkab tugevasti köhima, peaks 3–5 köhatusega hingamisteedest takistuse ise välja saama. Jõuetu köha on halb märk – võta laps kõhuli enda põlvele või käsivarrele, tema pea kehast natuke allapoole ning löö paar korda lahtise peoga õrnalt aga kindlalt abaluude alla, suunaga pea poole. Löök peab olema piisavalt tugev, aga lapsele ei tohi see haiget teha. Kui otsustad last raputada, tee seda õigesti! Võta kinni tema puusaliigestest ja last pea alaspidi hoides tee 4–5 konkreetset raputust suunaga alla (see on sama toimega, mis täiskasvanutele Heimlichi võte). Ära last loksuta, sest võid kogemata tema kaelale viga teha.

Elustamine
Kui imikut on vaja elustada, toimi järgnevalt: helista kiirabisse, pane telefon kuulari peale ja alusta elustamisega (vajadusel keera enne seda uks lukust lahti), südamemassaažis ei tohi abi saabumiseni pausi teha – välja arvatud juhul kui imik tuleb teadvusele ja hakkab iseseisvalt hingama – sest liikuv veri hoiab organid töös.

Elustada tuleb kõval pinnal, et keha elustamisele võimalikult hästi reageeriks. Imiku pead EI TOHI kuklasse kallutada nagu täiskasvanutel, see blokeerib tema hingamisteed. Kuni 8-aastase lapse puhul tee vaheldumisi 2 hingamist ja 15 massaaži (vanemad lapsed on füsioloogiliselt nagu täiskasvanud, neile tee 2 hingamist, 30 massaaži).

Hingamine. Tõmba sisse suur kogus õhku ja hinga lapsele rahulikult suhu. Imiku puhul kata oma suuga kinni nii tema suu kui ka nina, suurema lapse puhul sulge hingamise ajal oma käega tema nina.

Südamemassaaž. Imikul võta kahe käega rindkere ümbert kinni ja suru mõlema pöidlaga rinnakut 2–5 cm allapoole. Väikelapse puhul võid selleks kasutada ühe käe peopesa alumist osa, 8-aastase lapse ja täiskasvanu puhul mõlemat kätt.

NB! Igal aastal toimuvad 16. oktoobril üle Eesti tasuta elustamiskoolitused. Võta võimalusel neist osa.

Allergiad
Kui beebi nägu või mähkmepiirkond on tihti lööbene, näitab see soodumust allergilisusele. Allergiad võivad süveneda, nii et lööbe ilmnedes püüa leida, mis seda tekitas. Lööbega tegelemine on lihtne, ohtlik on see, kui tekib ka turse. Näiteks loomahammustuse puhul ei ole mure hammustus, vaid valguallergia, mis võib tekitada turse. Turset tuleb jahutada ja tuulutada, kui muretsed või lapse keha reageerib väga kiiresti, kutsu kohe kiirabi. Äge allergia võib 12 tunni pärast uue lainena korduda, nii et laps tuleb igaks juhuks jälgimise alla võtta.

Mürgistused
Väikelapse jaoks on kõige sagedasemad ja ohtlikumad mürgistuse allikad ravimid ja kodukeemia (valgendid jm puhastusvahendid). Kui laps on neelanud söövitavat asja, EI TOHI oksendamist esile kutsuda, sest see võib uuesti söögitoru kahjustada. Kui laps ise oksendab, siis on okei, keha teeb nii mao puhtaks. Jooda talle sisse vett või rinnapiima (aga mitte liiga palju), et suu puhas oleks. Maoloputus tuleks teha tunni jooksul. Kui pärast loputust laps ei suuda imeda, neelata, võib olla tegu söövitusega – kutsu abi.

