Teatriarvustus: Reformvoodid ja kättemaks võsas

Bogdan (Andres Mähar) jääb omaenda kättemaksu hammasrataste vahele. FOTO: Gabriela Urm / Tartu Uus Teater

Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan“ on muu hulgas nimetatud kõigi aegade parimaks eesti raamatuks kättemaksu teemal – sellest lähtudes peaks Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan“ olema aegade parim eesti kättemaksu-lavastus.

Varalahkunud Afanasjev olevat seda romaani kirjutanud justkui hullunud kalamees, kes kõigepealt loobib sada lanti roostikku ja siis traalib võrguga. Lavastaja Ivar Põllu ja tema meeskond on hiiglaslikust võrgutäiest kaladest, karpidest, pudelitest, kapsastest ja muust välja noppinud ehedaimad palad ning need oma käe järgi kokku keetnud. Saadud suppi võib südamerahuga soovitada neilegi, kes enda teada näljased pole.

Teatrikogemus algab juba tükk maad enne etenduse ametlikku algusaega. Autoga tulijad peavad jätma oma auto Kolkja küla ühte või teise serva tee äärde ning 10–15 minutit etenduspaika kõndima. See annab publikule võimaluse lavastuse olustikku omas tempos sisse sulanduda.

Mõistlik ongi kohale jõuda tunnike-kaks varem kui teatrisse tavaliselt. Nii jagub aega hingata Peipsiääre õhku, nautida vaateid ja head-paremat, mida pakuvad mitmed söögikohad.

Publikule on neist mugavaim valik etenduspaigast sajakonna meetri kaugusel asuv Tädi Šura teatripuhvet, millega samal õuel asuvad kohalik sigurimuuseum ning mitmed muud põnevad kohad. Muu hulgas võib näha töökoda, kus värviti indigoga siniseks terve lavastuse kostüümipark. Pilti täiustavad legendaarsed sibulapirukad, ringisiblivad kanad ja külalislahked inimesed.

Kuigi nii kostüümide värvimiseks kasutatud sinetamistehnika kui ka küla ise on vanad, ning tegevustikki kümnete aastate taguses minevikus, mõjub Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdan“ ajatult ja käsitleb nüüdki päevakajalisi teemasid.

Seks ja peks

Ei ole ime, et lavastuse tutvustuses on märgitud vaatajate sobilikuks vanuseks vähemalt 14. Esimene vaatus hüppab kohe loo tuuma juurde: seks ja peks ehk (kodu)vägivald, kättemaks ja mõrv. Ka roppusi lendab lahkelt kahes kaares terve etenduse vältel.

Kas innustasid just need teemad, millest tänapäevalgi üha julgemalt räägitakse, lavakujunduses kasutama ohtralt vanu reformvoodeid? Neid leidub lava keskpunktiks oleva võsa ees ja sees, tervete ja tükkidena, isegi noorte puude latvades. Nendel tehakse sugu ja sünnitatakse, võrgutatakse ja kakeldakse ning Bogdanile (Andres Mähar) pakub üks selline ka pelgupaika soos.

Lavastuse teine peategelane, Bogdani õde Serafima (Ilo-Ann Saarepera) oli kunagi küla ilusaim neiu, kuid vägivallast pakatav abielu miilitsavolinik Raimondiga (Priit Loog) on temast teinud kibestunud topise. Tõdevad külamutidki, et mees on tähtis ja kodu ilus, aga armastust vähe. Karmi käega mees peksab nii Serafimat kui ka poegi, keda naine sünnitab.

Raimondi alluvategi jaoks paistab peks ja naiste vägistamine olevat argipäev. Ainus koomilisem näide reformvoodi kasutamisest on see, kuidas Bogdan soos noori naisi kamasuutraga „ravib“.

Lisaks vooditele on roostes või vähemalt nähtavalt lagunenud ka muud lavakujunduse suuremad ja väiksemad osad: lauad, toolid, mootorrattad, piimamannergud ja kastidki. Ehk ei lase see meil unustada, et vaatame vana lugu, või viitab siiski pigem sellele, et kättemaks, mida õde-venda Serafima ja Bogdan oma pere tapmise eest taga ajavad, rikub inimese meele samamoodi nagu rooste raua.

Teisiti ei oleks nende plaan poegadest isatapjad treenida ja nad keeldumise puhul tappa, kuidagi mõistetav.

Teise nurga alt

Kui esimeses vaatuses tõdeb ka Raimond publikuga vesteldes „Te ei saa midagi aru“, siis teine vaatus pakub võimalust toimuvat mõista ja kogu mängu nii mitmeski mõttes teise nurga alt vaadata.

Nimelt on publik jaotatud kaheks: need, kes esimest vaatust nägid B-tribüünilt, Bogdani vaatenurgast, asuvad ümber S-tribüünile Serafimale keskenduvat lugu jälgima, ja vastupidi. Et tribüünide vahel kasvab tihe võsa, on veidi küll aimata ja vahel ka kuulda, mis teisel pool toimub, aga ega selget arusaama toimuvast tõesti esialgu ei saa.

