Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)

Aasta muusikas vol 3

music-2015

Aeg on nüüd nii kaugel, et kokku tuleb võtta muusika-aasta 2015. Väljaantavate albumite hulk Wikipedia andmetel kasvab igal aastal, tänavusi rahvusvahelisi albumeid on veebientsüklopeedia andmetel kokku 724 (mullu oli see 671 ja aasta varem 631). Seekord jõudsin endale soetada neist viis. Plaadiriiulile lisandusid Coldplay “A Head Full of Dreams”, Ellie Gouldingu “Delirium”, Muse’i “Drones”, Bluri “The Magic Whip” ning kauaoodatud Noel Gallagher’s High Flying Birds’i “Chasing Yesterday”. Jah, see tasus ootamist. Võib-olla mitte nii palju kui Noeli esimene plaat, aga see on siiski väga hea album. Päris kena sünnipäevakink – arvestades, et sellega tuli kaasa ka Noeli enda kirjutatud paber, mille võiks tulevikus ära raamida lasta :)

Soovinimekiri, mida veel endale hankida, on kolm korda pikem. Sealt leiab eelkõige vanad lemmikud nagu näiteks Death Cab for Cutie, Surfjan Stevens, The Wombats, Mew, The Vaccines, The Chemichal Brothers. Aga on ka minu jaoks uusi nimesid: Tame Impala, Twenty One Pilots ja….ma ei suuda seda uskuda….Justin Bieber.

Just. Justin Bieber. Ma ise olen ka sellest üsna šokis, sest ei uskunud kunagi, et minust saab belieber. No tegelikult ei olegi saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, et uus ja küpsem ja tantsulisem Bieber on…väga hea. Kui veebruari lõpus tuli välja koostöös Jack Ü-ga tehtud “Where Are Ü Now”, kukkusin ma mentaalselt istuli. Mis mõttes nii hea lugu ja Bieber? Pool aastat hiljem järgnes “What Do You Mean?”, edasi “Sorry” ja “Love Yourself” – ei jäänud midagi muud üle kui seda tunnistada: Bieber on äge. Vähemalt selle albumi jagu.

Eesti osas oli üllatusi palju vähem. 217 teadaolevast uuest kodumaisest albumist on mul olemas Argo Valsi “Nokturn”, eelmisel suvel Positivusel avastatud Avoid Dave’i “Insert Title” ja Jüri Pootsmanni omanimeline lühialbum. Soovinimekirjas on Ans.Andur, Ewert and the Two Dragons ja Lexsoul Dancemachine. Eks neid mõne looga huvi äratanud artiste on veelgi (nii eesti kui ka välismaa artistide hulgas), aga plaadi ostmiseks vajan ma ikkagi sügavamat muljet.

Mulje jätmisest rääkides ei pääse üle ega ümber mu Baltikumi lemmikfestivalist Positivusest. Selgi aastal leidsin sealt mõned uued artistid (ja nagu eelmisel aastal, jätsid mõned vanad lemmikud kehvema mulje). Esimesel päeval sattusin pooljuhuslikult Nordea laval kuulma tüüpi, kes varjub nime East India Youth taha. Istusin pingil, suu ammuli ja silmad punnis, sest tüüp oli väga äge. Mees nagu orkester, kelle looming sobis tollesse hetkesse suurepäraselt. Kahjuks jäi tema suhteliselt varajane kontsert ka päeva parimaks. Ei teagi, kas õhtu peaesineja Placebo oli aastatega tuimaks ja igavaks muutunud või olin mina sellest faasist välja kasvanud, aga Placebo oli pealaval üsna nukker.

Õnneks tõmbasid järgmised kaks päeva tuju väga üles. Eriti mõnusad olid Lambi, Max Jury, Basement Jaxxi ja Rangleklodsi kontserdid. Aga kõige parem oli – hands down – laupäevane Kasabian. See lihtsalt… Seisin enne kontserti lavalt vaadates nii kuuendas reas ja jutlesin ühe kohaliku läti poisiga Kasabiani plaatidest ja siis ühel hetkel hakkas see pihta. Algusest lõpuni nii energiat täis laetud, uhke (aga ikkagi sõbralik ja positiivne) ja… Noh, see oli üks Väga Hea Kontsert. Õnneks tüübid venitasid seda plaanitust ka parajalt pikemaks, sest rahvas soovis seda ja neil endilgi polnud selle vastu ilmselt midagi. See energialaks mõjub natuke siiani ja minu muusika-aasta templi peal on tänu sellele suurelt kirjas KASABIAN.


