Worst. Year. Ever.

“Hammusta mind, väike tüdruk,”
ütles Poiss mänglevalt.

“Hammusta mind nii, et ma tunneksin
kõike seda armastust,
mida sa ütled end mu vastu tundvat;
kõike seda viha,
millest sa peaks mu vastu keema.

Tee mulle haiget,
nagu mina sulle olen teinud.
Pane mind mõnust ja hirmust oigama.
Ahvatle mind oma näkitsustega.

Suudle mind surnuks,”
õrritas Poiss.

“Hammusta mind, väike tüdruk…”
– need jäid ta viimasteks sõnadeks.


Kirjutatud 2007/08 Mustas Augus. Praegu on palju halvem.

Advertisements

Bleh

Huvitav, et kui korraga juhtuvad väga head ja väga halvad asjad, siis “võidab” pigem halvale järgnev emotsioon. Kuidagi vale või isegi piinlik tundub mingite asjade ja inimeste üle rõõmustada. Kui ma kunagi praegusest üle saan, siis näen ilmselt selgemini, et tegelikult on ju kõik, mis alles, väga hästi.


Mõtlesin.

Uus semester

Mm… Veebruar… Aasta kõige külmem kuu, aasta kõige tihedama tunniplaaniga semestri algus ja nädal aega vähem aega oma täiskohaga tööd teha. Juhhei! Mul on tunne, et toimetuses on sündinud meie külmarekord. Sõna otseses mõttes külje alla pesa teinud elektriradikatel on näidikud põhjas, koridoris huugab juba tunde soojapuhur, aga ikkagi on lõdisemaajavalt külm.

Lisaks muidugi tore tõsiasi, et meie all olevad… Kesiganes on pikaks nädalavahetuseks igasuguse kütte välja lülitanud, mis tähendab, et terves majas ei ole vett (torud on a) külmunud või b) lõhki külmunud) ja kui tööpäeva jooksul tuleb tarvidus WC-sse minna, tuleb seda teha mõnes kõrvalmajas. Mis tähendab sisuliselt vähemalt mitmekümne meetri läbimist jäises pakases. Ja sellele eelnevat enda viimase piirini sooja sissepakkimist.


Jessikas… NOT.

Vahel on tunne…

Täpselt nädal aega tagasi tahtsin kirjutada sellest, kui hästi kõik on. Mingi uus leitud side ja veider helge soojus, mis kutsub järjest rõõmsamalt igal õhtul töölt või koolist koju tulema. Aga see oli nädal tagasi.

Praegu on tunne, nagu upuks aeglaselt ja hirmutavalt vaikselt. Ma nägin uppumist isegi ühel ööl unes, ei olnud sugugi nii ilus nagu räägitakse. Muusikat ei olnud, valgust ei olnud. Oli lihtsalt õõvastavalt vaikne ja abitu tunne. Häält teha ei saanud ja mitte midagi muud ka. Pime ja üksi oli olla. Ja tuttav tunne, nagu oleks seal juba varem olnud.


Kuulasin täna hommikul jälle Muse’i.