Esimese vaatuse pilte näidatakse publikule loo lõpust alguse suunas, teise omi aga loogilises ajalises järjestuses. Et nüüd on teada, mis teisel pool sünnib, aitab uus info varem segaseks jäänud lüngad täita ja juhtuvast märksa paremini aru saada.

Nii saab keskenduda ka detailidele, mis varem märkamata oleks jäänud või mille loodus ise vaatajatele kätte mängib. Näiteks võis esietendusel ühe vaiksema stseeni ajal nautida lausa meditatiivset pilti, kus kõrvaklappidest tuleva joiu saatel sai jälgida ühe kärnkonna majesteetlikku teed läbi lavaks oleva võsa järve poole.

Väärt vaatamine

„Meeldib – ei meeldi“ skaalal tundub sellest lavastusest rääkida väga vale. Käsitletavad teemad ja saatused on karmid, tehes haiget neilegi, kel on õnn teistsugust elu elada. Kuigi loo õudust ja traagikat tasakaalustavad taustategelaste kohati vägagi humoorikad sketšid, ei saa eitada, et kokkuvõttes on seda kõike siiski väga valus vaadata.

Tervele lavastusmeeskonnale tuleb aga anda au, sest tehtud töö on suurepärane: ruumikasutus on geniaalne, tekst tabav ja kujundid üllatavad. Võimalik, et koroonapandeemia ja esietenduse edasilükkamine aasta võrra mängis teatrile kätte ootamatu trumbi. Seda, kuivõrd hoolikalt on läbi mõeldud kogu lavastus, kujundus ja tegelaskujud, on tunda igal minutil kahe vaatuse neljast tunnist. 

Kusjuures romaani lugenud ja etendusele valge lehena tulnud vaatajad on publikus üsna võrdses seisus. Kuigi põhiline lugu on sama, on Ivar Põllu raamatust üles korjanud mõned põnevamad kõrvaltegelased – eriline maiuspala on Renate Keerdi kehastatud külamutt – ning pööranud lünkade täitmisega tähelepanu sellistele seikadele, mis mastaapset romaani lugedes hoopis märkamatuks võisid jääda.

Ajaline ja ruumiline nihestatus mõjub värskendavalt ning mõistmine, et sektorite vahetamise järel ei näe pealtvaatajad täpselt sama, mida teine rühm nende eel, tekitab huvi võimaluse korral lavastust uuesti vaatama minna. Tervikliku pildi saamiseks tuleb muidugi osta pilet teisele tribüünile ja kohale tulla veelgi varem, et imelist Sibulateed rohkem nautida.

„Serafima+Bogdan“

Tartu Uue Teatri lavastus esietendus 31. juuli 2020 Kolkjas Peipsiveerel. Etendus on ühe vaheajaga ja kestab neli tundi. Lavastus ei ole soovitatav alla 14-aastastele.

Vahur Afanasjevi teksti dramatiseeris ja lavastas Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusika tegi Eeter.

Mängivad Ilo-Ann Saarepera (Ugala), Andres Mähar (Vanemuine), Priit Loog (Endla), Ekke Hekles, Renate Keerd, Martin Kork, Kristel Leesmend, Elise Metsanurk.

Lisaks suveteatrile tüüpilisele sääse- ja vihmakindlale riietusele on hea kaasa võtta ka pehme istumisalune ja vanausuliste kombe kohaselt oma kruus – veel parem termos(tass) – kuhu puhvetist meelepärast (sooja) jooki osta.

Et ligi neli tundi tuleb veeta kõrvaklappidega, on hea mõte suured kõrvarõngad koju jätta.

Arvustuse lühiversioon ilmus 4. augustil Tartu Postimehes.

Olemuslugu: Viljandi etenduskunstide osakonna sümbioos

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia on Eestis ainus koht, kus näitlejate, lavastajate ja harrastusteatrite juhtide kõrval koolitatakse mitmekülgseid visuaaltehnolooge.

Teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava alguseks võib pidada 1991. aastat, mil kultuuriakadeemiasse võeti vastu esimene dekoraator-butafooride kursus. Praegu on sel õppekaval neli õppesuunda: dekoraator-butafoor, etenduskunstide multimeediaspetsialist, lavastuskorraldaja ja valguskujundaja.

Dekoraator-butafoor Mailiis Laur seletab, et õppekava ained pannakse kokku mitmel tasandil. Osa on üldained, millele lisanduvad osakonnaspetsiifilised ained, etenduskunstide osakonna puhul näiteks teatriajalugu. Õppekava tasemel õpivad kõik nelja eriala õppurid visuaalkultuuriga seotud aineid, näiteks kompositsiooni. Neljas tasand on juba erialaspetsiifilised ained.

Mailiisi kursuseõde Liis Künnapas täiendab, et kõige tihedam päevakava on ilmselt lavastuskorraldajatel. Et olla teatrieluga paremini kursis, võtavad nemad peale enda erialaspetsiifiliste ainete ka õppekava kolme teise eriala aineid.

