Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)

Advertisements

Aasta muusikas vol 3

music-2015

Aeg on nüüd nii kaugel, et kokku tuleb võtta muusika-aasta 2015. Väljaantavate albumite hulk Wikipedia andmetel kasvab igal aastal, tänavusi rahvusvahelisi albumeid on veebientsüklopeedia andmetel kokku 724 (mullu oli see 671 ja aasta varem 631). Seekord jõudsin endale soetada neist viis. Plaadiriiulile lisandusid Coldplay “A Head Full of Dreams”, Ellie Gouldingu “Delirium”, Muse’i “Drones”, Bluri “The Magic Whip” ning kauaoodatud Noel Gallagher’s High Flying Birds’i “Chasing Yesterday”. Jah, see tasus ootamist. Võib-olla mitte nii palju kui Noeli esimene plaat, aga see on siiski väga hea album. Päris kena sünnipäevakink – arvestades, et sellega tuli kaasa ka Noeli enda kirjutatud paber, mille võiks tulevikus ära raamida lasta :)

Soovinimekiri, mida veel endale hankida, on kolm korda pikem. Sealt leiab eelkõige vanad lemmikud nagu näiteks Death Cab for Cutie, Surfjan Stevens, The Wombats, Mew, The Vaccines, The Chemichal Brothers. Aga on ka minu jaoks uusi nimesid: Tame Impala, Twenty One Pilots ja….ma ei suuda seda uskuda….Justin Bieber.

Just. Justin Bieber. Ma ise olen ka sellest üsna šokis, sest ei uskunud kunagi, et minust saab belieber. No tegelikult ei olegi saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, et uus ja küpsem ja tantsulisem Bieber on…väga hea. Kui veebruari lõpus tuli välja koostöös Jack Ü-ga tehtud “Where Are Ü Now”, kukkusin ma mentaalselt istuli. Mis mõttes nii hea lugu ja Bieber? Pool aastat hiljem järgnes “What Do You Mean?”, edasi “Sorry” ja “Love Yourself” – ei jäänud midagi muud üle kui seda tunnistada: Bieber on äge. Vähemalt selle albumi jagu.

Eesti osas oli üllatusi palju vähem. 217 teadaolevast uuest kodumaisest albumist on mul olemas Argo Valsi “Nokturn”, eelmisel suvel Positivusel avastatud Avoid Dave’i “Insert Title” ja Jüri Pootsmanni omanimeline lühialbum. Soovinimekirjas on Ans.Andur, Ewert and the Two Dragons ja Lexsoul Dancemachine. Eks neid mõne looga huvi äratanud artiste on veelgi (nii eesti kui ka välismaa artistide hulgas), aga plaadi ostmiseks vajan ma ikkagi sügavamat muljet.

Mulje jätmisest rääkides ei pääse üle ega ümber mu Baltikumi lemmikfestivalist Positivusest. Selgi aastal leidsin sealt mõned uued artistid (ja nagu eelmisel aastal, jätsid mõned vanad lemmikud kehvema mulje). Esimesel päeval sattusin pooljuhuslikult Nordea laval kuulma tüüpi, kes varjub nime East India Youth taha. Istusin pingil, suu ammuli ja silmad punnis, sest tüüp oli väga äge. Mees nagu orkester, kelle looming sobis tollesse hetkesse suurepäraselt. Kahjuks jäi tema suhteliselt varajane kontsert ka päeva parimaks. Ei teagi, kas õhtu peaesineja Placebo oli aastatega tuimaks ja igavaks muutunud või olin mina sellest faasist välja kasvanud, aga Placebo oli pealaval üsna nukker.

Õnneks tõmbasid järgmised kaks päeva tuju väga üles. Eriti mõnusad olid Lambi, Max Jury, Basement Jaxxi ja Rangleklodsi kontserdid. Aga kõige parem oli – hands down – laupäevane Kasabian. See lihtsalt… Seisin enne kontserti lavalt vaadates nii kuuendas reas ja jutlesin ühe kohaliku läti poisiga Kasabiani plaatidest ja siis ühel hetkel hakkas see pihta. Algusest lõpuni nii energiat täis laetud, uhke (aga ikkagi sõbralik ja positiivne) ja… Noh, see oli üks Väga Hea Kontsert. Õnneks tüübid venitasid seda plaanitust ka parajalt pikemaks, sest rahvas soovis seda ja neil endilgi polnud selle vastu ilmselt midagi. See energialaks mõjub natuke siiani ja minu muusika-aasta templi peal on tänu sellele suurelt kirjas KASABIAN.


