Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)

Aasta muusikas vol 3

music-2015

Aeg on nüüd nii kaugel, et kokku tuleb võtta muusika-aasta 2015. Väljaantavate albumite hulk Wikipedia andmetel kasvab igal aastal, tänavusi rahvusvahelisi albumeid on veebientsüklopeedia andmetel kokku 724 (mullu oli see 671 ja aasta varem 631). Seekord jõudsin endale soetada neist viis. Plaadiriiulile lisandusid Coldplay “A Head Full of Dreams”, Ellie Gouldingu “Delirium”, Muse’i “Drones”, Bluri “The Magic Whip” ning kauaoodatud Noel Gallagher’s High Flying Birds’i “Chasing Yesterday”. Jah, see tasus ootamist. Võib-olla mitte nii palju kui Noeli esimene plaat, aga see on siiski väga hea album. Päris kena sünnipäevakink – arvestades, et sellega tuli kaasa ka Noeli enda kirjutatud paber, mille võiks tulevikus ära raamida lasta :)

Soovinimekiri, mida veel endale hankida, on kolm korda pikem. Sealt leiab eelkõige vanad lemmikud nagu näiteks Death Cab for Cutie, Surfjan Stevens, The Wombats, Mew, The Vaccines, The Chemichal Brothers. Aga on ka minu jaoks uusi nimesid: Tame Impala, Twenty One Pilots ja….ma ei suuda seda uskuda….Justin Bieber.

Just. Justin Bieber. Ma ise olen ka sellest üsna šokis, sest ei uskunud kunagi, et minust saab belieber. No tegelikult ei olegi saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, et uus ja küpsem ja tantsulisem Bieber on…väga hea. Kui veebruari lõpus tuli välja koostöös Jack Ü-ga tehtud “Where Are Ü Now”, kukkusin ma mentaalselt istuli. Mis mõttes nii hea lugu ja Bieber? Pool aastat hiljem järgnes “What Do You Mean?”, edasi “Sorry” ja “Love Yourself” – ei jäänud midagi muud üle kui seda tunnistada: Bieber on äge. Vähemalt selle albumi jagu.

Eesti osas oli üllatusi palju vähem. 217 teadaolevast uuest kodumaisest albumist on mul olemas Argo Valsi “Nokturn”, eelmisel suvel Positivusel avastatud Avoid Dave’i “Insert Title” ja Jüri Pootsmanni omanimeline lühialbum. Soovinimekirjas on Ans.Andur, Ewert and the Two Dragons ja Lexsoul Dancemachine. Eks neid mõne looga huvi äratanud artiste on veelgi (nii eesti kui ka välismaa artistide hulgas), aga plaadi ostmiseks vajan ma ikkagi sügavamat muljet.

Mulje jätmisest rääkides ei pääse üle ega ümber mu Baltikumi lemmikfestivalist Positivusest. Selgi aastal leidsin sealt mõned uued artistid (ja nagu eelmisel aastal, jätsid mõned vanad lemmikud kehvema mulje). Esimesel päeval sattusin pooljuhuslikult Nordea laval kuulma tüüpi, kes varjub nime East India Youth taha. Istusin pingil, suu ammuli ja silmad punnis, sest tüüp oli väga äge. Mees nagu orkester, kelle looming sobis tollesse hetkesse suurepäraselt. Kahjuks jäi tema suhteliselt varajane kontsert ka päeva parimaks. Ei teagi, kas õhtu peaesineja Placebo oli aastatega tuimaks ja igavaks muutunud või olin mina sellest faasist välja kasvanud, aga Placebo oli pealaval üsna nukker.

Õnneks tõmbasid järgmised kaks päeva tuju väga üles. Eriti mõnusad olid Lambi, Max Jury, Basement Jaxxi ja Rangleklodsi kontserdid. Aga kõige parem oli – hands down – laupäevane Kasabian. See lihtsalt… Seisin enne kontserti lavalt vaadates nii kuuendas reas ja jutlesin ühe kohaliku läti poisiga Kasabiani plaatidest ja siis ühel hetkel hakkas see pihta. Algusest lõpuni nii energiat täis laetud, uhke (aga ikkagi sõbralik ja positiivne) ja… Noh, see oli üks Väga Hea Kontsert. Õnneks tüübid venitasid seda plaanitust ka parajalt pikemaks, sest rahvas soovis seda ja neil endilgi polnud selle vastu ilmselt midagi. See energialaks mõjub natuke siiani ja minu muusika-aasta templi peal on tänu sellele suurelt kirjas KASABIAN.