Esimesel kahel kooliaastal on palju ühiseid aineid, kuid alates kolmandast aastast ei pruugigi eri suuna kursusekaaslased üksteist eriti tihti näha – kui just ei töötata ühiselt mõne projekti kallal.

Valguskujundusele spetsialiseerunud Sander Aleks Paavo kiidab, et õppetöö annab selleks siiski palju võimalusi. Kokku satutakse eelkõige tänu teatrikunsti eriala üliõpilastele, kelle lavastused vajavad igakülgset abi ja pakuvad palju praktikat ka muude erialade tudengitele.

«Hea näide on kas või meie kooli 12. lennu näitlejate diplomitöö «Dekameron». Seal teeb valgust meie kursusekaaslane ja kujundust aitavad teha meie dekoraator-butafoorid. Enne seda oli mitu meist kaasatud Rakvere Teatri lavastuse «Pipi peab jõule» ja NUKU Teatri «Protsessi» tegemisse,» seletab Sander.

Pidev koostöö ning suhtlemine lavastajate, koreograafide, näitlejate ja tantsijatega, samuti eri loovtehniliste erialade põimumine on väike tõetruu mudel sellest keskkonnast, kuhu üliõpilased pärast kooli lõpetamist tööle. asuvad

Visuaaltehnoloogia tudengid kinnitavad, et kool pakub palju häid võimalusi end näidata ja kehtestada. Kaheksast semestrist kuuel on kohustus käia praktikal, nii et tihti leitakse juba õpingute ajal koht, kus edaspidi erialast tööd teha.

Sandri sõnul on eriala lõpetajate tööpõld üsna lai. Kõige laiemad valikud on multimeediaspetsialistidel, aga Eestis on suur puudus ka näiteks valgustajatest. Neid vajavad nii teatrid, filmitegijad ja kontserdikorraldajad kui ka näiteks muuseumid või kaubamajad, kus saab kujundada ja teha arhitektuurivalgustust.

Butafooria on samal ajal üsnagi spetsiifiline eriala, mida läheb peamiselt vaja teatris või filmikunstis. Võimalused on saada kunstnikuna tööd teatris, meelelahutusvaldkonnas, reklaaminduses või vabakutselisena eri projektides, kuid võib ka edasi õppida.

Mailiis tõdeb, et Eestis pole dekoraator-butafooridel võib-olla väga palju erialaseid võimalusi, aga maailmas õpetatakse klassikalist butafooriat väga vähe. Palju tellitakse Hiinast odavaid maske või muid rekvisiite, kuid selline lahendus võtab aega ega arvesta neid kasutavate inimeste eripäraga.

«Kui olin Vanemuises praktikal, tuli Rootsist külalislavastaja, kes oli hämmeldunud, et meil on reaalselt olemas inimesed, kes tegelevad ise lavakujunduse ja rekvisiitidega. Nii et mõnes mõttes on see maailmas väga eriline ja nõutud oskus,» räägib ta.

Eestis on kultuuriakadeemia ainus koht, kus selliseid asjatundjaid koolitatakse. Peale selle on neil väga head õppimistingimused. 2000. aastal ehitati valmis akadeemia black-box’itüüpi saal, mis lõi koos väga hea tehnikapargiga suurepärased töötingimused valguskujundajate õpetamiseks.

Praeguseks on peale kooli saali visuaaltehnoloogia üliõpilaste kasutada skulptuuriklass, valguslabor väiksemate rühmatööde tegemiseks ja üliõpilaste rekreatsiooniruum.

2014. aasta sügisel avati Vilma maja, kus on visuaaltehnoloogide kasutada butafooria töökoda, maaliruum dekoratsioonimaali ja suuremahuliste butafooriatööde tegemiseks, ventilatsioonikamber, mis võimaldab töötada terviseohtlike materjalidega, ning materjalide laoruum.

Majas asub ka multimeedia eriala vajaduste järgi sisustatud multimeedia keskus, kus on mitmeotstarbelised stuudiod nüüdisaegse video- ja esitlustehnikaga.

«Ruumid ja tehnilised võimalused on meil ülihead: töökojad on korralikud ning rohelise ekraaniga videostuudio võimalused lõputud. See on kindlasti üks põhjus, miks tulla õppima Viljandisse!» kinnitab Mailiis.

Artikkel ilmus märtsikuu Universitas Tartuensises

Olemuslugu: Teater kasvatab paremaks inimeseks

Sel suvel lõpetab ülikooli TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala 12. lend, kes on akadeemias õppinud peaaegu neli aastat. Sügiseks võetakse vastu uus kursus noori teatritegijaid, kes saavad end eelkatsetel proovile panna juba sel kuul.

Sõbrapäeva hommikul püüavad kultuuriakadeemia mustas saalis kõigepealt pilku hõbedasel trassikonstruktsioonil rippuvad valged loomamaskid. Tasapisi täitub saal ka viimase aasta näitlejatudengitega – on ühe nende diplomilavastuse, «Dekameroni» järjekordne lavaproov.