Mida järgmiselt aastalt muusikalises mõttes oodata? Muidugi rohkem ägedaid plaate ja vägevaid kontsertelamusi!

Mõnus korter Tartus!

Annan teada, et üks ülimõnus pesa Uuel tänaval ootab uusi toredaid üürilisi. Veebruaris võtab omanik maakleritega ühendust, nii et kasutage võimalust ja andke kohe märku, et saada endale vahendustasuta väga mõnus uus kodu!

Tube: 4
Rõdu: 2
Üldpind: 76,2 m2
Korrus/Korruseid: 2/5
Seisukord: renoveeritud
Ühe kuu üür: 490€ + kommunaalid

Korter asub Raatuse, Uue ja Pika tänava vahel (Raekoja platsist umbes 8 minuti kõndimiskaugusel). See on neljatoaline, avatud köögiga, möbleeritud, avar ja mõnus. Köök on ühendatud esiku ja suure elutoaga, kolm magamistuba paiknevad eraldi ja ei ole läbikäidavad. WC ja vannituba on eraldi. Esikus on suur peegelustega seinakapp, seinariiul, nagid, tumba ning ülariiete ja muu hoidmiseks eraldi raam. Köögis on olemas köögimööbel koos tehnikaga (külmik, keraamiline pliit koos ahjuga, õhupuhasti, mikrolaineahi, nõudepesumasin) ning söögilaud koos nelja tooliga. Elutoas on suur nurgadiivan, madalad kapid, kirjutuslaud, kohvilaud ning TV alus. Kahes magamistoas on olemas voodi, seinakapp, öökapp, riiulid või kummut ja rõdu. Kolmas tuba on võimalik teha kas magamistoaks või töötoaks. Seal on olemas seinakapp, kirjutuslaud ja riiulid. Olemas on ka kahe teleri kasutamise võimalus. Vannitoas on dušinurk ja varsti lisandub ka pesumasin. Korter on renoveeritud, asub kivimajas, on keskkütte ja pakettakendega. Maja ees on vaba parkimiskoht olemas. Väga hea internetiühendus ja palju TV-kanaleid on ka. Vajadusel saab omanik tuua kasutamiseks ka kaks telerit. Üürilisi oodatakse pikemaks ajaks, st üürileping võiks kesta vähemalt aasta. Sobib väga hästi nii korterikaaslastega koos elamiseks kui ka perele. Sisse saaks kolida juba kas veebruaris või märtsi alguses.

This slideshow requires JavaScript.

Aasta muusikas vol2

2014git-790x580Eelmise aastavahetuse paiku otsustasin ette võtta aasta jooksul ilmunud muusikaalbumite nimekirja ning vaadata, milline on olnud minu aasta muusikalise poole pealt. Kui mullu lugesin kokku 631 uut rahvusvahelist helikandjat, millest olin endale jõudnud soetada umbes kümmekond plaati, siis tänavu on ilmunud või veel ilmumas kokku 671 albumit. Neist ilutseb minu plaadiriiulis aga kõigest kaks: Damon Albarni “Everyday Robots” ja Coldplay “Ghost Stories”.

Kui neid nimesid vaadata, siis on üsna selge, et muusikalised juured on tugevad. Ammune Bluri- ja Coldplay-vaimustus on siiani täies elujõus. Coldplay on ju vist ainus enam kui kolme plaadiga UK artist, kelle kõik albumid mul olemas on. Nii et järjepidevus toimib ning briti muusika on minu riiulil ja südames endiselt au sees. Paari päeva pärast olemegi Fredyga taas Londonis, nii et vaatame, kas briti muusikat tuleb riiulisse juurde!

Ilmunud plaatide nimekirja vaadates avastasin üllatusega, et mu lapsepõlve üks suuremaid lemmikuid, Iiri bänd Boyzone, on taas kokku tulnud ja teevad nüüd neljakesi uut muusikat. Aasta alguses andsid nad välja hitikogumiku “Love Me For a Reason – The Collection” ja novembris uue albumi “Dublin to Detroit”. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, mida kunagine poistebänd nüüd teeb, aga huvitav oleks teada küll!

