Teatriarvustus: «Faust» üllatab ja kõnetab

«Faust» esietendus 3. veebruaril 2018 Vanemuise teatri suures majas. Lavastaja ja dramaturg Hendrik Toompere (Eesti draamateater). Mängivad Andres Mähar, Reimo Sagor, Linda Kolde, Marian Heinat, Veiko Porkanen, Priit Strandberg, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv ja Jüri Lumiste. Originaalmuusika ja helikujunduse autor Ardo Ran Varres. Kunstnik Pille Jänes. Valguskunstnik Tõnu Eimra.

Enam kui 200 aastat vana värssdraama «Faust» mõjub Vanemuise laval üllatavalt värskena ja sobib edukalt ka meie igapäeva kirjeldama.

Lavastaja Hendrik Toompere ütleb lavastuse tutvustuses, et «Faust» aitab selgemaks teha muuhulgas seda, mis on ja mis tuleb, mis on praegu ja mis on olnud. Küsimustele kas elu on elustatav või on see juhuslik, kas on olemas lõppeesmärk või on kõik eesmärgipäratu, jäävad vähemalt minu meelest siin lõplikud vastused saamata. See-eest saab vastuste otsimise protsessi aga täie raha eest nautida.

Õpetlane Faust (Andres Mähar) on aastaid kabinetivaikuses toimetanud. Tillukeses koltunud ja pahna täis toakeses temaga esimest korda kohtudes näeb vaataja, et mees on raskes depressioonis. Faust on kaotanud elu mõtte ja valmis sellest vabatahtlikult loobuma. Seda juhul kui miski teda tardumusest üles ei raputa.

Must puudel raputab elu sisse

Aastakümneid eri päris- ja poolteadusi uurinud mees ei suuda leppida mõttega, et ta ei tea maailmast endiselt piisavalt, et päriselus hakkama saada. Ahastus kasvab nii suureks, et köie kaelapanek ei jää enam pelgalt mõtteks.

Õnneks või õnnetuseks toob Faust ühelt jalutuskäigult koju kaasa musta puudli, kes öösel endalt aga karvase mantli heidab ja hoopistükkis saatanaks osutub. See kohtumine toob kaasa värske tuulepuhangu, mida on hädasti vaja. Faust ja Mefistofeles (Reimo Sagor) sõlmivad lepingu, millest loodavad kasu mõlemad pooled. Üks praeguses ja teine järgmises elus.

Goethe filosoofiline tragöödia on maailmakirjanduse tuntuim tõlgendus keskaegsest legendist mehest, kes müüb nooruse ja maiste rõõmude eest oma hinge saatanale. Vanemuise draamalavastus näitab, et elu mõtte ja igavese nooruse otsingud on praegu ehk aktuaalsemadki kui eales varem.

Noorenduskuuri ja entusiasmisüsti saab lisaks Faustile ka lavastus. Kui esimesed pildid mõjusid halli ja rusuvana, siis pärast veretilga andmist avardub lavapilt ja hoogustub tegevus. Ees ootab elukestev reis, mis ei luba kuhugi paigale jääda.

Kujutluspiltide virvarr, mis laval lahti rullub, on praeguseski maailmas väga tuttav. Pidevalt muutuvad teemad, uued kohad ja hetke kordumatus on täpselt see, mis ka nüüdisaja inimesi vaevab. See on meie igapäevane elu.

Me ajame taga omaenese saba

Praeguses maailmas on interneti areng ja sellega kaasnev infoplahvatus endaga kaasa toonud lõputu paradokside jada. Mida rohkem me teada saame, seda enam süveneb teadmine, et teame järjest vähem. Võimalus olla eriline ja silma paista on igal ühel ja seega oleme väiksemad ja tähtsusetumad kui kunagi varem.

Oleme nõiaringis, kus kõigest on üleküllus, aga samas ei ole meil kunagi midagi piisavalt. Alati on õnnest puudu veel üks vidin, suhe või tunne, mille saamine või saavutamine näib eesmärki aga veelgi kaugemale lükkavat. Me ajame taga justkui omaenese saba, mis on küll alati käeulatuses, aga siiski nii kaugel, et me teiste abita selleni kuidagi ei ulatu.