Lavastusse on kaasatud kõik üksteist 12. lennu näitlejatudengit. Peale nende on sellel kursusel kolm lavastaja õppesuunal õppijat: Peep Maasik, Elar Vahter ja Mari Anton.

Näitlejatudengite proovipäevade kava tunduks iga muu eriala esindajatele kontimurdev. Tavaliselt alustavad nad hommikul kell 11 ja lõpetavad õhtul kell 19 või 20, vahepeale võib jääda kuni tunniajane lõunapaus. Ja nii iga päev.

«See on elustiili valik. Kui see on see, mida sa teha tahad, siis see ongi sinu elu,» märgib Maarja Tammemägi. Tema sõnul tuleb näitlejaks õppides arvestada, et inimene on ise oma instrument. Pidevalt tuleb õppida midagi uut ja arendada ennast inimesena, sest vastasel korral ei arene sa ka näitlejana. Ilma enesedistsipliinita hakkama ei saa.

Kõik ühe eesmärgi nimel

Karolin Jürise ütleb, et teatrit õppides ei saa lahutada kooli, tööd ja hobisid. Kõik, mida teed ja koged, on ühe ja sama eesmärgi nimel: et olla parem inimene ja looja. Üle ega ümber ei saa sellestki, et teater on kollektiivne kunst – tuleb osata tööd teha meeskonnana.

Teatri õppimine on pidev ja intensiivne protsess, mis ei ole sugugi kerge. Jutud, et teatrikoolis laguneb inimene laiali ja ehitab end korduvalt uuesti üles, ajavad kõrvalseisjat segadusse. Mida see küll tähendada võiks?

Elena Koit selgitab: vahel on tunne, et ei saa millestki aru, ei oska midagi ja kiilud justkui kinni. Kui aga selgus saabub, on tunne, nagu oleksid lotoga miljoni võitnud. Nii on see aga ainult kuni järgmise korrani.

«Kõik me elame seda läbi mitu korda. Iseendal võib vahel olla ikka jube kehv tunne, aga kõrvalt on väga tore näha, kuidas inimesed laiali lagunevad ja end taas kokku lapivad. Iga kord, kui end uuesti üles ehitad, saaksid nagu korruse juurde ja oleksid justkui uus, parem inimene. Seda arengut on lihtsalt äge näha,» jutustab Elena.

Peaaegu nelja aasta sisse on selliseid langusi ja tõuse mahtunud palju. Maarja tõdeb, et oma osa on selles olnud ka rohkel praktikal – 12. lend on läbi käinud peaaegu kõik Eesti kutselised teatrid.

«Me oleme saanud mängida palju ja igal pool. Kõik need intensiivsed protsessid arendavad nii iseennast kui ka üldist töötaluvust, mis on näitleja jaoks väga tähtis,» seletab Maarja.

Kogemusi pole nad omandanud pelgalt koolitöö käigus koos teiste kursusekaaslastega. Palju on õnnestunud koos mängida ka kutseliste näitlejatega, lisaks teha koostööd kooliväliste tunnustatud lavastajatega, peale 5. märtsil esietenduva diplomitöö «Dekameroni» lavastaja Aare Toikkaga näiteks Saša Pepeljajevi, Taavi Tõnissoni ja Oleg Titoviga. Kursuse juhendajad on olnud Kalju Komissarov ja Peeter Tammemäe.

Hans Kristian Õis kinnitab, et koostööst nii lavastajate kui ka teiste näitlejatega on tudengitel väga palju õppida. «Kas või lihtsalt nendega vestlemine on tohutult arendav ja huvitav. Kui sina oled mingi tulemuseni jõudnud üht teed pidi, näed, et teised lähenevad hoopis teistsuguse nurga alt,» toob ta näiteks.

Ka Kristjan Poom hindab väga selliseid koostöökogemusi, mis õpetavad palju. Ta on märganud, et kogenud näitlejatel on enamasti kindel ettekujutus, kuidas oma rolli välja arendada. Nad on valmis lavastajaga rohkem vaidlema, oma ideid ja tunnet seletama.

«Tudengid võtavad pigem kogu teabe vastu ja püüavad endast anda nii palju kui võimalik. Meil ei ole veel lihtsalt nii palju kogemusi kui teistel, kes on näiteks kakskümmend aastat teatris töötanud,» selgitab Kristjan.

Koostöö kasvatab jalad alla

Maarja märgib, et kogenud näitlejatega koos töötamine kohustab ka ise enesekindlamaks saama. Prooviprotsessi alguses alustavad kõik küll uue materjaliga samalt pulgalt, aga siis peavad väiksema kogemuste pagasiga noored rohkem tööd tegema.

«Näiteks möödunud suvel oli mul tunne, nagu mulle oleks jalad alla kasvanud. Koolis tunneme kõiki ja häbilävi on olematu, aga kui võõraste inimestega koos töötama hakkad, pead muutuma enesekindlaks. Võid lubada endale paari ebalevat hetke, aga siis pead selja sirgu ajama, kõvasti tööd tegema ja partneri jaoks olemas olema,» räägib Maarja.