Mida järgmiselt aastalt muusikalises mõttes oodata? Muidugi rohkem ägedaid plaate ja vägevaid kontsertelamusi!

Tublid koolimeedikud

Eile jagasime NMK-ga välja järjekordse portsu auhindu tublidele noortele ajakirjanikele. Paratamatult mõtlesin koolilehtede, -raadiote ja -televisioonide hindamisele kulunud pooleteise nädala jooksul sellele, kuidas “meie ajal oli ikka rohi rohelisem, taevas sinisem ja linnud laulsid kõrgemalt”.

Sel aastal saadeti konkursile vaid mõnikümmend koolilehte. Kui mina veel ise osalejate hulgas olin, oli konkurents kõva: rinda tuli pista veel vähemalt 40-50 muu kooli häälekandjatega. Auhinnalaud oli meediaväljaannete kingitustest lookas ja kirju. Mis siis nüüd juhtunud on?

Miks koolilehti nii vähe on? Üheltpoolt on arusaadav, et Eestis on toimunud ja toimumas segadusttekitav haridusreform, mille kestel koole on omavahel liidetud, hoopis sulgetud ja nendega veel sadat imeasju tehtud. Ja paberajakirjanduse kõrvale on (taas)tekkinud muud meediumid: kooliraadio on läbi elanud uuestisünni, koolitelevisioon ei ole enam nii võõras teema, järjest tavalisemaks muutuvad klassiblogid.

Loogiline, et osa ettevõtlikest noortest, kes varem ajalehti kokku panid, on suundunud uuemaid ja põnevamaid asju tegema. Ja muidugi on meie iive kolinal langenud, nii et noori ongi vähem. Aga, no tõesti, kas päriselt nii palju vähem? Äkki on noortel lihtsalt teised huvid või ei ole enam meie meedial seda põnevat sära ja kvaliteeti, mida mina kooliajast mäletan?

Teisele küsimusele on kõige lihtsam vastata viitega majandusele. Siis oligi ajalehtedel rohkem raha ja aega, et välja mõelda põnevaid vidinaid, millele oma logo panna ja inimesi üllatada. Mäletan enda kunagisest saagist ägedaid Postimehe kommikarpe, Päevalehe särke, Eesti Ekspressi rattakella ja kosmeetikakotti (mille otstarbest sain aru alles mitu aastat hiljem, kui selliseid imeloomi ka jaekaubandusse ilmus). Mütsidest, saunalinadest, seljakottidest, šokolaadidest, lehetellimustest ja muust rääkimata. Ja muidugi unistuste preemiareis kuhugi ägedasse lähiriiki koos Päris Ajakirjanikega!

Praeguseks on hinnad nii palju tõusnud ja rahandusosakonnad kärbivad oma ettevõtte kulutusi igal võimalikul juhul ja ettekäändel, et see kõik ilmselt jääbki nostalgiliseks minevikumeenutuseks. Tegelesin ka sel aastal sponsorite otsimisega ja paljud meediakanalid, keda mäletasin innukate toetajatena, ei võtnud vaevaks isegi telefonile või kirjale vastata. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud ka kooliõpilaste tehtavad raadiod, telesaated ja blogid, nii et toetust saab küsida laiemalt ringilt.

Siinkohal tuleb kindlasti ära märkida väga vinged koolimeedia konkursi toetajad Tartu ülikool, Novaator, Rahva Raamat, Sky Media (SkyPluss ja Retro FM), Swedbank, ERR ning loomulikult Postimees, kes on konkursi ja Meediaklubi algusest saadik olnud meie põhipatroon. Nende ettevõtetega oli väga mõnus suhelda, oli näha ja tunda, et neid tõesti huvitab, et noored jaksaksid ja tahaksid olla ettevõtlikud. Ja parimate noorte ajakirjanike nägusid nähes, kellele eile kingikotte andsime, oli näha, et selline tunnustus innustab neid tubli tööga jätkama.

Selliste säravate silmadega noori tahaks paari aasta pärast näha teleekraanil, kuulda raadios, lugeda trükimeedias või vaadata, kuidas nad korraldavad oma praeguste toetajate sise- või välissuhteid. Ja ikka nii, et neil endiselt silmad säravad – keegi on neisse uskunud ja kinnitanud, et tõesti, meid huvitab, mis teist saab, meid huvitab, et teil hästi läheks. Meid huvitab, et teil oleks äge tulevik. Mind igatahes küll huvitab.