Mida järgmiselt aastalt muusikalises mõttes oodata? Muidugi rohkem ägedaid plaate ja vägevaid kontsertelamusi!

Aasta muusikas vol2

2014git-790x580Eelmise aastavahetuse paiku otsustasin ette võtta aasta jooksul ilmunud muusikaalbumite nimekirja ning vaadata, milline on olnud minu aasta muusikalise poole pealt. Kui mullu lugesin kokku 631 uut rahvusvahelist helikandjat, millest olin endale jõudnud soetada umbes kümmekond plaati, siis tänavu on ilmunud või veel ilmumas kokku 671 albumit. Neist ilutseb minu plaadiriiulis aga kõigest kaks: Damon Albarni “Everyday Robots” ja Coldplay “Ghost Stories”.

Kui neid nimesid vaadata, siis on üsna selge, et muusikalised juured on tugevad. Ammune Bluri- ja Coldplay-vaimustus on siiani täies elujõus. Coldplay on ju vist ainus enam kui kolme plaadiga UK artist, kelle kõik albumid mul olemas on. Nii et järjepidevus toimib ning briti muusika on minu riiulil ja südames endiselt au sees. Paari päeva pärast olemegi Fredyga taas Londonis, nii et vaatame, kas briti muusikat tuleb riiulisse juurde!

Ilmunud plaatide nimekirja vaadates avastasin üllatusega, et mu lapsepõlve üks suuremaid lemmikuid, Iiri bänd Boyzone, on taas kokku tulnud ja teevad nüüd neljakesi uut muusikat. Aasta alguses andsid nad välja hitikogumiku “Love Me For a Reason – The Collection” ja novembris uue albumi “Dublin to Detroit”. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, mida kunagine poistebänd nüüd teeb, aga huvitav oleks teada küll!

Vanadest lemmikutest on end uuesti kätte võtnud või siis endiselt elujõulised veel Beck, Kaiser Chiefs, Kasabian, Manic Street Preachers, The Kooks ja Thom Yorke. Kooksi nägin sel suvel Positivusel ka lõpuks oma silmaga ära. Pean küll kahjuks tunnistama, et ootasin kontserdilt rohkem, kui sealt sain. Mulle meeldis selle bändi juures nende kunagine siirus ja kerge kohmetus. Nüüd on aga pooled bändimehed vahetunud ja tunne on, et tegu on Luke’i sooloprojektiga, kus ta näitab kõigile kui äge ta on. See aga ei ole päris see suhtumine, mida ma fännina ootan… Kahju on sellest.

Positivusest veel: lisaks The Kooksile nägin lõpuks ära ka Kraftwerki, 1979’i, Bastille’i ja Ellie Gouldingu. Kaks viimatinimetatut troonisid mu eelmise aastalõpu kokkuvõttes üsna kõrgetel kohtadel, Bastille lemmikplaadina ja Ellie soovinimekirja tipus. Kahjuks ei ole ma Ellie plaati tänaseni endale hankinud, aga need kaks pakkusid mulle selle aasta parimad kontsertelamused – ja see on tõesti midagi ägedat. Ellie ajal hüppasin küll vist selja natuke paigast ära (kuigi tuleb tunnistada, et ilmselt aitasid seljavalu tekkimisele kaasa ka purjus lätlased The Kooksi kontserdil), aga nautisin neid esinemisi nii palju kui vähegi võimalik.

Ellie kõrvale on soovinimekirja nüüdseks lisandunud veel mitu naisartisti: Lily Allen, Lykke Li, Sia, Kimbra, Tove Lo, Taylor Swift ja Charli XCX. Igaüks neist erilise hääle ja senise põhjal huvitavate lugudega. Eks näis, kas olen järgmiseks aastaks midagi neist endale hankinud või mitte, aga tänavune muutus on siit selgesti näha. Kui varem ladusin lemmiklauljaid ette lugedes ritta vaid meeste nimesid, siis sel aastal olen enda jaoks avastanud või taasavastanud hulgaliselt põnevaid naisartiste.

