Mätas on kuiv

Ilmselt. Peaks ka Pirole vaatama, mis seal toimub. Täna just mainisin Sikile, et ma ei mäletagi, millal viimati seal murul külitatud sai. Ometi oli ju kunagi päris popp teema. Mäletan üht korda, kui kursakaaslastega kahe loengu vahepeal õlut (nemad) ja siidrit (mina) sai mekkimas käidud. Pärast oli meil vist… Ajalehe kujunduse alused? Ega täpselt enam ei mäleta, aga olid head ajad küll. Nendest aegadest rääkimata, kui sinna vesipiipu kaasa vedasime ja ilma klaasideta prillidega õhtuni murul istusime.

Kursakaaslastest rääkides, Jaanus kurtis just mingi päev, et ma kirjutan siia jube vähe. Jäin kohe mõtlema, et mis mõttes. Olen ju endale eesmärgiks võtnud igal kolmandal päeval midagi öelda. Ilmselt nii sisutühjaks ei lähe, kui siis, kui oleksin ühinenud selle WordPressi kampaaniaga “one post a day”, aga olen isegi mitu korda mõelnud, mis teema käsile võtta. Ja tundub, et ega ma vahel väga ei hiilga küll. Andke siis andeks, püüan ennast parandada, kui materjali leian. Võib-olla.

Ilmselt jookseb muu elu sisse. Palju sa ikka kirjutad artiklite kirjutamisest ja intervjuudest ja kontsertide korraldamisest. Päris kõike ju ka välja ei saa öelda, roosamannat on niigi viimastel kuudel ohtlikult palju siia leheküljele siginenud. Ei taha, et elu liiga põnevaks ka läheks, nagu eelmiste suhete puhul, nii et I intend to keep it that way. Kui on roosamanna, siis olgu. Püüan vähem sellest kirjutada ja rohkem seda lihtsalt elada. Peaks nii töötama küll.

Aga muusikast. Tuleb ikka promo ka teha. Homme avame ju Genklubis uue sarja, seekord täiesti majaülese ja oma-oma. Ehk siis MAJA VALIK alustab homme õhtul kell 22 proloogiga. Esimesteks pääsukesteks, kelle lavale kupatame, on Sibirski Sunrise, Loss Paranoias ja Groundhog Day. Sekka muusikat Rafult ja Vasaralt ja ei pääse ka Fredyst. Lugege infot siis ajalehtedest ja portaalidest, otsige meid Facebookist ja genklubi kodulehelt. Edaspidi saab korraldusrõõmu korra kuus nautida. Ja teie siis hea vaibiga peo rõõme.

Kevadpäevad on ka muidu praegu Tartus (mulle tuli see meelde esmaspäeva õhtul, kui tööl istudes kuulsin väljast rongkäigumelu ja hiljem meenus, et midagi vist toimub – toimus küll, öölaulupidu nimelt), Sibirski Sunrise teeb täna oma esimese esinemise nende raames. Täpsemalt siis klubis Teine Maailm. Vaadake üle ja soovitage homseks sõpradele Geni pidu. Tasub kohe kindlasti ära. Ja kellel vaja, kirjutage selle lõbu kõrvalt oma lõputööd ka. Mina üritan, loodetavasti õnnestub ka.


jaanus: sa oled mingiks faking kodukanaks hakanud vä?
Merilyn |: Ilmselgelt

Advertisements

Future is now

Tallinnas taas käidud, mingi hämar visioon tulevikust on ka konkreetsemalt paika saanud. Seda eelkõige tänu vanadele kursakaaslastele, kelle paremikuga sai üle hulga aja Jaanuse sünnipäeval kokku saadud. Oli mõnusaid taaskohtumisi (Marten, kurjam, kuhu kaks tilka jäid?!) ja valgustavaid vestlusi. Noh, ausaltöeldes ega ma enda jaoks midagi väga uut teada ei saanud, aga aitas see küll natuke endas kindlamaks saada.