Grete Konksi täiendab teisi, et alati ei anna koostöö kogenud partneritega ainult positiivseid õppetunde. Vahel juhtub, et noored teatritegijad näevad vanemaid vaadates, kuidas nende jaoks veel maagilisena tunduvad asjad on teiste jaoks muutunud lihtsalt rutiiniks.

«Minu jaoks on teatrimaagia veel täiesti alles. Teatri köögipoole nägemine ei ole seda veel ära võtnud. Mõnes mõttes see isegi suureneb, kui oled ise midagi teinud ja näed, kuidas keegi teine jõuab sama asjani hoopis teist teed pidi,» toob ta näite.

Karolin ütleb, et kuigi ta ei suuda teatrit enam sama pilguga vaadata kui enne sellesse maailma astumist, on ka tema jaoks teatrimaagia täiesti alles. «Kui tuled kustuvad, publik on saalis ja heli läheb peale, siis äratab see loodud ruum ikkagi endas siira lapseliku rõõmu, oled sa saalis või laval!»

Maarja lisab, et vaatajana aitavad näitlejatehnilised teadmised vahel teatrimaagiat isegi suuremana tunda. Näiteks jälgides, kui detailirohkelt ja hingega mõni näitleja mängib, tekkivat «lõuakukkumise hetk», mis inspireerib tohutult.

Noored tõdevad aga kahjutundega, et viimastel aastatel pole neil olnud teatris käimiseks nii palju võimalusi, kui sooviks. Proovipäevad on pikad ning selleks, et õhtul teatrisse jõuda, oleks vaja varem alustada ja söögipaus lühemaks teha.

Kui enda päev on aga väga tihe olnud ja õhtuks peas poolikud mõttelõngad, ei suuda piisavalt keskendudagi, et midagi muud vaatama minna.

Silva Piion täpsustab, et Viljandis tööd tehes ei jäägi eriti aega mõnda teise linna teatrisse minna, kui kõik Ugala lavastused on juba mitu korda ära nähtud. Päev võib küll lühem olla, aga mujale sõitmiseks on vaja palju aega.

«Kui see võimalus tekib, tuleb seda väga väärtustada,» kinnitab Henessi Schmidt. Kui mõne lavastuse proovid on Tallinnas, peavad teatritudengid selle aja viimseni ära kasutama.

Nii on nad ka teinud – kui «Dekameroni» proovid olid Viljandi asemel Tallinnas, sätiti graafikut nii, et peaaegu igal õhtul sai vähemalt osa kursusest mõnd etendust vaatamas käia.

Katsed siiani eredalt meeles

Teatrikooli tullakse mitmesugustel põhjustel ja erisuguse kogemusega. Osa praeguse 12. lennu näitlejatudengitest oli juba varem lasteaialavastustes osalenud, kooliteatrit teinud või lausa teatriklassis käinud. Osa soovis lihtsalt teha midagi loomingulist. Mitmeid innustasid katsetele minema õpetajad, sõbrad või koolikaaslased. Et teatrikooli katseid korraldatakse üle ühe aasta, käis osa praegusi tudengeid vahepeal ka midagi muud õppimas.

«Mina õppisin näiteks Tartu Kutsehariduskeskuses maalriks. Tegime sõbrannaga gümnaasiumis nalja, et kui me ei oska kusagile minna, siis läheme maalriks õppima. Tartus sõitsime kooliteel iga päev Vanemuise teatrist mööda ja tegime jälle nalja: läheme teatrikooli katsetele. Kui see aeg kätte jõudis, tulin mina Viljandisse, tema aga mitte,» meenutab Silva.

2015. aastal toimunud katsed on siiani kõigil eredalt meeles. Nendel kolmel päeval oli kõigil adrenaliin laes ja närvid viimseni pingul. Teisi vaadates tundus võimatu kooli sisse saada, sest kohale oli tulnud palju andekaid noori.

Maarja mäletab, et ta unustas isegi süüa ja et enne lavale minekut oli väga õudne tunne. «Ma ei ole vist kunagi nii palju higistanud kui siis. Vaatasin teisi ja mõtlesin, et johhaidii, nad teevad nii hästi! Mida mul neile vastu panna on? Aga lavale astudes ei kartnud ma enam midagi.»

Paljud katseteaegsed mälestused seostuvad praeguste kursusekaaslastega.

«Esimesel päeval pidime oma luuletusi lugema. Karolin istus minu kõrval, tõusis püsti ja alustas: «Doris Kareva «Lõpp»». Mõtlesin, et nüüd on jama, mul on sama luuletus! Aga ta luges ainult kaks salmi ära. Õppejõud küsis, et kas see on kõik, luuletusel on ju üks salm veel. Karolin vastas, et ta õppis kaks, ja istus tagasi. Siis tõusin mina püsti ja ütlesin muheledes: «Doris Kareva «Lõpp» – seekord koos lõpuga,»» meenutab Hans Kristian.