Faustki käib Mefistofelese kannul läbi nii lõbusat lällamist täis saksa õllesaalide ning sürreaalse nõiaköögi kui ka kauni ja rahuliku aia. Iga koht pakub talle midagi uut ja huvitavat. Aga isegi pärast kauni noore Margarethe (Marian Heinat) armastuse võitmist on ta hinges tühjus. Midagi on ikka puudu, aga kas mees isegi teab, mis see on? Ja veel enam – on ta oma kättesaamatu õnne üldse ära teeninud?

Just oma saatuse väärimise teema tundub olevat lavastuse kandev teema. Faust on teinud pikka aega tühja tööd kui tänu lepingule saatanaga avaneb talle ühtäkki võimalus saada kõike ja kohe ilma ise pingutamata. Ta saab endale midagi sellist, mida ta ei vääri ja variseb lõpuks kokku, kuna ei oska seda hinnata.

«Faust» on raskepärane ja keeruline tekst, mis on väljakutse igale interpreedile. Ainuüksi värsivorm paneb meid keerulisse olukorda. Värsi nõutav rütm annab lisamõõtme, millega näitleja mängida saab, lisades näiteks sobivaid laulvaid või liikuvaid elemente. Samas on pikka värsivormis teksti väsitav jälgida ning juhuslikud vead, mida proosateksti puhul tähele ei paneks, hakkavad kuulajale kergelt kõrva.

Toompere on aga sellest lugemisdraamast edukalt välja puhastanud väga suure osa segajaid ja teinud vaataja-kuulaja töö selle võrra kergemaks. Goethe teose täismahus etendamine võtaks aega üle kahekümne tunni. Lisaks asjakohasele tekstimassiivi kärpimisele ja lavastusliku rütmi leidmisele pole laval ühtegi niisama kujundit ega tegelast. Kõigil ja kõigel on oma roll.

Lavastus nagu rosinasai

Iga lavakujunduse element leiab kasutust. Eriti nutikad on suured võlvkäigud, mille liigutamine loob lavale vajadusel ühe või mitu huvitavat tasandit korraga, andes samas kõigile osalistele piisavalt mänguruumi. Uued nurgad tekitavad salapära ja võimaluse lavastust just enda toolilt teistest erinevalt näha ja mõista.

Tegevuspaikadest annavad unenäolist aimu ka tagalava ekraanil vahelduvad suured pildid, mis liidavad eneses eduardviiraltliku ängi ja salvadordaliliku voolava sürreaalsuse. Neist enam jääb silma aga vägisi mõtted Mati Undi stilistikale viiv värvikasutus: punane ja must (ja valge).

Ka muusikaline kujundus on suurepäraselt õnnestunud. Hoolikalt valitud noodid annavad tegevustele ja meeleoludele sobiva lisavarjundi ning kus vajalik, täidavad ka eraldiseisva tegelase rolli. Pole midagi üleliigset ega häirivat. Kõik kujundlikud «püssid», mis laval on, teevad ka pauku. Mõni isegi mitu korda.

Ohtralt jagub nutikaid rollilahendusi ja kavalaid vimkasid, n-ö «rosinaid», mida vaatajale leidmiseks ja nautimiseks laiali pillutud on. Logu uks, mis kuidagi kinni ei taha püsida. Tuntud hevilugu lapse hirmuunedest, mille viisil ehmunud Faust kuradit nähes oma sõnu leelotab. Eikusagilt ilmuv piiskopirüüs mees, kes kaob aardekarbiga eikuhugi. Põrgutüdruku lauakoristamise etüüd. Lugematud viited sellele, kuidas Mefistofelese suitsetamislembus talle või kellelegi teisele halba teeb. Seda nimekirja saaks lehekülgede pikkuseks venitada.

Situatsioonikoomikat ja sürreaalseid, aga toimivaid lavastuslahendusi siin jagub. On küll hetki, mis vaatajatele segaseks jäävad, aga arusaamatust tasakaalustab vaatamisnauding. Kui «Kevadest» tuttav Toots kartis kõige rohkem, et rosinaid on nii vähe, et neid tuleb mööda saia näpuga taga ajada, siis «Faustis» on neid täpselt tema meele järgi – nii et mustab.