Vanadest lemmikutest on end uuesti kätte võtnud või siis endiselt elujõulised veel Beck, Kaiser Chiefs, Kasabian, Manic Street Preachers, The Kooks ja Thom Yorke. Kooksi nägin sel suvel Positivusel ka lõpuks oma silmaga ära. Pean küll kahjuks tunnistama, et ootasin kontserdilt rohkem, kui sealt sain. Mulle meeldis selle bändi juures nende kunagine siirus ja kerge kohmetus. Nüüd on aga pooled bändimehed vahetunud ja tunne on, et tegu on Luke’i sooloprojektiga, kus ta näitab kõigile kui äge ta on. See aga ei ole päris see suhtumine, mida ma fännina ootan… Kahju on sellest.

Positivusest veel: lisaks The Kooksile nägin lõpuks ära ka Kraftwerki, 1979’i, Bastille’i ja Ellie Gouldingu. Kaks viimatinimetatut troonisid mu eelmise aastalõpu kokkuvõttes üsna kõrgetel kohtadel, Bastille lemmikplaadina ja Ellie soovinimekirja tipus. Kahjuks ei ole ma Ellie plaati tänaseni endale hankinud, aga need kaks pakkusid mulle selle aasta parimad kontsertelamused – ja see on tõesti midagi ägedat. Ellie ajal hüppasin küll vist selja natuke paigast ära (kuigi tuleb tunnistada, et ilmselt aitasid seljavalu tekkimisele kaasa ka purjus lätlased The Kooksi kontserdil), aga nautisin neid esinemisi nii palju kui vähegi võimalik.

Ellie kõrvale on soovinimekirja nüüdseks lisandunud veel mitu naisartisti: Lily Allen, Lykke Li, Sia, Kimbra, Tove Lo, Taylor Swift ja Charli XCX. Igaüks neist erilise hääle ja senise põhjal huvitavate lugudega. Eks näis, kas olen järgmiseks aastaks midagi neist endale hankinud või mitte, aga tänavune muutus on siit selgesti näha. Kui varem ladusin lemmiklauljaid ette lugedes ritta vaid meeste nimesid, siis sel aastal olen enda jaoks avastanud või taasavastanud hulgaliselt põnevaid naisartiste.

Ka Eestis on sel aastal palju põnevat toimunud. Esimene poolaasta möödus ju täielikult NimmerSchmidti tähe all, sest saime lõpuks jaanuaris valmis esikplaadi. Või, noh, Andero ja Fredy said, ma aitasin natuke kaasa. Selle kõigega kaasnes uskumatult palju tegemist ja draamat ja mida kõike veel, aga see on hoopis teine jutt. Praeguses kontekstis on oluline vaid see, et kohaliku plaadituru tähtsaim album aastal 2014 on vaieldamatult NimmerSchmidti “Kirgede torm”.


Järgmise aasta plaatidest rääkides ootan eelkõige, millega tuleb lagedale härra Noel Gallagher.

Mida arvan mina kooseluseadusest?

Ma tean liigagi hästi, et viimastel kuudel ja eriti nädalatel on kooseluseaduse kohta käivaid arvamusi kõik kohad täis. Liigagi hästi tean ma seda seetõttu, et olen püüdnud end asjadega kursis hoida. Alguses lugesin isegi netikommentaare artiklite all. Nüüd ma seda enam teha ei jõua.

Ma olen väsinud sellest vihkamisest ja sõimust, mis kommentaariumides valitseb. Ma olen väsinud imestamast, kuidas ometi on Eestis nii palju õelust ja silmakirjalikkust. Et on nii palju inimesi, kes teavad, kuidas on “õige” elada ja oma tahtmist teistele peale suruvad. Et on nii palju inimesi, kes tahavad küll võrdseid õigusi, aga “need peded ju ei ole inimesed”. Et nii palju on inimesi, kes lihtsalt ei suuda edasi elada teadmisega, et teised nende ümber, kes seni on olnud mingil määral hirmul ja kaitsetud, võiksid olla õnnelikud. Nagu näiteks Andrus Vaarikut, nii hirmutavad sellised inimesed ka mind.

Ma tean, et seda lärmi ja müra on juba liigagi palju. Aga ma tunnen, et pean ka midagi ütlema. Ja ma vabandan ette, et see tekst tuleb päris pikk. Sest ma alustan päris algusest.