Aga tulemused? Need on NMK Facebooki lehel.

Positivus much?

Kuulge. See on juba ebanormaalne! Iga kord, kui avalikustatakse järjekordne sats tänavuse Positivuse esinejaid, pean ma suurest rõõmust lausa kiunuma. Kui detsembris esimesena Kraftwerk välja kuulutati, kehitasin veel õlgu ja lootsin, et uued nimed tekitavad rohkem emotsioone. Muidugi oleks tore vanameistreid oma ihusilmaga näha, aga nad on õnneks või kahjuks selline bänd, keda on küll tore kuulata, aga kes ei anna põhjust kallist festivalipassi ostma tõtata.

Ja sel aastal hakkas see pihta… Jaanuari lõpus lisati nimekirja Bastille, Laura Mvula, The 1975 ja Kid Karate. Well… You had me at Bastille… Nende “Bad Blood” on minu meelest eelmise aasta parim plaat – ja sugugi mitte ainult minu arvates. UK-s on nad saanud juba… Ma ei teagi, mitu auhinda või kui suure tunnustuse. Ja Dan Smith on lihtsalt võlur. See, mida see mees muusikaga teeb ja kuidas sõnu seab. Ma nüüd olen lihtsalt natuke vait ja teen lolli nägu, eks te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Järgmist uudist lugedes hakkasin juba itsitama. The Kooks ja of Montreal, mmm… Selline nimistu on juba väga-väga hea. Ma mäletan, kui The Kooksi tüübid olid veel noored suurte silmade ja naljaka aktsendiga naiivsed poisid, kes oma esimesi singleid välja andsid ja imestasid siis, et see, mida nad teevad, nii paljudele meeldib. Ja siis hakkasid nende püksid kitsamaks ja kinganinad pikemaks minema, muusika muutus popimaks, aga oli endiselt hea. Of Montreal on taas üks “nooruspõlve” lemmikuid, mille korjasin üles kunagise lemmiksarja soundtrackilt ja jäingi kuulama.

Siis tuli järjekordne eelmise (või isegi üle-eelmise?) aasta lemmik, Ellie Goulding. Tema leidsin tänu Calvin Harrisele. Ja kui neiu sooloprojekti kuulasin, hakkas selline elektrooniline asi üha enam meeldima. Tema “Burn” oli vist üks eelmise aasta tunnuslugudest, mis lihtsalt tuju heaks tegi. Eriti, kui saateks sadade rõõmsate inimeste ja tuhandete tulekestega videot vaadata. Kuidagi hästi positiivseks tegi see kõik. Teeb siiani.

Tänased uudised ei jää eelmistele samuti väga alla. Mulle King Charles ja Fredyle Temples. Viimaseid nimetas Noel Gallagher (kes on mu lemmikvend Gallagheridest – mis teha, mulle meeldivad need andekamad) Briti üheks paremaks uueks ansambliks ja Fredy on sellega ilmselgelt käsi püsti nõus. Te ei kujuta ette, kui palju tunde ma olen selle bändi kontsertvideoid ja muusikat kuulama pidanud. Ja see ei tekita üldse mitte ebameeldivaid assotsatsioone. Ja King Charles… Minu esimene Positivus oli siis, kui see mees oli juba kaks korda Salatsis käinud. Ja sellest oli kahju, aga tundub, et saan oma kontserdi siiski sel aastal kätte!

Aga, no tõesti, mis edasi? Kas aasta parima esinejatenimistuga festival saab minna veel paremaks? Eesti artiste ei ole veel välja kuulutatud, aga mul on karvane tunne, et ka sealt tuleb midagi head. Aga suurtest tegijatest? Kas minust oleks juba väga nahaalne loota, et lisatakse ka Arctic Monkeys, Blur / Damon Albarn, Franz Ferdinand, Noel Gallagher’s High Flying Birds või mõni muu Briti artist, kelle paljas nime nägemine plakatil ajaks mul suu vett jooksma?


Kuradi kahju, et korraldajad normaalset kaamerat kaasa võtta ei luba. See tuleb hea festival.

Aasta muusikas

ALBUMS2013Mullu jätsin aastakokkuvõte häbiväärsel kombel tegemata. Juba aasta varem tundsin aga, et peaks selleks leidma nagunii mingi uue viisi, et tekkinud korduseid vältida. Seekord otsustasin siis vaadata näkku faktile, et elan koos muusikuga ja ilma muusikata ei saa. Siit ta siis tuleb: minu aasta 2013 muusikas.

