ABC: Geniaalne leiutis #5 – tegeluskuubik

tegeluskuubik

Kujuta nüüd ette, et oled viis kuud vana beebi. Ümbritsev maailm on täis huvitavaid ja kummalisi asju ja olendeid, aga sinu ainus variant maailmaga tutvuda on kõhuli või selili vegeteerida ja ringi vaadata. Katsuda ja suhu toppida saad ainult neid asju, mis sulle kätte satuvad. Päris igav ja frustreeriv, kardan ma.

Lahendus oleks leida mingi eriti põnev asi, mis pakuks mitmekülgset avastamisrõõmu. Oliveri õnneks saatis tädi Ailie Šotimaalt juba mitu kuud tagasi talle laheda tegeluskuubiku, mis seni voodiääre küljes rippus ja mida oli tore käte ja jalgadega lüüa (sest pehme ja värviline kuubik teeb selle peale häält). Nüüdseks on käes uus faas, kus selle täitsa enda kätte võtta saab, et seda igalt poolt uurida, mudida ja nätsutada. Ja see pätakale meeldib. Väga!

Tartus olen poodides näinud sarnaseid kuubikuid, mis on küll natuke…robustsemad. Põhimõte on neil aga sama: kuubiku iga külg on kaetud eri materjaliga, millel on lisaks teistmoodi mustrile ka erinev tekstuur. On triibuline külg ja mummuline külg, velvetist külg ja karvase pärdikupeaga külg. Lisaks veel mustreid ja tekstuure nii külgedel kui ka servadel, kuhu on kinnitatud paela- ja nöörijupikesi ja isegi krabiseva sisuga pehme käepide.

Põnni lemmik on peegelpinnaga kuubikukülg, kust ta näeb kõige põnevamat asja siin maamunal: iseennast. Peeglid on üldse talle väga huvitavad. Süles olemise ajal meeldib talle hüpitamise ja lendamise kõrval vähemalt sama palju ka peegli ees nägude tegemine. Siis tekib Oliveril muidugi küsimus, et kuidas see teine nunnu beebipoiss sinna seina sisse ära mahub. Kas ta on teisel pool seda “akent” või mis? Avastamisrõõmu oh kui palju!


Igatahes on tegeluskuubik kindlasti väärt mänguasi, mis võimalusel oma beebile muretseda. Ega seda peagi poest ostma, piisab kui endal õmblusmasin ja fantaasia olemas :)

Advertisements

ABC: Geniaalne leiutis #4 – lutt ja lutikett

genius-schaubild

Võib-olla peaksin kõigepealt alustama sellest, et miks üldse lutt. Selles osas, kas lutt on vajalik, on palju eriarvamusi. Ma ise arvasin, et lapsele pole vaja lutti anda enne (ja üldse juhul) kui ta ise seda küsib. Küsimise all mõtlen ma siis eelkõige seda tähelepanekut, et tita paneb endale erinevaid asju suhu, mida ta seejärel lutsida üritab. Lutist on ju kõvasti kergem võõrutada kui oma pöidlast, mis igal pool kaasas on!

Juuli alguses käisime Oliveriga lastehaiglas uuringutel ja kui seal tal esimest korda gaasivalud tekkisid, sain õdedelt oma lutivõõra oleku tõttu suusõnaliselt vastu päid ja jalgu. “Kus lutt on?”; “Miks tal lutti ei ole?!”; “Ma kohe toon talle luti!!” Ega siis midagi, tuli beebile seda imevidinat tutvustada. Pärast seda oleks mind justkui valgustus tabanud: lutt rahustab beebi väga kiiresti maha. Ja mitte ainult – lutt, mida beebi isukalt imeb,  rahustab maha ka noore ema, kes elus esimest korda oma lapse gaasivaludega kokku puutub. Ehk siis kahekordne õnnistus, kas pole? :)

Päris nukker, et paljud lapsevanemad suhtuvad vähemalt avalikult lutitamisse vaenulikult ja sõimavad kõiki, kes oma lapsele lutti annavad. Kokkuvõttes peaks esiplaanil olema ju pere enda vajadused ja võimalused. Kui laps tahab midagi imeda ja ema rinnad ei ole talle 24/7 kättesaadavad (ka ema on inimene, pealegi on esimese lapse saamine niigi stressirohke ja imetamisega harjumine võtab oma aja), siis on luti andmine minu meelest igati õigustatud.

Lutte teevad erinevad firmad ja neid on ka niisama nii paljude eri kujudega, et pea võib sassi minna. Kuuldavasti on lapsed oma lutivõhiklikkusest hoolimata väga valivad ja mis kuju või firmamärk ühe jaoks sobib, on teise jaoks vastuvõtmatu. Ehk siis juhul kui on selge, et ilma lutita enam ei saa, tuleb arvestada võimalusega, et läbi tuleb proovida mitmed eri võimalused. Lastehaiglast saadud luti tootjat mul tuvastada ei õnnestunudki, aga õnneks sobis Oliverile kohe ka NUK-i n-ö äralõigatud otsaga lutt. Vaatasin, et selline kuju peaks kenasti ta suulage toetama ja selle tugevamaks saamisele kaasa aitama.