Mina kui (pere)inimene. Ma olen üles kasvanud üsna traditsioonilises perekonnas. Mu ema ja isa elavad siiani õnnelikult koos. Mul on õde ja vend, kokku on meid kolm last. Muidugi on igapäevaelus meilgi olnud muresid, aga minu elus ei ole olnud ühtegi hetke, mil ma oleksin kartnud, et üks vanematest teeb teisele liiga või et meie pere läheb lõhki. Koolis käies nägin aga, et teistel ei ole nii hästi läinud.

Paljud mu klassi- ja koolikaaslaste pered olid katkised. Oli neid, keda kasvatasid üksikvanemad, ning neid, kelle pärisvanematel olid eraldi pered. Põhikoolis oli palju neid, kelle peres oli koduvägivald või alkoholism tavaline asi. Nad elasid oma frustratsiooni koolis nooremate peal välja, sest kodus ei maksnud nende sõna midagi.

Gümnaasiumisse läksin teise kooli, et sellest kõigest eemale pääseda. Suurema osa uute koolikaaslaste vanemad olid küll juba lahutatud või lahutamas, aga seal ma sellist käitumist ei näinud. Esimest korda nägin aga ka selliseid noori, kelle mõlemad vanemad olid ära. Nad pidid oma eluga hakkama saama täiesti üksi, ilma täiskasvanute toeta.

Õnnelik perekond on minu jaoks väga tähtis. Tähtis on olla koos inimesega, keda sa armastad ja oma elu temaga jagada. Seda ühiselt luua. Minu ja mu elukaaslase eelis on see, et soovi korral saame abielluda. Ükskõik, millises riigis. Ilmselt võime soovi korral saada ka päris oma lapsi ilma katseklaaside, surrogaatemade või lapsendamiseta. Ükskõik, kas tulevikus terendavad pulmad ja/või lapsed, loodan eelkõige aga seda, et oleme koos õnnelikud.

Ja ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla õnnelikud need minu sõbrad – või tegelikult ka täiesti võhivõõrad inimesed – kes tunnevad südames, et nende soov ja saatus on oma elu samal kombel jagada samast soost partneriga. Inimesena ei näe ma endal õigust kellegi teise õnne keelata, kuni tema õnn kellegi teise elu ei riku. Ja ma ei näe kuidagi, et teised õnnelikud paarid minu õnne rikkuda saaks.

Mina kui kristlane. Mind ja mu õde-venda ristiti aastal 1991 meie endi soovil. Mu ristimata isa naljatab, et on pagan. Ema seevastu on nii ristitud kui ka leeritatud. Kumbki neist ei ole aga mulle kunagi mingeid uskumusi peale surunud. Ka leerikooli läksin omal soovil, mitte ema või õe eeskujust lähtudes. Olen korduvalt lugenud nii Vana kui ka Uut Testamenti. Nende juurde kuuluvaid ja nendest rääkivaid raamatuid. Käinud kirikus jumalateenistustel, armulaual.

Mulle on kirik õpetanud ligimesearmastust. Õiglust. Ausust ja austust. Seda, et Jumala silmis on kõik inimesed võrdsed. Kui nõrgemad ei suuda ise ennast kaitsta, teeb seda Jumal. Kui see ei õnnestu siinpoolsuses, siis on nende päralt taevariik. Mitte kordagi ei ole kirikuga seotu mulle õpetanud, et teisitimõtlejad ja –tundjad on värdjad, keda tuleks põlata, kividega loopida, neile õnne keelata. Hoopis vastupidi – kivi heitku esimesena see, kes on ise patuta.

Seepärast on mul vastik vaadata, mis praegu Eestis toimub. Mulle head õpetanud kirik saadab Toompeale protestima bussitäite kaupa inimesi, kellel on käes mõnitavad sildid, paljudel kirjas valed. Mul on vastik vaadata, kuidas teoloogiaprofessorid ja kirikuõpetajad näitavad näpuga teiste inimeste suunas ja ütlevad, et nad elavad valesti, kuigi kõik, mida nad püüavad teha, on enda armastavatele kaaslastele ja võimalikele järeltulijatele tagada parem tulevik. Austada perekonda ja neid kaitsta. Nad üritavad teha sama, mida kirik oma õpetustes kuulutab. Ainus, mida nad “valesti” teevad, on see, et nad ei ole valinud vastassoost elukaaslast. Nad ei saagi teda valida, sest nende saatus ongi armastada samasuguseid inimesi.