Tõsi, traditsioonilisema maitsega vaatajale võib seda olla liiga palju. Vähemalt esietenduse vaheajal ringi kõndides võis jutukatketest kuulda mõningast rahulolematust liigse «karjumise» ja «kargamise» üle. Näiteks NO99 või Von Krahli teatri lavastustega harjunud inimesed selle mure peale tõenäoliselt ei tulekski.

Ühtlaselt tugev hullumeelne trupp

Tundub, et vähemalt näitetrupp ise on suur rosinaid armastav pere. Saali lausa pritsib koos rahmeldamisest tekkinud higiga ka lusti, millega laval mängitakse. Kavalehel võivad ju olla peategelased, aga laval on võrdselt tähtsad kõik.

Lavastaja on põhipanused teinud teatri noorele kaardiväele ning seda igati õigustatult. Vanemuise noored näitlejad mängivad lisaks lustile nii vokaalse kui ka plastilise professionaalsusega. Näiteks Faustist ja Mefistofelesest tunduvalt vähem lavaaega saavad Frosch (Priit Strandberg) ning nõiaköögi pärdikudki (Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees) jätavad grotesksetest rollidest hoolimata positiivse ja eelkõige võimsa mulje.

Mõnusat nn üle-võlli-ajamist on näha ja tunda nii näitlejatöödes (tragöödia ja komöödia piiril hullavad paarisetüüdid) ja lavakujunduses (nõiaköök kui ultramoodne narkolabor) kui ka läbivalt lavastusse peidetud «rosinates» (Mefistofelese friendsie uuenduskuuri läbi teinud Faustiga). Üle hea maitse piiri aga ei minda. Uus on vanaga ning grotesk iluga niivõrd läbi põimitud, et vasturääkivusi ei teki. Olgu parasjagu laval tossu ja pauku kui palju tahes.

Kogu selle tegevuskeerise taustal saab õhtu väga äkilise lõpu. Kuid siin pole tähtis loo lõpp, vaid teekond. Ja see teekond on hullumeelne. Kolm tundi teatris kaovad kui linnutiivul.

*Arvustuse lühiversioon ilmus 5. veebruaril Tartu Postimehes.

Advertisements

Sellise asja sain valmis!

Eile sain vaba õhtu – muusikaviktoriini 5. sünnipäev oli selleks igati hea võimalus aega veeta. Ei mäletagi õieti, millal viimati nii tore oli. Aitäh veelkord kõigile, kes tekstide ja materjalidega aitasid. Ja aitäh Margile, kes oma vabast ajast mulle inDesigni vallas õpetussõnu jagas.


No on ikka uhke tunne küll :)

Aasta muusikas vol 3

music-2015

Aeg on nüüd nii kaugel, et kokku tuleb võtta muusika-aasta 2015. Väljaantavate albumite hulk Wikipedia andmetel kasvab igal aastal, tänavusi rahvusvahelisi albumeid on veebientsüklopeedia andmetel kokku 724 (mullu oli see 671 ja aasta varem 631). Seekord jõudsin endale soetada neist viis. Plaadiriiulile lisandusid Coldplay “A Head Full of Dreams”, Ellie Gouldingu “Delirium”, Muse’i “Drones”, Bluri “The Magic Whip” ning kauaoodatud Noel Gallagher’s High Flying Birds’i “Chasing Yesterday”. Jah, see tasus ootamist. Võib-olla mitte nii palju kui Noeli esimene plaat, aga see on siiski väga hea album. Päris kena sünnipäevakink – arvestades, et sellega tuli kaasa ka Noeli enda kirjutatud paber, mille võiks tulevikus ära raamida lasta :)

Soovinimekiri, mida veel endale hankida, on kolm korda pikem. Sealt leiab eelkõige vanad lemmikud nagu näiteks Death Cab for Cutie, Surfjan Stevens, The Wombats, Mew, The Vaccines, The Chemichal Brothers. Aga on ka minu jaoks uusi nimesid: Tame Impala, Twenty One Pilots ja….ma ei suuda seda uskuda….Justin Bieber.