Henessi lauluhääl ajas katsetel teisi tüdrukuid pabinasse, Grete närvid olevat viimasel päeval nii pingul olnud, et ta lubas saali ukse taga vastust oodates iga hetk ära minestada. Pabistasid ka poisid. Üks neist, kes praeguseks enam 12. kursusel ei ole, oli näiteks valesti kuulnud, et tal paluti mängida Mati Unti – tegelikult anti loomaetüüdis talle ülesanne kehastada hunti.

Kristjan mäletab kõige paremini ülesannet «Ajame selle posti püsti». Selleks anti ettevalmistusaeg ja kuna ühikas oli ruumi vähe, läks tema öösel seda välja tänavale harjutama. Sõiduteel, kus oli tema ideede jaoks parajalt ruumi, ei saanud aga autode tõttu keskenduda ja nii läks ta harjutama lähedalasuva kooli siseõue.

«Ma ajasin lava peal seda posti vist oma 15 minutit püsti,» meenutab Stefan Hein. Tema läks alguses nalja tegema, aga kui Kalju Komissarov pahandas, et seda tuleb ikka korralikult teha, mässas ta kujuteldava ülesande kallal jupp aega: ajas posti püsti, värvis ära, pani tippu lipu ja istutas isegi lilled ümber.

Ühe teise ülesande täitmisel ajas noormees aga hoopis praegusi kursusekaaslasi vihale. Karolin räägib, et sisseastumispäevade jooksul tuli teha ka palju keerulisi koordinatsiooniharjutusi. See, et enamik nendega hakkama ei saa, tundus loomulik – pigem vaadatigi seda, kuidas noored näitlemishuvilised sellest olukorrast välja tulevad.

Stefan oli aga nii täpne, nagu oleks eluaeg neid keerulisi kombinatsioone teinud. See tegi teised nii pahaseks, et ajas lausa nutma.

Loviise Kapperil on eredalt meeles aga kursusevenna Mathias-Einari Leedo etüüd. Loviise gümnaasiumiaegne teatriõpetaja oli kultuuriakadeemia vilistlane, koomik Tõnis Niinemets. Tema oli katsetest rääkides meenutanud olukorda, kus Komissarov lasi tal klouni mängida.

«Mathias sai täpselt sama ülesande: lähed kardina taha ja kui sealt välja tuled, oled kloun Mathias ja teed nalja. Tõnis oli meile rääkinud, kuidas ta seda tehes higistas ja pabistas, nii et elasin Mathiasele sel hetkel väga kaasa!» räägib Loviise.

Kuigi pinge oli suur, ülesandeid palju ja pärast mitut päeva rassimist oli valus isegi voodist tõusta, soovitavad tänavused lõpetajad siiski huvilistel sel aastal Viljandisse katsetele tulla.

Et uutel tulijatel veidi kergem oleks, soovitavad nad enne palju lugeda ja üleüldse uurida, mis elus toimub. Katsetel peaks proovima iseendaks jääda ja keskenduda endale, mitte sellele, mida konkurendid teevad.

See, mis luuletuse, proosateksti või laulu keegi valib, ei mängi mingit rolli. Valida tuleks see materjal, mis endale korda läheb, mitte see, mis võiks kellegi arvates teistele meeldida. Komisjoni huvitab, kuidas ülesandeid täidetakse ja kõikvõimalikest olukordadest välja tullakse.

Tuleb ausalt küsimustele vastata ja olla tähelepanelik. Pulli teha ei maksa, aga katsetele tulla tasub kindlasti, kinnitab 12. lend.

Artikkel ilmus märtsikuu Universitas Tartuensises

Teatriarvustus: Karismaatiline türann, kes ihaldas Kuud

Caligula armastab teatrit ja soovib kõigest vaatemängu teha. Foto: Gabriela Liivamägi

Teatri Must Kast viienda hooaja avalavastus «Caligula» toob vaatajate ette loo karismaatilisest keisrist, kes oleks kõigi lemmik – kui ta vaid nii julm ei oleks.

Vana-Rooma impeeriumi neli aastat valitsenud Gaius Caesar Caligulat peetakse üldiselt julmaks ja hulluks keisriks. Tema eluaja kohta käivate siiani säilinud ajalooürikute autorid olid aga peamiselt tema poliitilised vastased, mis paneb sellistesse väidetesse kahtlusega suhtuma.

Samal ajal on Caligulat kirjeldatud kui esimest imperaatorit, keda imetles kogu maailm päikese tõusust loojanguni. Tema isa oli ülipopulaarne väejuht Germanicus ning keisriks saades lasi Caligula ellu viia rea avalikke reforme, mis tõid talle rahva armastuse. Näiteks taastas ta demokraatlike valimiste tava.

Lennart Peebu lavastuses on need mõlemad pooled hästi esindatud ja see teeb Caligula (Kaarel Targo) suhtes kindla seisukoha võtmise väga keeruliseks. Kas tegu on tõesti hirmuvalitseja või hoopis noore segaduses noormehega, kes püüab maailmas selgusele jõuda?

Teise maailmasõja ajal kirjutatud Albert Camus’ näidend on täis kuiva huumorit, teravmeelset dialoogi ja vulgaarsust. Kui lavastuses poleks groteskseid, kohati rõvedaid vägistamis- või tapmisstseene, võiks peategelasele kogu hingest kaasa elada ja tunda.

