ABC: Eriolukorrad sünnitusel (teooria)


Enneaegne sünnitus
Sünnitus on enneaegne, kui see toimub enne 37. rasedusnädalat. Täpset põhjust on raske määrata, enneaegse sünnituse võib esile kutsuda haigus, suitsetamine, narkootikumide/alkoholi tarbimine, suguteede väärareng, STD, põletik, kromosoomihäire vm. Riski selleks suurendab ka mitmikrasedus või varasem enneaegne sünnitus. Enne 34. rasedusnädalat tehhinud ohu korral tehakse emale loote kopse ettevalmistav süst. Võimalusel määratakse nn rasedust säilitav ravi, mis kinnitab platsenta tugevamini emakaseinale. Enneaegne sünnitus on enamasti vaginaalne, kuna laps võib olla nõrk, tehakse tihti lahklihalõige. Kaksikute või lapse tuharseisu korral on ka keisrilõike valik.
NB! Enneaegne vastsündinu vajab välisabi, kuna tema veresooned on nõrgad, nahk õhuke, rasvkude võib veel puududa ja tal on raskusi kehatemperatuuri hoidmisega.

Vaakumsünnitus
See on sünnitusabi operatsioon, mis on võimalik ainult sünnituse väljutusperioodis. Vaakum võetakse appi, kui ema ei tohi aktiivselt pressida (nt südame- või silmahaiguse puhul), lapsel tekib äge hapnikuvaegus või sünnitustegevus on liiga nõrk. Naistearst asetab vaakumotsiku tupe kaudu lapse pea külge ja rakendab selle pressi ajal. Tihti tehakse eelnevalt ka lahklihalõige. Lapse pea sündides eemaldatakse vaakumotsik koheselt, et vältida verimuhu teket. Enamasti kaob kerge sinikas paari päevaga.

Tuharseisus sünnitus
Tuharseis tähendab, et laps ei sünni, pea ees. Tuharseisus sünnitajaid nõustatakse, mis on sünnituseks turvalisim variant. Kui laps pole end 35.–36. nädalaks õiget pidi pööranud, proovitakse ka loote välist pööret. Selle eel tehakse KTG, lõõgastatakse emakalihas ja kontrollitakse ultraheliga lapse asendit. Pööramist tehakse kätega ja see kestab ise 5–10 minutit. Väline pööramine õnnestub 50% juhtudest. Kui see õnnestub, tehakse uus KTG ja jälgitakse ema ja loodet, et veenduda lapse heaolus. Kui tuharseisu muuta ei saa, hinnatakse sõltuvalt lapse soost, kaalust ja asendist, kas sünnitus peaks olema vaginaalne või keisrilõikega. Vaginaalseks sünnituseks peab laps olema lihttuharseisus ja lapse pea peab olema painutatud. Kuna see on nii ema kui ka lapse jaoks raske, on suur rebendite oht ja ilmselt tehakse ka lahklihalõige.

Keisrilõige
Keisrilõige on elupäästev sekkumine sünnitusse, see võib olla nii plaaniline kui ka erakorraline. Plaanilise keisrilõike põhjus võib olla lapse vale asetus kõhus, ema tõsine haigusseisund, loote väärareng, emakakaela kattev platsenta, mitmikud vm. Sellisel juhul määratakse kuupäev umbes 38. rasedusnädala kanti ja eelnevalt tehakse emale ka valuvaigistav süst. Erakorralise keisrilõike vajadus tekib ootamatult: ebapiisav/allumatu sünnitustegevus, loote stress, loote ja vaagna sobimatus, platsenta enneaegne irdumine vm. Erakorralise keisrilõike eel tehakse emale üldnarkoos, tugiisikut operatsiooni juurde ei lasta. Keisrilõikest taastumine võtab kauem aega kui vaginaalsest sünnitusest. Haiglas ollakse tavaliselt 3–5 päeva, 4.–5. nädalal võetakse haavaniidid välja, taastumine võib võtta aega 6–8 nädalat.
NB! Pärast keisrilõiget ei tohi sünnitanud ema midagi lapsest raskemat tõsta! Tuleb palju pikali puhata, majapidamis- ja aiatöödele pikaks ajaks kindel EI.

Platsenta manuaalne eemaldamine
Platsenta on sisuliselt 500–600 g raskune lihakäntsakas, selle kinnituskoht emakaseinal võib sünnituse käigus või järel veritsema hakata. Verejooksu puudumisel oodatakse platsenta sündi kuni 60 minutit, kui see ise ei sünni, tuleb see käsitsi eemaldada. Emakaõõne kontrolliks tehakse igaks juhuks ka ultraheli. Pärast platsenta eemaldamist ja verejooksu võib sünnitaja vajada antibakteriaalset ravi ja/või vereülekannet.

Rebendid sünnitusteedes
Rebendid võivad tekkida juhul, kui on tegu kiire sünnituse, suure lapse, vaakumsünnituse, esilekutsutud sünnituse, esimese sünnituse, pika väljutusperioodi või lapse pea vale asendiga. Rebendid tekivad peamiselt tupes, häbememokkadel ja lahklihal, mõnikord ka emakakaelal. Rebendeid püütakse ära hoida lahkliha õlitamise, lõõgastumise ja sobivate sünnitusasendite leidmisega. Kui lapse pea vajab lisaruumi, kasutatakse tihti ka lahkliha lõikamist, kuid see ei pruugi rebendeid ära hoida. Väljutusperioodil tuleks vältida kiiret ja aktiivset pressimist, et lapse peal oleks aega lahkliha venitada. Rebendeid hakatakse kokku õmblema pärast sünnitust alles siis, kui emale on tehtud tuimestus. Need õmblusniidid sulavad ise õigel ajal ära ja eraldi äravõtmist ei toimu. Rebendite hooldamise osas annab nõu ämmaemand. Kuna intiimpiirkonnas on hea verevarustus, peaks paranemine olema võrdlemisi kiire. Igaks juhuks tuleks aga 6–8 nädalat pärast sünnitust kontrolli minna.

Hea teada
* Kanna alati kaasas oma rasedaraamatut koos verekaardiga!
* Pea meeles, et erakorralise olukorra ajal pole aega kõike lahti seletada – usalda ja kuula ämmaemandat ja arste!
* Kui midagi sulle segaseks jääb, küsi alati üle.


Märkmed TÜ Kliinikumi perekooli loengust “Eriolukorrad sünnitusel”.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s