Just. Justin Bieber. Ma ise olen ka sellest üsna šokis, sest ei uskunud kunagi, et minust saab belieber. No tegelikult ei olegi saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, et uus ja küpsem ja tantsulisem Bieber on…väga hea. Kui veebruari lõpus tuli välja koostöös Jack Ü-ga tehtud “Where Are Ü Now”, kukkusin ma mentaalselt istuli. Mis mõttes nii hea lugu ja Bieber? Pool aastat hiljem järgnes “What Do You Mean?”, edasi “Sorry” ja “Love Yourself” – ei jäänud midagi muud üle kui seda tunnistada: Bieber on äge. Vähemalt selle albumi jagu.

Eesti osas oli üllatusi palju vähem. 217 teadaolevast uuest kodumaisest albumist on mul olemas Argo Valsi “Nokturn”, eelmisel suvel Positivusel avastatud Avoid Dave’i “Insert Title” ja Jüri Pootsmanni omanimeline lühialbum. Soovinimekirjas on Ans.Andur, Ewert and the Two Dragons ja Lexsoul Dancemachine. Eks neid mõne looga huvi äratanud artiste on veelgi (nii eesti kui ka välismaa artistide hulgas), aga plaadi ostmiseks vajan ma ikkagi sügavamat muljet.

Mulje jätmisest rääkides ei pääse üle ega ümber mu Baltikumi lemmikfestivalist Positivusest. Selgi aastal leidsin sealt mõned uued artistid (ja nagu eelmisel aastal, jätsid mõned vanad lemmikud kehvema mulje). Esimesel päeval sattusin pooljuhuslikult Nordea laval kuulma tüüpi, kes varjub nime East India Youth taha. Istusin pingil, suu ammuli ja silmad punnis, sest tüüp oli väga äge. Mees nagu orkester, kelle looming sobis tollesse hetkesse suurepäraselt. Kahjuks jäi tema suhteliselt varajane kontsert ka päeva parimaks. Ei teagi, kas õhtu peaesineja Placebo oli aastatega tuimaks ja igavaks muutunud või olin mina sellest faasist välja kasvanud, aga Placebo oli pealaval üsna nukker.

Õnneks tõmbasid järgmised kaks päeva tuju väga üles. Eriti mõnusad olid Lambi, Max Jury, Basement Jaxxi ja Rangleklodsi kontserdid. Aga kõige parem oli – hands down – laupäevane Kasabian. See lihtsalt… Seisin enne kontserti lavalt vaadates nii kuuendas reas ja jutlesin ühe kohaliku läti poisiga Kasabiani plaatidest ja siis ühel hetkel hakkas see pihta. Algusest lõpuni nii energiat täis laetud, uhke (aga ikkagi sõbralik ja positiivne) ja… Noh, see oli üks Väga Hea Kontsert. Õnneks tüübid venitasid seda plaanitust ka parajalt pikemaks, sest rahvas soovis seda ja neil endilgi polnud selle vastu ilmselt midagi. See energialaks mõjub natuke siiani ja minu muusika-aasta templi peal on tänu sellele suurelt kirjas KASABIAN.


Mida järgmiselt aastalt muusikalises mõttes oodata? Muidugi rohkem ägedaid plaate ja vägevaid kontsertelamusi!

Aasta muusikas vol2

2014git-790x580Eelmise aastavahetuse paiku otsustasin ette võtta aasta jooksul ilmunud muusikaalbumite nimekirja ning vaadata, milline on olnud minu aasta muusikalise poole pealt. Kui mullu lugesin kokku 631 uut rahvusvahelist helikandjat, millest olin endale jõudnud soetada umbes kümmekond plaati, siis tänavu on ilmunud või veel ilmumas kokku 671 albumit. Neist ilutseb minu plaadiriiulis aga kõigest kaks: Damon Albarni “Everyday Robots” ja Coldplay “Ghost Stories”.

