Teatrielu on… Kohati täiesti segadusseajavalt naljakas. Teed “kunsti” ja siis seda, mida teatriinimesed ikka teevad ja pärast itsitad, nagu viienda klassi plika või kanepiuimas tüüp. Aga ei ole ise sel hetkel kumbki. Kammib kergelt ära.
Saiman Chow on teine asi (mitte küll asi, aga muud määratlust võrreldes esimese lõigu teemaga on raske leida), mis ära kammib. Õigemini tema loome. Lennart näitas mulle eile umbes kolme klippi ja nüüd ma saan paljudest asjadest selgema pildi ette. Tulevadki ütlemise peale hüpnosilmad ja kiišud on täpselt sellised, nagu nad on. Ja kalu ja pandasid ei suuda ma kunagi enam sama pilguga vaadata. Ausõna.
Aga nüüd pean oma tegemisi natuke paremini koordineerima hakkama. Ühest küljest hakkab kool (viimane aasta ja operatsioon “kaks bakat ühe aastaga”), teisalt on mul töö. Khm. Tööd. Ajalehe toimetamine pluss baaritöö. Ja kolmandast küljest teater. UNT! tuleb ja Teatritehas teeb ja Tartu Uus Teater teeb ka. Ja ma üritan siis kooli ja tööde ees eelisjärjekorras hoopis eeskujulik vabatahtlik, assistent ja rekvisiitor olla….
Ja natukene lavastaja ka, sest ruumid me saaks ja eile tuli välja, et tehnika saaks ka. Ja pealegi on poisid ainult septembri lõpuni põhikohaga Tartus. Ehk siis… Ma pean Mänguasjamuuseumiga ka läbi rääkima paari asja suhtes ja vaatama, kas kõik inimesed on olemas ja siis saab teha väikese “Unenäovabriku” treti ka.
Edit hiljem:
Nad teevad seda jälle… Kui kirjakasti potsatavad sellised konkreetsed vastused, nagu “mina teen” ja “JAH”, siis ei jää muud üle, süda lihtsalt läheb soojaks ja nägu naerule. Nad on lihtsalt nii head. Nagu tõsiselt!
—
Mis tähendab, et mul on vaja väikest musta märkmikku, kuhu see kõik kirja panna!
tuuline haldjasaar 