Enne luti andmist peaks beebi muidugi ühe asja selgeks saama: imemisvõtte. Lutt ja ema rind on paratamatult kaks eri asja. Samamoodi on erinevad ka lutipudel ja ema rind. Kui imemisvõte on lapsel selge ja kinnistunud, ei tohiks olla muret, et luti tutvustamine midagi ära rikub ja beebi enam süüa ei oska. Kui söögipoolega on kõik korras, saab ema muul ajal lapse rinnal hoidmise asemel temaga mängida ja tegeleda olenemata sellest, kas beebi tahab midagi imeda või mitte.

Tuleb tunnistada, et elu muutus pärast luti tulekut palju kergemaks. Laps oli kõvasti rahulikum, emme oli kõvasti rahulikum, issist rääkimata. Siis hakkas aga ära tüütama see igavene luti põrandale kukkumine, selle üles korjamine, vannituppa minemine ja selle kraani all pesemine (ainult selleks, et see beebi suust mõne minuti pärast taas kogemata maha kukuks ja kogu jant saaks otsast alata).

Selge see, et pärast lutiketi tulekut muutus elu veel palju toredamaks. Enam ei pea tüdinud näoga vannitoa vahet saalima, vaid saab selle asemel rahulikult lapsega mängida, teda ringi tassida, kiigutada, lennutada ja teha muid toredaid asju, mis Oliveri valjult lõkerdama panevad. Kõik asjad, mis lapsega koos rohkem aega veeta võimaldavad, on aga teadupärast geniaalsed.


NB! Poes on paljudel luttidel kirjas soovituslik vanus, mida võiks jälgida. Vanuseti võivad erineda nii lutikujud kui ka materjal või selle paksus. Kui suulagi alles areneb, võiks näiteks pulkluti asemel valida midagi voolujoonelist, mis selle kuju toetab. Ja kui beebil on juba kikud tulemas (või olemas), siis võiks ilmselt lutt juba tugevamast materjalist olla.

ABC: Geniaalne leiutis #3 – lutipudelite sterilisaator

sterilisaator

Lutipudel on imetava ema jaoks päris hea asi. Alati ei ole võimalik 24/7 oma lapse kõrval olla nii, et piimapank vajadusel kohe avada. Värske piim on muidugi ülihea ja kasulik kraam, aga ka emad on inimesed. See üks kord mitme kuu jooksul, kui saad trenni või kinno või kohvikusse minna, võib beebi jaoks olla just see kord, mil mitte kuidagi ilma piimata olla ei saa. Või siis olete perega väljas sellises kohas või ajal, kus/mil rinda mitte kuidagi anda ei saa. Või on ema nii haige, et arst on soovitanud ajutiselt rinda mitte anda. Lutipudel on igal sellisel hetkel päästja. Aga lutipudelit on ju igavesti tülikas korralikult puhastada. Või ikka on?

Ma ohkasin endamisi, kui mõtlesin pudeliharjadele ja sellele, kas tavalise nõudepesuvahendiga üldse tohib beebiasju pesta või kas ilma pesuvahendita see mitte liiga ebahügieeniline ei ole. Aga siis saatis Ly mulle sterilisaatori koos mitme säilitusnõu/lutipudeliga ja see mure saigi murtud.

Kuidas olla kindel, et piimased nõud ikka päris puhtaks saavad ja beebile ka teist ja kolmandat jne korda kasutades ohtlikud ei ole? Need tuleb esiteks korralikult loputada ja siis sterilisaatoriga mikrolaineahju panna. Laksi aga 200 milliliitrit vett nõu põhja, pane potsikud (avatud otsad allapoole) võre peale ja pane uuni. Sterilisaatori all on kirjas, kui kaua mis võimsusel seda käiata tuleb. Sinu vaev on lihtsalt loputatud asjad sinna sisse panna ja pärast puhtad asjad välja võtta. Lihtne!


Meil on Aventi sterilisaator, kus ma puhastan nii lutipudeleid/säilitusnõusid kui ka veepudelit, aga raudselt teevad sama hea töö ära ükskõik, mis firma sarnased tooted. Ja kui aega ja tahtmist jagub, avitavad ilma peene abivahendita ka vana hea pudelihari ja pesukäsn!

ABC: Geniaalne leiutis #2 – rinnapadjad

rinnapadjad

Olgem ausad, enne raseduse lõpukuid polnud mul aimugi, mis rinnapadjad on. Kui tuttavad emad mulle oma ülejääke pakkuma hakkasid, otsustasin natuke asja uurida ja nüüdseks oma kogemusele tuginedes leian, et rinnapadjad on geniaalsed.