Ka Eestis on sel aastal palju põnevat toimunud. Esimene poolaasta möödus ju täielikult NimmerSchmidti tähe all, sest saime lõpuks jaanuaris valmis esikplaadi. Või, noh, Andero ja Fredy said, ma aitasin natuke kaasa. Selle kõigega kaasnes uskumatult palju tegemist ja draamat ja mida kõike veel, aga see on hoopis teine jutt. Praeguses kontekstis on oluline vaid see, et kohaliku plaadituru tähtsaim album aastal 2014 on vaieldamatult NimmerSchmidti “Kirgede torm”.


Järgmise aasta plaatidest rääkides ootan eelkõige, millega tuleb lagedale härra Noel Gallagher.

Tublid koolimeedikud

Eile jagasime NMK-ga välja järjekordse portsu auhindu tublidele noortele ajakirjanikele. Paratamatult mõtlesin koolilehtede, -raadiote ja -televisioonide hindamisele kulunud pooleteise nädala jooksul sellele, kuidas “meie ajal oli ikka rohi rohelisem, taevas sinisem ja linnud laulsid kõrgemalt”.

Sel aastal saadeti konkursile vaid mõnikümmend koolilehte. Kui mina veel ise osalejate hulgas olin, oli konkurents kõva: rinda tuli pista veel vähemalt 40-50 muu kooli häälekandjatega. Auhinnalaud oli meediaväljaannete kingitustest lookas ja kirju. Mis siis nüüd juhtunud on?

Miks koolilehti nii vähe on? Üheltpoolt on arusaadav, et Eestis on toimunud ja toimumas segadusttekitav haridusreform, mille kestel koole on omavahel liidetud, hoopis sulgetud ja nendega veel sadat imeasju tehtud. Ja paberajakirjanduse kõrvale on (taas)tekkinud muud meediumid: kooliraadio on läbi elanud uuestisünni, koolitelevisioon ei ole enam nii võõras teema, järjest tavalisemaks muutuvad klassiblogid.

Loogiline, et osa ettevõtlikest noortest, kes varem ajalehti kokku panid, on suundunud uuemaid ja põnevamaid asju tegema. Ja muidugi on meie iive kolinal langenud, nii et noori ongi vähem. Aga, no tõesti, kas päriselt nii palju vähem? Äkki on noortel lihtsalt teised huvid või ei ole enam meie meedial seda põnevat sära ja kvaliteeti, mida mina kooliajast mäletan?

Teisele küsimusele on kõige lihtsam vastata viitega majandusele. Siis oligi ajalehtedel rohkem raha ja aega, et välja mõelda põnevaid vidinaid, millele oma logo panna ja inimesi üllatada. Mäletan enda kunagisest saagist ägedaid Postimehe kommikarpe, Päevalehe särke, Eesti Ekspressi rattakella ja kosmeetikakotti (mille otstarbest sain aru alles mitu aastat hiljem, kui selliseid imeloomi ka jaekaubandusse ilmus). Mütsidest, saunalinadest, seljakottidest, šokolaadidest, lehetellimustest ja muust rääkimata. Ja muidugi unistuste preemiareis kuhugi ägedasse lähiriiki koos Päris Ajakirjanikega!

Praeguseks on hinnad nii palju tõusnud ja rahandusosakonnad kärbivad oma ettevõtte kulutusi igal võimalikul juhul ja ettekäändel, et see kõik ilmselt jääbki nostalgiliseks minevikumeenutuseks. Tegelesin ka sel aastal sponsorite otsimisega ja paljud meediakanalid, keda mäletasin innukate toetajatena, ei võtnud vaevaks isegi telefonile või kirjale vastata. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud ka kooliõpilaste tehtavad raadiod, telesaated ja blogid, nii et toetust saab küsida laiemalt ringilt.

Siinkohal tuleb kindlasti ära märkida väga vinged koolimeedia konkursi toetajad Tartu ülikool, Novaator, Rahva Raamat, Sky Media (SkyPluss ja Retro FM), Swedbank, ERR ning loomulikult Postimees, kes on konkursi ja Meediaklubi algusest saadik olnud meie põhipatroon. Nende ettevõtetega oli väga mõnus suhelda, oli näha ja tunda, et neid tõesti huvitab, et noored jaksaksid ja tahaksid olla ettevõtlikud. Ja parimate noorte ajakirjanike nägusid nähes, kellele eile kingikotte andsime, oli näha, et selline tunnustus innustab neid tubli tööga jätkama.