Kui neid nimesid vaadata, siis on üsna selge, et muusikalised juured on tugevad. Ammune Bluri- ja Coldplay-vaimustus on siiani täies elujõus. Coldplay on ju vist ainus enam kui kolme plaadiga UK artist, kelle kõik albumid mul olemas on. Nii et järjepidevus toimib ning briti muusika on minu riiulil ja südames endiselt au sees. Paari päeva pärast olemegi Fredyga taas Londonis, nii et vaatame, kas briti muusikat tuleb riiulisse juurde!

Ilmunud plaatide nimekirja vaadates avastasin üllatusega, et mu lapsepõlve üks suuremaid lemmikuid, Iiri bänd Boyzone, on taas kokku tulnud ja teevad nüüd neljakesi uut muusikat. Aasta alguses andsid nad välja hitikogumiku “Love Me For a Reason – The Collection” ja novembris uue albumi “Dublin to Detroit”. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, mida kunagine poistebänd nüüd teeb, aga huvitav oleks teada küll!

Vanadest lemmikutest on end uuesti kätte võtnud või siis endiselt elujõulised veel Beck, Kaiser Chiefs, Kasabian, Manic Street Preachers, The Kooks ja Thom Yorke. Kooksi nägin sel suvel Positivusel ka lõpuks oma silmaga ära. Pean küll kahjuks tunnistama, et ootasin kontserdilt rohkem, kui sealt sain. Mulle meeldis selle bändi juures nende kunagine siirus ja kerge kohmetus. Nüüd on aga pooled bändimehed vahetunud ja tunne on, et tegu on Luke’i sooloprojektiga, kus ta näitab kõigile kui äge ta on. See aga ei ole päris see suhtumine, mida ma fännina ootan… Kahju on sellest.

Positivusest veel: lisaks The Kooksile nägin lõpuks ära ka Kraftwerki, 1979’i, Bastille’i ja Ellie Gouldingu. Kaks viimatinimetatut troonisid mu eelmise aastalõpu kokkuvõttes üsna kõrgetel kohtadel, Bastille lemmikplaadina ja Ellie soovinimekirja tipus. Kahjuks ei ole ma Ellie plaati tänaseni endale hankinud, aga need kaks pakkusid mulle selle aasta parimad kontsertelamused – ja see on tõesti midagi ägedat. Ellie ajal hüppasin küll vist selja natuke paigast ära (kuigi tuleb tunnistada, et ilmselt aitasid seljavalu tekkimisele kaasa ka purjus lätlased The Kooksi kontserdil), aga nautisin neid esinemisi nii palju kui vähegi võimalik.

Ellie kõrvale on soovinimekirja nüüdseks lisandunud veel mitu naisartisti: Lily Allen, Lykke Li, Sia, Kimbra, Tove Lo, Taylor Swift ja Charli XCX. Igaüks neist erilise hääle ja senise põhjal huvitavate lugudega. Eks näis, kas olen järgmiseks aastaks midagi neist endale hankinud või mitte, aga tänavune muutus on siit selgesti näha. Kui varem ladusin lemmiklauljaid ette lugedes ritta vaid meeste nimesid, siis sel aastal olen enda jaoks avastanud või taasavastanud hulgaliselt põnevaid naisartiste.

Ka Eestis on sel aastal palju põnevat toimunud. Esimene poolaasta möödus ju täielikult NimmerSchmidti tähe all, sest saime lõpuks jaanuaris valmis esikplaadi. Või, noh, Andero ja Fredy said, ma aitasin natuke kaasa. Selle kõigega kaasnes uskumatult palju tegemist ja draamat ja mida kõike veel, aga see on hoopis teine jutt. Praeguses kontekstis on oluline vaid see, et kohaliku plaadituru tähtsaim album aastal 2014 on vaieldamatult NimmerSchmidti “Kirgede torm”.


Järgmise aasta plaatidest rääkides ootan eelkõige, millega tuleb lagedale härra Noel Gallagher.

Tublid koolimeedikud

Eile jagasime NMK-ga välja järjekordse portsu auhindu tublidele noortele ajakirjanikele. Paratamatult mõtlesin koolilehtede, -raadiote ja -televisioonide hindamisele kulunud pooleteise nädala jooksul sellele, kuidas “meie ajal oli ikka rohi rohelisem, taevas sinisem ja linnud laulsid kõrgemalt”.