Ehk siis – kui magistrimõtteid mõlgutama hakata, mida ma ilmselt ühel hetkel teen, siis ajakirjandus ei tule siin tõesti enam kõne allagi. Üks asi on õppekava ja selle paikaloksumine ja üleüldine vajalikkus. Teine on see, et kas mul on tõesti vaja kaht paberit tõendamaks seda, et ma ikkagi võin ajakirjanikuna töötada ja oskan tõepoolest kirjutada? Tegelikult ju ei ole, paljud praegused (tegelikkuses suuremas jaos küll masu-eelse-aja) tegevajakirjanikud saavad üleüldse ilma sellealase hariduseta hakkama.

Niisiis, nüüd on lihtsalt küsimus selles, mida valida, kui asjad ühel hetkel nii kaugele jõuavad. Teatriteadus tundub nii loomulik valik, et paneb juba kõhklema. Ega ju tegelikult seegi õppekava midagi suurt juurde ei anna. Elukaugeks ta jääb nii ehk naa, sest praktikuid, kes õpetavad, on vähe. Samas on tegu millegagi, mis mind huvitab isegi rohkem kui ajakirjandus. Aga kui sa nagunii juba kultuuriga tegeled ja kirjutad, siis võiks ju äkki hoopis midagi muud valida. Midagi, millest oleks kasu ja kust tuleks uut ja kasulikku infot.

Muusikakooli nii lambist ilma alushariduseta enam ei lähe, kuigi viimasel ajal on seda muusika-infot, millest võiks ju midagi jagada, juba üle pea tulvama hakanud. Natuke on tõesti kahju sellest, et vanemad omal ajal ei mõelnud mu muusikakooli panemise peale. Kes teab, kui oleksin esimesest klassist alates või juba isegi varem seal liikuma hakanud, oleks ka palju rohkem külge jäänud kui niisama muusikatundidest või kaks kuud kestnud kitarriõpingutest, millest ei mäleta enam ammu midagi. Peaks vast uuesti midagi kätte võtma, kas või uuesti kuhugi koori minema.

Mida muud? Kunagi unistasin sellest, et minust saab arheoloog. Ajalugu oli ülikooli õppima tulles mu teine valik. Loodusained on alati huvitavad olnud, kuigi bioloogia vist pole ikka minu jaoks. Geograafia on alati palju rohkem teema olnud. Keemiat ja füüsikat ma aga parem puutuma ei hakka, nii et vast jääb ka see tee uuesti sisse tallamata. Keeled? Ma ei näe väga põhjust inglise keelt juurde õppida, kui native speakerid ühel hetkel kurtma hakkavad, et sa neist paremini räägid. Pealegi, mida seegi paber mulle annaks? Eraldi keeletunde muude asjade jaoks saab ju ka niisama võtta.

Mida oleks kasulik teada? Raamatupidamistarkusi, tõenäoliselt. Paberimajandust oleks alati hea tunda, ükskõik, mida sa teed. Õigusteadused ega riigiteadused aga mind samas ei tõmba. Päris-raamatupidamiskursuseid jagatakse ka, nii et pole mõtet eraldi kuskil just seda õppida. Peaks leidma midagi, mis ühendaks selle, mis meeldib, ja selle, mis kasulik. Aga mis see oleks? Ma veel täpselt ei teagi, kuigi tulevik on juba siin. Äkki kultuurikorraldus? Äkki midagi muud? Või äkki peaks enne oma laokil olevad koolitööd ära lõpetama ja siis alles sellele mõtlema hakkama?


“Magic Mushroom” tundus hea nostalgiline valik siia linkida. Tegelik põhjus on muidugi osalt ka see, et ma ei leidnud youtube’ist “Future Is Now” videot, küll aga tuletasin natuke selle sõnu meelde:

Future is now
It’s breathing on your neck, boy
Making you do things
Checking you out, oh yeah

Elus!