Selliste säravate silmadega noori tahaks paari aasta pärast näha teleekraanil, kuulda raadios, lugeda trükimeedias või vaadata, kuidas nad korraldavad oma praeguste toetajate sise- või välissuhteid. Ja ikka nii, et neil endiselt silmad säravad – keegi on neisse uskunud ja kinnitanud, et tõesti, meid huvitab, mis teist saab, meid huvitab, et teil hästi läheks. Meid huvitab, et teil oleks äge tulevik. Mind igatahes küll huvitab.


Aga tulemused? Need on NMK Facebooki lehel.

Positivus much?

Kuulge. See on juba ebanormaalne! Iga kord, kui avalikustatakse järjekordne sats tänavuse Positivuse esinejaid, pean ma suurest rõõmust lausa kiunuma. Kui detsembris esimesena Kraftwerk välja kuulutati, kehitasin veel õlgu ja lootsin, et uued nimed tekitavad rohkem emotsioone. Muidugi oleks tore vanameistreid oma ihusilmaga näha, aga nad on õnneks või kahjuks selline bänd, keda on küll tore kuulata, aga kes ei anna põhjust kallist festivalipassi ostma tõtata.

Ja sel aastal hakkas see pihta… Jaanuari lõpus lisati nimekirja Bastille, Laura Mvula, The 1975 ja Kid Karate. Well… You had me at Bastille… Nende “Bad Blood” on minu meelest eelmise aasta parim plaat – ja sugugi mitte ainult minu arvates. UK-s on nad saanud juba… Ma ei teagi, mitu auhinda või kui suure tunnustuse. Ja Dan Smith on lihtsalt võlur. See, mida see mees muusikaga teeb ja kuidas sõnu seab. Ma nüüd olen lihtsalt natuke vait ja teen lolli nägu, eks te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Järgmist uudist lugedes hakkasin juba itsitama. The Kooks ja of Montreal, mmm… Selline nimistu on juba väga-väga hea. Ma mäletan, kui The Kooksi tüübid olid veel noored suurte silmade ja naljaka aktsendiga naiivsed poisid, kes oma esimesi singleid välja andsid ja imestasid siis, et see, mida nad teevad, nii paljudele meeldib. Ja siis hakkasid nende püksid kitsamaks ja kinganinad pikemaks minema, muusika muutus popimaks, aga oli endiselt hea. Of Montreal on taas üks “nooruspõlve” lemmikuid, mille korjasin üles kunagise lemmiksarja soundtrackilt ja jäingi kuulama.

Siis tuli järjekordne eelmise (või isegi üle-eelmise?) aasta lemmik, Ellie Goulding. Tema leidsin tänu Calvin Harrisele. Ja kui neiu sooloprojekti kuulasin, hakkas selline elektrooniline asi üha enam meeldima. Tema “Burn” oli vist üks eelmise aasta tunnuslugudest, mis lihtsalt tuju heaks tegi. Eriti, kui saateks sadade rõõmsate inimeste ja tuhandete tulekestega videot vaadata. Kuidagi hästi positiivseks tegi see kõik. Teeb siiani.

Tänased uudised ei jää eelmistele samuti väga alla. Mulle King Charles ja Fredyle Temples. Viimaseid nimetas Noel Gallagher (kes on mu lemmikvend Gallagheridest – mis teha, mulle meeldivad need andekamad) Briti üheks paremaks uueks ansambliks ja Fredy on sellega ilmselgelt käsi püsti nõus. Te ei kujuta ette, kui palju tunde ma olen selle bändi kontsertvideoid ja muusikat kuulama pidanud. Ja see ei tekita üldse mitte ebameeldivaid assotsatsioone. Ja King Charles… Minu esimene Positivus oli siis, kui see mees oli juba kaks korda Salatsis käinud. Ja sellest oli kahju, aga tundub, et saan oma kontserdi siiski sel aastal kätte!

Aga, no tõesti, mis edasi? Kas aasta parima esinejatenimistuga festival saab minna veel paremaks? Eesti artiste ei ole veel välja kuulutatud, aga mul on karvane tunne, et ka sealt tuleb midagi head. Aga suurtest tegijatest? Kas minust oleks juba väga nahaalne loota, et lisatakse ka Arctic Monkeys, Blur / Damon Albarn, Franz Ferdinand, Noel Gallagher’s High Flying Birds või mõni muu Briti artist, kelle paljas nime nägemine plakatil ajaks mul suu vett jooksma?


Kuradi kahju, et korraldajad normaalset kaamerat kaasa võtta ei luba. See tuleb hea festival.