Puugid
Võta naha ligidalt puugist kinni ja pööra ta vastupäeva välja. Haige puugi ohtlik koht on tema tagaosa, nii et tegutse kiiresti. Pane kirja, millal lapsel puuk oli, haiguse avaldumine võib aega võtta 10–14 päeva – varem ei saagi uurida, kas midagi on lahti. Valge ring + punane ring = borrelioos, entsefaliit käib lainetena. Väikelaps põeb puugihammustused täiskasvanust kergemini läbi.

Viirusinfektsioonid
Kõriturse. Võib tekkida kuni 5-aastasel lapsel. Kui laps nn haugub, on tõenäoliselt tegu kõritursega, kui sellega kaasneb ka vilistav hingamine ja sekreet, võib tegu olla bronhiidiga. Reageeri kohe aurutamise ja ravimitega. Hingamisteid tuleb kõriturse puhul niisutada, ükskõik kas külma või sooja auruga, kasuta näiteks inhalaatorit. Kui kodus ühtegi abivahendit ei ole, kutsu igaks juhuks kiirabi.

Alapalavik. Hoia lapse käed ja jalad soojas, mässi ta teki sisse ja võta endale kaissu.

Palavik. Palavikus laps vajab rohkesti juua. Kui ta ei pissi, on palavik tekitanud vedelikukao ja laps tuleks haiglasse viia. Palaviku alla saamiseks võta ära mähe ja kasuta ebameeldivalt jahedat lappi (20–21 kraadi), niisuta sellega kaenlaaluseid, otsmikku ja kukalt, kõrge palaviku korral kasuta ka valuvaigisteid. Kui palavik paneb lapse iiveldama, oksendama, kasuta küünalt, kui see aga kõhu lahti lööb, siis siirupit. Paratsetamooli tuleb lastele anda kõrge palaviku puhul (+38 kraadi ja kõrgem) 15 mg 1 kg kohta, uue doosi võib anda 4–6 tunni järel. Kui tunni ajaga paratsetamool aidanud pole, anna lapsele lisaks ibuprofeeni. Ibuprofeeni tuleb anda 10 mg 1 kg kohta, järgmise korra vahe peaks olema vähemalt 6 tundi. Kui palavik ei allu, on midagi valesti – tegu võib olla näiteks kopsupõletikuga. Kui lapsel tekivad palavikukrambid, helista kohe kiirabisse, sest krampide ajal on aju hapnikuta. Kui oma otsuses kahtled, helista näiteks lastekliiniku valvearstile.

Traumad
Kui võtaksid mõne trauma korral ise valuvaigistit, siis anna seda ka lapsele.

Põletus. Kõige tavalisem õnnetus, mis väikelapsega juhtub, on endale kuuma joogi kaelatõmbamine. Võta lapselt kohe kuumad ja märjad riided seljast ära ja jahuta teda voolava vee (u 20 kraadi) all 20 minutit – põletus toimetab naha all edasi, nii et korraks jahutamisest ei piisa. Kui meedikut pole vaja kutsuda ja põletusvillid on väikesed, kanna pärast jahutamist põletuse kohale Burnjel geeli (hoia seda külmkapis). Kui põletusest tekivad aga suured villid, vii laps pärast jahutamist traumapunkti, kus meedik villid avab. Arsti sekkumist saad hinnata põletuse ulatuse ja koha järgi: kui põletusepind on suurem kui 5% (inimese käelaba on u 1% tema nahapinnast) või põletus on kaela- või kubemepiirkonnas, on vaja arsti.

Kukkumine. Kukkumine ehmatab ja teeb haiget, nii et nutmine on igati normaalne. Kile nutt võib aga millestki märku anda. Jahuta äralöödud kohta ja anna lapsele juua. Kui ta rahuneb ja käitub normaalselt, on kõik ok. Kui ta aga jääb uimaseks, oksendab, käitub kummaliselt või ei suuda näiteks asju normaalselt haarata, võib asi halb olla, nii et küsi abi. Kui lapsel on peavigastus, helista kiirabisse või vii ta ise traumapunkti. Imiku puhul on kõrge ja tõenäoliselt ohtlik kukkumine kaks tema kehapikkust.