Pole jõudnud Internetiga tükk aega tutvust teha, järgnevatel päevadel ei tea samuti, kuidas selle asjaga lood hakkavad olema. Tegemist jätkub, sest aeg hakkab otsa saama ja on tarvis viimaseid hetki ja kogemusi endasse ahmida.

Eelmisel nädalal asendasin prantslase itaallasega, käisin Musta mere ääres (need paar päeva olid seni vaieldamatult parim puhkus) ja sealt edasi Istanbulis. Koju saabusin alles täna hommikul, selja taga ligi 17 tundi reisimist autode, busside, rongide ja metroodega.

Järgmisel nädalal kaome Mariiaga läände, ehk näitan talle oma viimaste nädalate jooksul veel kiirelt Aradi kandi ära ja üritan enda reisikaardile Timisoara koha peale linnukest saada. Ja siis tagasi pakkima ja filmi tegema. Kui kunagi aega saan, võtan täpsemalt kokku, Rumeenia blogi on ka selle sahmimise tõttu unarusse jäänud.


Aga kõige selle kõrvalt, Jaanus, oled Sina ka meeles. Sain just täna teada ja kui Sul midagi tarvis on, anna teada, üritan Su jaoks olemas olla. Ole tugev! Kallistan!

Suveks Taani blogima?

No see on üks võimalus, mis praegu õhus on. Sain Roskilde festivalilt kutse osaleda konkursil, et saada üheks nende üheksast blogijast. Nad korraldavad seda asja esimest aastat. Ehk siis kuni 20. veebruarini saab neile eriaadressil saata oma aplikashjuuni ja ära põhjendada, miks ja mille alusel nad sinu peaks valima.

Sest kui sa saad üheks üheksast, siis… Oojaa, tasuta pääse ja sõit festivalile, vaba pääs lava taha ja koht, kus rahulikult blogida ja pilte töödelda. Ma hoian praegu kõiki oma sõrmi ebamäärases asendis, et minu kiri jaatava vastuse saaks. Sest vastasel juhul jääb festarile minek puhtalt raha taha. Sinnasõitu endale lubada ei saa ja hääletamiseks pole aega, sest puhkusepäevi on võtta limiteeritud arv…

Aga tahe sinna saada on suur. Sest – no palun, MUSE ja nüüd ka The Temper Trap on festivalil kirjas. Ja neid lihtsalt tuleb näha. Kui ma blogijaks ei saa, siis kuidagi ma pean suutma ennast Taani küüditada, et õllepannkooke teha ja kuumas telgis magada. JA näha kuradima häid artiste. Ja laagrielu on sitaks äge nagunii, kui jutt juba sellele läks. Kas või ainult selle pärast läheks sinna, et sõpradega koos olla.

Seniks aga… Tuleb teatritööd teha ja nüüd on veel paar asja juurde tiksunud. Jaanus võttis mul virtuaalselt natist kinni ja palus ühe projekti jaoks kaks pikka asja valis kirjutada. Ma ei tea, kas ma sellest rääkida tohin, aga ma arvan, et piisavalt ebamääraselt ikka. Nii et tähtajad ja materjal on olemas, tuleb lihtsalt see kirja panna. Nagu on ka mu enda eriprojektiga. “Kirjutama peab,” kui Vaino Vahingut tsiteerida.

Veebruaris tegevust jagub seega. Ja sel aastal tundub, et aasta kõige masendavam kuu ja ajaloo kõige masendavam päev keset seda kuud ei tulegi kõige hullemad. Segadusi on ümberringi oi kui palju, aga vahelduseks on need hetkel jälle naljakad. Just veerand tundi tagasi uuriti mu käest näiteks, kui vanalt ma lapsi tahan saada ja kas see hetkel muutunud ka on. Nii et tuleb lihtsalt kätega peast kinni hoida ja arulagedalt irvitada.


Eks nädala lõpp näitab, mis saama hakkab.