Et asjale mingisugustki (numbrilist) põhja alla saada, vaatasin üle Wikipedia andmetel möödunud aastal ilmunud plaatide nimekirja. Loomulikult on sealt välja jäänud nn kohaliku tähtsusega artistid. Rahvusvaheliselt rohkem ja vähem tunnustatud lauljaid-bände-tühikargajaid (täpsemini siis nende avaldatud albumeid, olgu need üksikud või mitmikalbumid) sain kokku 631. See teeb siis keskmiselt 52-53 uut albumit kuus.

Muidugi oleks ajuvaba võtta eesmärgiks neid kõiki endale soetada või isegi läbi kuulata. Muu elu jaoks peab ju ka aega ja ruumi jääma. Päris uhke tunne oli aga see, et nimekirja lapates oskasin peaaegu iga artisti kohta midagi meenutada või arvata. Nimed olid tuttavad ja paljudel juhtudel hakkas kohe ka peas mõni viisijupp käima. Märksa väiksemad numbrid leidsin aga siis, kui Wikipedia listi oma plaadiriiuliga võrdlesin. 631-st plaadist seal on mul olemas vaid kümmekond. Ja soovinimekiri, mida veel endale soetada võiks, on kaks korda pikem.

Samas ei saa öelda, et see olukord nutune oleks. Jah, muidugi oleks tore värskest muusikast rääkides midagi kätte võtta ja vestluspartnerile näidata, kui äge on selle artisti CD-raamatuke või kui vinge vinüülikujundus. Aga kui väärtuslik oleks minu jaoks selline kogu, kuhu igal aastal lisanduks sadu ja sadu plaate, mida ma heal juhul kuulan vaid korra või paar? Rahaliselt oleks see väärt kindlasti palju, aga emotsionaalselt?

Tunnistan, et ka mõni neist kümnest värskest plaadist seisab suurema osa ajast riiulis paigal. Kõik on küll läbi kuulatud, aga selliseid lemmikuid, mis plaadimängija kõrvale vanade lemmikute kõrvale pesa on teinud, on vaid paar. Ometi ei ole teised neist vähem väärtuslikud. Kuidas sa jätad plaadipoodi näiteks David Bowie “The Next Day” või Beady Eye “BE”? Bowie ja Oasise pärandit tuleb ju edasi kanda olenemata sellest, kas meeste uuemat kraami igapäevaselt kuulata tahaks või mitte.

Vaatan uuesti neid olemasolevaid kuni aasta vanuseid albumeid ja suu kisub muigele. Mitu neist on Briti päritolu? 7/10. Ja mitu UK artisti albumit mu soovinimekirjas on? 14/20. Tundub, et põhilised asjad ei muutu. Kõige paremad asjad tulevad alati parimast allikast. Ja selle, et UK on muusikamaailma kullaauk, sain ma selgeks juba väga ammu. Ah et mitu UK artisti albumit mu selle aasta lemmikute TOP3 kuuluvad? Arvestades, et esikohal platseerub hetkeseisuga Bastille “Bad Blood”, talle astub kandadele Arctic Monkeys “AM” ja kolmandal kohal chillib südamerahuga Franz Ferdinandi “Right Thoughts, Right Words, Right Action”, siis… Kolm :D

Muutusi on aga eelnevate aastatega võrreldes küll. Tundub, et olen hakanud n-ö kaasaegset elektroonilist muusikat varasemast rohkem austama. Kitarri- või klaveripõhise muusika kõrvale on soovinimekirja trüginud sellised artistid nagu Rudimental, Disclosure, Avicii, Ellie Goulding ja Icona Pop. Muidugi mängib siin põhilist rolli mõistmine, et pidudel on DJ-na selliseid artiste mängides kõvasti lihtsam inimesed tantsima saada. Aga siiani lähtun ma põhimõttest, et ei mängi muusikat, mis mulle endale ei meeldi (kui tegu ei juhtu olema just mõne nn halva muusika peoga). Ja tõele au andes meeldivad need artistid mulle. Seda piisavalt, et oleks huvitav ka nende täispikki albumeid omada. Hoian igatahes pöialt, et mõni soovitud plaatidest lisanduks mu riiulisse järgmisel aastal kui tänavu enam ei jõua.


Aga Eesti lemmikud 2013? Dahling, Facelift Deer ja Kali Briis.