Muhud, sinikad, haavad. Jahuta ja vajadusel puhasta haiget saanud koht. Kasuta haavalappi ja seo haav sidemega kinni. Väikelaste haavad üldjuhul liimitakse, suuremad haavad õmmeldakse.

Liigesed, lihased jm. Laps võib rapsides liigese paigast tõmmata. See nõuab valuvaigistit ja paikapanekut. Kontrolli, kas ta saab viga saanud jäset ilusasti liigutada või ei.

Uppumine. Too laps kiiresti veest välja, kutsu abi ja elusta.


Märkmed koolituselt “Väikelaste esmaabi”.

ABC: Geniaalne leiutis #6 – nibukaitsmed

nibukaitsmed

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et ilma nibukaitsmeteta ei oleks ma ilmselt jõule üle elanud. Või, noh, ilmselt oleks küll, kuigi tunne oli karjuvalt vastupidine. Elasin üle sellise “lusti ja lillepeo” nagu rinnapõletik ja ausalt öeldes ei taha seda enam kunagi kogeda. Kuidas seda nüüd kirjeldadagi… Mu ainus kogemus, mis on olnud sama valus, oli sünnitamine. Ja kuigi seda ma oleks küll nõus kunagi tulevikus uuesti tegema, siis rinnapõletiku puhul ma ühtegi positiivset tulemit ei näe.

Piimapaisu ma imetamise algusajast endal ei mäleta. Meil läks see suhteliselt kergelt, Oliver sai toreda ämmaemanda abiga imemisvõtte oma teisel päeval selgeks ja kuigi äkki saabunud uus rutiin pani mu rinnad lõhenema ja veritsema, siis erilist valu see ei teinud. Piima tuli kenasti, põletikku ei paistnud kuskilt. Üle poole aasta seda õnne aga nautida ei saanud.

Paar päeva enne oma pühadetuuri (meil on ju vaja läbi sõita mitu linna, et terve perega koos jõule pidada saaks) algust tundsin end natuke väsinuna. Väike väsimus kasvas kiiresti suureks ning hankis endale seltskonda ligi 40-kraadise palaviku ja põletava rinnavalu, mis kaasnes mu esmakordse piimapaisuga.

Piimapaisust vabanemiseks on esimene asi rindadest piim välja saada. Kõlab lihtsalt, aga kui sul on tunne, nagu rindade asemel huugaks hoopis tulikuum grill ning iga väiksemgi puudutus selles piirkonnas mõjub, nagu midagi sealt ära rebitaks, siis… No siis ei ole selle lihtsa asja tegemine üldsegi lihtne. Rinnapump ei toiminud ja iga kord, kui Oliveri rinnale sööma tõstsin, karjusin valust. Nii ei saanud edasi minna.

Teisel päeval, kui palavik oli talutav (kõigest kusagil 38 kraadi ringis), vedasin ennast apteeki ja ostsin nibukaitsmed. Juba esmakordsel proovimisel imetamise ajal sain aru, et see oli mu elu parim investeering. Oleksin ühtäkki nagu õudusfilmist otse romantilisse komöödiasse sattunud, sest vahe eelnevaga oli lihtsalt nii suur! Põletavalt piinava valu asemel tundsin kerget ebameeldivustunnet, mis kiirelt normaalseks tasanes. Pätakas sai rahulikult süüa ja mina üle pika aja samal ajal rahulikult pikutada ja puhata.

Vähem kui nädal hiljem tulid pais ja põletik tagasi, aga seekord olin ma nende jaoks valmis. Lisaabi sain jääkottidelt ja spetskreemidelt, mis nahka ja selle all möllavat põletikku rahustasid ja elu peaaegu elamisväärseks tegid. Täna on esimene päev, mil kraadiklaas näitab 38.8 asemel 35.5 ja ma loodan, et vähemalt selleks aastaks on sellise naljaga lõpp. Oleks mul ainult kohe alguses kaitsmed võtta olnud!