Uus Testament ütleb inimeste kohta, kes tuliselt millegi “õpetusevastase” vastu võitlevad ja tegelikult ise oma enda sõnade järgi ei käitu, variserid. Mulle jäi mulje, et Toompea esine oli täis varisere. Kristlasena, luterlasena on mul kohutavalt piinlik, kui nende tõttu minetab kirik abivajajate toetaja rolli. Kui need, kes tõepoolest usuvad võrdsetesse õigustesse, hakkavad kirikut vältima, sest nende jaoks saab sellest rõhumise sümbol.

Me ei ela keskajal, kus helgemaid päid, haigeid või rikkaid nõidade pähe põletati. Ma tahan uskuda, et kui inimene soovib, siis võib ta abi otsida ja leida ka kirikust. Et ta ei pea seda kartma. Et see on koht, kus tõepoolest on kõik võrdsed, olgu ilmalikud seadused, inimeste usutunnistus või seksuaalne orientatsioon milline tahes. Religiooniga on see tore asi, et kui ühiskond ja/või pere seda sulle just peale ei suru, siis saad ise valida, mida ja kas üldse sa usud.

Mina kui ajakirjanik. Muidugi on kõigil viimase paarikümne aasta jooksul ajakirjandust õppinud inimestel meeles ühe õppejõu väljend, et uudislugu peab olema “sexy and juicy”. Ja et uudiskriteeriumide hulgas on olulisel kohal ka ebatavalisus, prominentsus, konfliktsus. Seda kõike näeme rahvusvahelises kollases meedias iga päev.

Mina hindan oma ajakirjandusõpingute ajast aga kõige rohkem ülikoolist saadud sõpru ning tõdemust, et ajakirjanikutöös on oluline faktitõesus, tasakaalustatus ja argumenteeritus. Ajakirjanikuna ei saa ma oma arvamust lugejatele peale suruda. Võin oma tekstis rääkima panna allikad, kes väidavad üht või teist. Konfliktse olukorra puhul tuleb sõna anda mõlemale poolele.

Ja alati tuleb teada teemast, millest kirjutad, rohkem kui see, mis on lõpptekstis. Kasuta artiklis kuni 10% kogutud materjalist – see mantralaadne põhimõte tähendab minu jaoks seda, et välja oleks toodud tõesti olulised ja konkreetsed teemad ja näited. Et sa tunneksid kajastatavat teemat hästi. Et inimestel oleks kergem mõista.

Praegu näen enda ümber kohutavalt palju lahmimist. Räägitakse teemast, millest ilmselgelt tegelikult suurt midagi ei teata. Kooseluseadus võrdsustatakse homoseadusega, kuigi tegelikult on seaduse tekstis juttu kõigist inimestest, nende seksuaalsest orientatsioonist hoolimata. Jah, see annaks õiguse ja võimaluse oma kooselu n-ö ametlikuks teha ka samasoolistel peredel.

Põhiline väärtus on aga see, et kõik paarid, kes mingil põhjusel ei saa või ei soovi abielluda, aga tahavad siiski oma järeltulijate tulevikku ametlikult kindlustada, saavad seda teha kiiremini ja lihtsamalt kui seni. Jah, Eesti riigis on olemas hulk eri lepinguid, volikirju ja muud, mis samu asju juba pakuvad. Aga neid ei kasutata kuigi palju, sest asjaajamine on aeganõudev, keeruline ja kulukas. Bürokraatia on miski, mille vähendamist on rahvas alati oodanud. Miks siis nüüd selle vastu võidelda, kui riik tõepoolest tahab (just nimelt – kõigile kodanikele) ametliku asjaajamise lihtsamaks muuta?

Mul ei ole ja ei saa olla mitte midagi selle vastu, et inimestel on eriarvamused. Aga ma eeldan ja loodan, et arvajad ka teavad, mille kohta nad arvamust avaldavad. Et nad on tutvunud materjalidega ja otsustavad kogu kogutud info põhjal. Et kooseluseaduse näitel ei sõimaks üks pool teist pededeks ja teine esimest natsideks, vaid et kõigil oleks olemas sama taustateadmine, toetavad näited oma argumentidele ja – noh – üldse endal tõsiseltvõetavad argumendid.

Miks ma üldse ajakirjandust õppida tahtsin? Miks ma ajakirjanikuks saada tahtsin ja nüüd seda tööd armastusega teen? Sest mul oli illusioon, et ajakirjandus saab maailma paremaks muuta. Võib-olla tundsin kutsumust, et minu roll on olla üks neist, kes saab rahvale edastada tõde. Tõde selles mõttes, mis tõepoolest maailmas ja meie riigis toimub. Tõde ka selles mõttes, et meil kõigil on ka oma tõde, mida me usume, aga mida ei oska alati õiges kohas või õigel ajal välja öelda.