Elu või armastus?

Vaataja kohtub noore keisriga raskel ajal – äsja on surnud tema õde ja eluarmastus Drusilla. Teda vaevab enesetapjalik meeleheide, mis on otsekui verejanuline deemon, kes noore valitseja enda küüsi haarab.

Tundub, et Caligula maailm on kokku varisenud ja ta püüab leida midagi uut, mille nimel edasi elada. Tema kaaskondlasedki paistavad olevat arvamusel, et noormeest vaevab armastuse kaotamine.

«Elamine on armastuse vastand!» teatab ühel hetkel keiser. Et edasi elada, tuleb järelikult armastusest loobuda, sest see toob ainult valu ja hukatust. Ilmselt kartusest uuesti haiget saada hakkab ta armastust eitama ja keskendub hoopis riigikassa täitmisele.

Enda töösse matmine on tüüpiline lähenemine, mida isiklike murede eest pääsemiseks kasutatakse. Caligula selline käitumine tundub ainult loogiline. Las poiss rahmeldab, küll ta lõpuks sellest üle saab. Noored teevad vahel ikka rumalusi, sellest kasvab ju välja. Senaatorid on kindlad, et vanemate ja targematena suudavad nad teda suunata.

Piirid, mida verisulis keiser katsetab, lükkuvad aga üha edasi. Algselt naljana tundunud hullumeelsed käsud viiaksegi täide. Järsku leiavad senised tähtsad riigimehed, et orjadki on neist kõrgemad. Nende varandus konfiskeeritakse, naised müüakse lõbumajja, isad ja pojad hukatakse. Kuidas küll selleni jõuti?

Üle piiri läinud nali

Caligula käitub nagu kapriisne laps, nõudes lausa Kuu kättetoomist. Ta saadab korda üha hullumeelsemaid tegusid, määridas ka enda käed verega. Ta lausa anub seda, et keegi ta peataks, pakkudes seda oma vaenlastele ka otse välja. Siiski mingit karistust ei inimeste ega jumalate poolt sellele ei järgne.

Tõenäoliselt peljatakse tema troonilt kukutamisega enda peale tõmmata rahva viha. Paradoksaalsel kombel tundub aga, et teda armastavad needki, kes on tema käsu või käe läbi lähedased kaotanud.

Kui Caligula teeskleb mürgitust, on esimeste päästjate seas Octavius (Martin Tikk), kelle poja keiser tappa lasi. Lepidus (Kristjan Lüüs), kellelt võeti raha, naine ja au, hoiatab Caligulat tema vastu suunatud vandenõu eest ja Scipio (Silver Kaljula) vannub tema isa hukkamise taga olnud keisrile lausa armastust.

Muide, mitmed ajaloolased on väitnud, et Caligula oli hea näitleja. Muidu ei oleks keerulise elusaatusega mees nii vanaks elanud, et keisriks üldse saada. Ja ehk ei oleks ilma näitlejameisterlikkuseta tal ka nii palju poolehoidjaid olnud.

Ehk hoiab Caligulat elus tema loogika? Kuigi keisri jutu sisu võib olla hullumeelne, pole selle jutu vorm seosetu. Või hoopis lootus? Enne Drusilla surma oli noore keisri valitsusaeg õiglane ja õnnelik.

Vähemalt vana armuke Caesonia (Laura Niils) tundub lootvat, et Caligula muutub endiseks. Ta pakub kohe alguses välja, et ehk peaks keiser korralikult magama, et välja puhata ja endine rõõmus ja rahulik valitseja olla. «Kui mina magan, kes siis mulle Kuu alla toob?» saab ta aga vastuseks.

Lootus, et kõik see siiski möödub, annab Caesoniale siiski jõudu ja kannatust, et Caligulat kõigis tema järgnevates hullumeelsustes toetada. Oma osa tundub seal olevat ka emainstinktil – korduvalt viidatakse, et Caesonia on Caligulast vanem naine. Kuigi nad on armukesed, tundub nende vahel olevat ka veider ema-poja suhe.

Kiitus kogu meeskonnale

Võrratud rollid teevad Kristian Põldma tasakaaluka Chaereana ja Märt Koik orgaanilise orja Heliconina. Paradoksaalsel kombel mõjuvad need tagasihoidlikud tüübid isegi Caligulast säravamatena.

Jääb mulje, et proovides on ränga töö kõrval ka palju nalja saanud. Vähemalt saalis istujale paistab, et näitlejad mängivad lustiga nii tõsiseid kui ka jaburaid stseene. Siiski ei eksita selle vastu, et lavastus kogemata naeruväärseks muuta. Ei, Musta Kasti «Caligula» on tõsiseltvõetav ja väga mõjus lavastus, mis pakub veel tükiks ajaks mõtlemisainest.