Rinnapadjad (ka rinnakaitsepadjakesed) on oma olemuselt midagi hügieenisidemete ja vatipatjade vahepealset. Need käivad rinnahoidja ja rinna vahele, et piimanäärmetest immitsev vedelik enda sisse imada (ning rinnahoidja kuiv ja bakterivaba hoida). Väikese kleepsukesega rinnahoidja korvi sisekülje külge ja nii nad toimivad.

Eeldasin alguses, et neid läheb vaja ainult välja minnes või päevasel ajal, nii et miks neid palju varuda, saan oma ühe pakiga hakkama küll. Pealegi ei tundunud, et ma niipea igas ilmakaares valgeid jugasid pritsima hakkaks. Öösiti magasin ämmaemanda soovitusi järgides sõnakuulelikult paljalt, et kõik vajalikud kohad õhku saaksid. Nii sain mõned päevad pärast sünnitust üsna hästi hakkama. Kuni ühel hommikul avastasin ennast loigust. Piimaloigust. Siis sain ma aru, MIKS rinnapadjad geniaalsed on ja et neid võib öösiti hoopis rohkem vaja minna kui päeval.

Kõige tavalisemad rinnapadjad, mida Eesti poodidest ja apteekidest leida võib, on tootjatelt Avent, Johnson’s, Libero ja Nuk. Esimese asjana pean ütlema, et apteekidest ma neid osta ei soovita – toode on küll sama, aga hinnavahe tavalise toidupoe kaubaga ligi kahekordne. Kõige rohkem leiab poodidest Johnson’s ja Libero rinnapatju. Neist eelistan ma isiklikult Johnson’s toodet, aga eks see on valiku küsimus.

Johnson’s rinnapadjad on minu meelest mõnusamad paaril lihtsal põhjusel. Need on veidi väiksemad ja järgivad rohkem rinnakuju (Libero omad on lihtsalt suured lopergused latakad) – ilmselt seepärast peab ka nende kleepriba veidi paremini. Sama töö teevad ära aga mõlemad, nii et enamjaolt lähtun minagi sellest, mida poes on või kumb neist parasjagu soodsam on.

ABC: Geniaalne leiutis #1 – Spöka

spoka (1)

Spöka öölamp. Foto: ikea.com

Spöka ehk kollilamp, nagu mina seda hellitavalt kutsun, on geniaalsuse tipp. See leedlamp näeb välja nagu pisike 10 sentimeetri pikkune kollike kusagilt Muumiorust. See pehme korpusega nunnu kiirgab mahedat värvilist valgust (värvid olenevad mudelist ja valitud režiimist) ja sobib suurepäraselt lapse öölambiks. Sisse ja välja saab seda lülitada kolli pealaele vajutades.

Loomulikult on kasutusjuhendis märge, et see sobib lastele alates kolmandast eluaastast, aga kuna seal pole ühtegi lahtist osa, juhtmekoht on kenasti peidetud ja lambike on pehme, ei näe ma mingit takistust seda kohe alates lapse sünnist kasutada. Mina olen seda teinud ja olen väga-väga rahul! Esialgu on beebi hingamine ju kohutavalt ebakorrapärane, seda pole enamasti üldse kuulda ega näha, nii et pole ime, kui esmakordsed lapsevanemad mingi aja tagant igaks juhuks hingamist kontrollivad, et näha, kas kõik on korras.

Enamasti on lamp juhtmega seinas ja seisab riiulil, kust see magamistuba valgustab piisavalt, et beebile vajadusel pilk peale heita ega sega seejuures enda und. Aga kuna sellel on sisse ehitatud aku, võib lambil ka juhtme tagant tõmmata ja selle lapse juurde voodisse panna (suurepärane lahendus reisides või kui elektrit pole).

Alguses pole lapsel sellest muidugi sooja ega külma ja lamp rahustab pigem vanemaid, kes uuel ilmakodanikul silma peal hoiavad. Kujutan juba ette, kuidas talvel pimedal ajal selle kärusse põnni kõrvale panna saan, et ennast rahustada ja magavat Oliveri imetleda. Ja kui tuleb see vanus, milles lapsed pimedust kartma hakkavad, on poisil tore seltsiline olemas.


Täiendan: Pool aastat hiljem ja lamp on veel suurem lemmik kui alguses. Pimedal ajal on sellest nii sees kui ka väljas palju kasu olnud. Sinine ja roheline mahe valgus mõjuvad väga rahustavalt ja uni tuleb poisil hea. Pealegi meeldib Oliverile sellega ka niisama mängida – kollike on pehme, nii et seda on mõnus kaisutada ja närida. Kindlasti üks parimaid katsikukinke!