Ajakirjanikuna on mul õigus ja võimalus anda teada arvamuste paljususest, näidata teiste sõnade abil, mida nad arvavad ja tunnevad. Olla n-ö ühiskonna valvekoer. Aga mitte selline, kes on ketis, lõriseb ja võimalusel murrab, vaid selline, kes ajab jälgi, päästab ja vajadusel ka naksab, et valetajad teele tagasi juhatada.

Mina kui valija. Ajakirjanikuna olen ma apoliitiline. Ehk ma ei kuulu ühtegi erakonda ja olen endale andnud sõna, et kuni ma ajakirjanikuna töötan, ei ühine ma ka ühegi erakonnaga. Ma üritan oma töös hoida poliitikast võimalikult kaugele. Ma tegelen inimestega ja sellega, mida nad teevad. See, millised on nende poliitilised vaated, usutunnistus või keda nad armastavad, ei mõjuta mind. Mulle meeldib vähemalt seda ise uskuda.

Aga ma olen ka Eesti kodanik. Mul on piisavalt vanust ja poliitiline õigus endale esindaja valida. Olgu tegu siis kohaliku omavalitsuse või Riigikogu valimistega. Mul ei ole häbi öelda, et oma esimese hääle valijana andsin ma erakonnale Res Publica. Sest mulle tundus, et nende ambitsioon Eesti poliitikat muuta, võib tõesti õnneks minna. Ja ma ei teinud seda valikut uisapäisa.

Gümnaasiumis oli üks õppeaineid meie kavas politoloogia. Ehk me õppisime tundma Eesti poliitikat ja poliitikuid. Ideesid, mida üks või teine erakond tollal, 2000. aastate esimesel poolel kandis. Analüüsisime põhjalikult, mis on ühe või teise vaate taga, kuidas see ühiskonda mõjutada võiks ja veel palju muud. Ma tegin oma esimese valiku hääletamisel väga teadlikult. Ja ka kõik järgnevad valikud. Enne valimisi olen alati uurinud platvorme, mida poliitikud esindavad. Ideid, kuidas nad riigi tulevikku kujundada tahavad. Vaadanud nende seniseid tegusid nii poliitikute kui ka inimestena. Ja kuniks oli Res Publica, valisin ma alati ka selle erakonna esindajaid, sest ma uskusin neisse nii poliitikute kui ka inimestena.

Ma pean tõdema, et kui Res Publica ja Isamaaliit teatasid oma ühinemisest, olin segaduses. Kaks peaaegu kõige erinevamat erakonda üldse panevad leivad n-ö ühte kappi. Aga ma jäin oma senistele otsustele kindlaks, sest mulle tuttavad näod, keda ma poliitikute ja inimestena usaldasin, jäid alles. Nüüd aga loen kõikjalt, et IRL hääletab ühiselt kooseluseaduse vastu, samas kui teised erakonnad on avalikult andnud oma saadikutele vabad käed hääletada oma südametunnistuse järgi.

Ma loodan siiani, et tegu on valesti mõistetud infoga ja et tegelikult annab ka IRL oma saadikutele vadab käed. Ja et neid, kes hääletavad selle seaduse poolt, ei hakata erakonna siseselt nende vaadete rikkujatena käsitlema. Aga kui see on siiski tõsi, siis tunnen, et ma ei saa edaspidi usaldada erakonda ega poliitikuid, kes on nii jõuliselt seaduse vastu, mille idee on Eesti ühiskonda õiglasemaks muuta. Kes on minu väga heade sõprade õnne vastu.

Ma tahan elada. Ma tahan elada Eestis, kus tagakiusamine mis iganes põhjustel, on minimaalne, kui mitte olematu. Ma tahan elada Eestis, kus ei valitse silmakirjalik mentaliteet “jah, me oleme kõik võrdsed, aga MEIE oleme võrdsemad kui NEMAD”. Ma tahan elada Eestis, kus inimesed oleksid õnnelikud ja laseksid ka teistel rahulikult õnnelikud olla. Ma tahan elada Eestis, kus ma tunnen, et mu pere ja sõbrad saavad elada turvaliselt, ükskõik, milline on nende nahavärv, religioon või seksuaalne orientatsioon.