Hea lavastaja- ja näitlejatöö kõrval tuleb kiita ka kõiki kunstnikke. Kogu amfiteatrit meenutav lavakujundus oma treppide ja poodiumidega, uhked kostüümid, oma elu elav grimm, valgus ja muusika teenivad kõik ühte eesmärki. Ükski element ei võimutse teiste üle, kõik koos lasevad lahti rulluda lool, mille moraali üle otsustab iga vaataja ise.

«Caligula» on Musta Kasti üks mastaapsemaid lavastusi. Suur mitmetasandiline lava võtab enda alla ligi poole Genialistide klubi saalist. Lavastusse panustab peaaegu terve teatritrupp – kes pole laval, on lavastuse valmimisele kaasa aidanud kas nõu, jõu või mõlemaga.

Arvustuse lühiversioon ilmus 12. novembril Tartu Postimehes.

Kas teadsid?

• Caligula sai selle hüüdnime lapsepõlves, kui ta 2–3 aasta vanusena käis isaga sõjakäikudel kaasas ja kandis miniatuurset sõdurikostüümi (caliga tähendab ladina keeles nahkset (sõduri)saabast).
• Musta Kasti viienda hooaja avalavastus «Caligula» esietendus 8. novembril Genialistide klubis. Koos vaheajaga kestab 180 minutit, igale etendusele järgneb avatud vestlusring.
• Lavastas Lennart Peep, liikumise seadis Jaanika Tammaru, kunstnik Maarja Pabunen, kostüümid Liis Väljaots, helikujundaja Karl Petti. Mängivad Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe, Kristian Põldma, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Martin Tikk, Märt Koik ja Silver Kaljula.

Teatriarvustus: «Faust» üllatab ja kõnetab

«Faust» esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise teatri suures majas. Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti draamateater). Mängivad Andres Mähar, Reimo Sagor, Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres. Kunstnik Pille Jänes. Valguskunstnik Tõnu Eimra.

Enam kui 200 aastat vana värssdraama «Faust» mõjub Vanemuise laval üllatavalt värskena ja sobib edukalt ka meie igapäeva kirjeldama.

Lavastaja Hendrik Toompere ütleb lavastuse tutvustuses, et «Faust» aitab selgemaks teha muuhulgas seda, mis on ja mis tuleb, mis on praegu ja mis on olnud. Küsimustele kas elu on elustatav või on see juhuslik, kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu, jäävad vähemalt minu meelest siin lõplikud vastused saamata. See-eest saab vastuste otsimise protsessi aga täie raha eest nautida.

Õpetlane Faust (Andres Mähar) on aastaid kabinetivaikuses toimetanud. Tillukeses koltunud ja pahna täis toakeses temaga esimest korda kohtudes näeb vaataja, et mees on raskes depressioonis. Faust on kaotanud elu mõtte ja valmis sellest vabatahtlikult loobuma. Seda juhul kui miski teda tardumusest üles ei raputa.

Must puudel raputab elu sisse

Aastakümneid eri päris- ja poolteadusi uurinud mees ei suuda leppida mõttega, et ta ei tea maailmast endiselt piisavalt, et päriselus hakkama saada. Ahastus kasvab nii suureks, et köie kaelapanek ei jää enam pelgalt mõtteks.

Õnneks või õnnetuseks toob Faust ühelt jalutuskäigult koju kaasa musta puudli, kes öösel endalt aga karvase mantli heidab ja hoopistükkis saatanaks osutub. See kohtumine toob kaasa värske tuulepuhangu, mida on hädasti vaja. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) sõlmivad lepingu, millest loodavad kasu mõlemad pooled. Üks praeguses ja teine järgmises elus.

Goethe filosoofiline tragöödia on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskaegsest legendist mehest, kes müüb nooruse ja maiste rõõmude eest oma hinge saatanale. Vanemuise draamalavastus näitab, et elu mõtte ja igavese nooruse otsingud on praegu ehk aktuaalsemadki kui eales varem.

Noorenduskuuri ja entusiasmisüsti saab lisaks Faustile ka lavastus. Kui esimesed pildid mõjusid halli ja rusuvana, siis pärast veretilga andmist avardub lavapilt ja hoogustub tegevus. Ees ootab elukestev reis, mis ei luba kuhugi paigale jääda.

Kujutluspiltide virvarr, mis laval lahti rullub, on praeguseski maailmas väga tuttav. Pidevalt muutuvad teemad, uued kohad ja hetke kordumatus on täpselt see, mis ka nüüdisaja inimesi vaevab. See on meie igapäevane elu.

Me ajame taga omaenese saba

Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igal ühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.

Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.

Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?

Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Faust on teinud pikka aega tühja tööd kui tänu lepingule saatanaga avaneb talle ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.

«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.

Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.

Lavastus nagu rosinasai

Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.

Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).

Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.

Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö «rosinaid», mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks laiali pillutud on. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks lehekülgede pikkuseks venitada.

Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, aga toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. Kui «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, siis «Faustis» on neid täpselt tema meele järgi – nii et mustab.

Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.

Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp

Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.

Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.

Mõnusat nn üle-võlli-ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ning grotesk iluga niivõrd läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.

Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.

*Arvustuse lühiversioon ilmus 5. veebruaril Tartu Postimehes.