Sel aastal saadeti konkursile vaid mõnikümmend koolilehte. Kui mina veel ise osalejate hulgas olin, oli konkurents kõva: rinda tuli pista veel vähemalt 40-50 muu kooli häälekandjatega. Auhinnalaud oli meediaväljaannete kingitustest lookas ja kirju. Mis siis nüüd juhtunud on?

Miks koolilehti nii vähe on? Üheltpoolt on arusaadav, et Eestis on toimunud ja toimumas segadusttekitav haridusreform, mille kestel koole on omavahel liidetud, hoopis sulgetud ja nendega veel sadat imeasju tehtud. Ja paberajakirjanduse kõrvale on (taas)tekkinud muud meediumid: kooliraadio on läbi elanud uuestisünni, koolitelevisioon ei ole enam nii võõras teema, järjest tavalisemaks muutuvad klassiblogid.

Loogiline, et osa ettevõtlikest noortest, kes varem ajalehti kokku panid, on suundunud uuemaid ja põnevamaid asju tegema. Ja muidugi on meie iive kolinal langenud, nii et noori ongi vähem. Aga, no tõesti, kas päriselt nii palju vähem? Äkki on noortel lihtsalt teised huvid või ei ole enam meie meedial seda põnevat sära ja kvaliteeti, mida mina kooliajast mäletan?

Teisele küsimusele on kõige lihtsam vastata viitega majandusele. Siis oligi ajalehtedel rohkem raha ja aega, et välja mõelda põnevaid vidinaid, millele oma logo panna ja inimesi üllatada. Mäletan enda kunagisest saagist ägedaid Postimehe kommikarpe, Päevalehe särke, Eesti Ekspressi rattakella ja kosmeetikakotti (mille otstarbest sain aru alles mitu aastat hiljem, kui selliseid imeloomi ka jaekaubandusse ilmus). Mütsidest, saunalinadest, seljakottidest, šokolaadidest, lehetellimustest ja muust rääkimata. Ja muidugi unistuste preemiareis kuhugi ägedasse lähiriiki koos Päris Ajakirjanikega!

Praeguseks on hinnad nii palju tõusnud ja rahandusosakonnad kärbivad oma ettevõtte kulutusi igal võimalikul juhul ja ettekäändel, et see kõik ilmselt jääbki nostalgiliseks minevikumeenutuseks. Tegelesin ka sel aastal sponsorite otsimisega ja paljud meediakanalid, keda mäletasin innukate toetajatena, ei võtnud vaevaks isegi telefonile või kirjale vastata. Õnneks on viimastel aastatel lisandunud ka kooliõpilaste tehtavad raadiod, telesaated ja blogid, nii et toetust saab küsida laiemalt ringilt.

Siinkohal tuleb kindlasti ära märkida väga vinged koolimeedia konkursi toetajad Tartu ülikool, Novaator, Rahva Raamat, Sky Media (SkyPluss ja Retro FM), Swedbank, ERR ning loomulikult Postimees, kes on konkursi ja Meediaklubi algusest saadik olnud meie põhipatroon. Nende ettevõtetega oli väga mõnus suhelda, oli näha ja tunda, et neid tõesti huvitab, et noored jaksaksid ja tahaksid olla ettevõtlikud. Ja parimate noorte ajakirjanike nägusid nähes, kellele eile kingikotte andsime, oli näha, et selline tunnustus innustab neid tubli tööga jätkama.

Selliste säravate silmadega noori tahaks paari aasta pärast näha teleekraanil, kuulda raadios, lugeda trükimeedias või vaadata, kuidas nad korraldavad oma praeguste toetajate sise- või välissuhteid. Ja ikka nii, et neil endiselt silmad säravad – keegi on neisse uskunud ja kinnitanud, et tõesti, meid huvitab, mis teist saab, meid huvitab, et teil hästi läheks. Meid huvitab, et teil oleks äge tulevik. Mind igatahes küll huvitab.


Aga tulemused? Need on NMK Facebooki lehel.