Teatriarvustus: Nooruse kultuse karuteene

MarisSavik_Ilusonnoorelt_esialgne39

Vanemuise teatri uuslavastus «Ilus on noorelt…» esietendus 16. aprillil Sadamateatris. Lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla (Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool), kaaslavastaja ja helikujundaja Kiwa, kunstnik Maarja Meeru, tehniline kunstnik ja valguskujundaja Kristjan Suits. Mängivad Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv ja Jaanus Tepomees. Foto: Teater Vanemuine

Pilkane pimedus. Keegi jookseb katuselt saali, käes väike taskulamp. Kusagilt ilmub teinegi. Kolm, neli, viis… Kokku seitse nõrka valgusvihku, mis justkui arglikult ringi vaatavad ja üritavad mõista, kuhu nad sattunud on.

«Väga hirmutav on olla elu lõpuni work in progress,» kirjutab kavalehel lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla. Kahjuks on see aga paljude nüüdisaja noorte elu igapäev. Me ei tea, kes oleme, mida tahame või milleks suutelised oleme. Ja see teadmatus on hirmutav.

Lugesin hiljuti ühest USA-s tehtud põlvkonnauuringust. Uurijad pakkusid välja, et praegune ebakindel põlvkond on heasoovlike vanemate kasvatustöö tulemus. Kui soovite, siis nooruse kultuse karuteene ühiskonnale.

Praeguste noorte vanavanemate elu oli raske. Nad õpetasid samas vaimus ka oma lapsi: kui teed tööd, tuleb ka armastus/edu/rikkus. Suur töö ja sõjajärgsed kasvuolud tegid võimalikuks, et paljudel toonastel noortel läkski väga hästi.

Võitjate lapsed
Nn X-generatsioon, 1960.–70. aastatel sündinud, on vähemalt Ameerika Ühendriikides võitjate põlvkond. Nende loodu põhjal saab teha lõputu nimekirja edukatest ettevõtetest, maailma muutnud ideedest jm. Neil on võimalus ja soov oma lastele näidata teistsugust maailma.

Muidugi on Eesti olud teised kui USA-s ja siinsed edulood on tagasihoidlikumad. Aga sarnast lähenemist leiab ka meil. Kodus ja koolis öeldakse, et võid saada, kelleks iganes soovid. Unista suurelt, ära tee endale allahindlusi. Sina oled parim.

Üheksal juhul kümnest saab nii kasvatatud laps aru, et otsuste ja valikute tegemisega ei pea kiirustama. Aga siis satub selline noor Päris Ellu. Vanemate kiidusõnad ja enda uhked unistused siin ei loe. Pead olema suuteline teisi enda väärtuses veenma. End tõestama.

Elukool on paljude jaoks šokk. Uute oludega kohanemine on raske ja väidetavalt just seepärast on praeguste 20–30-aastaste noorte seas nii palju depressiooni ja muid närvidega seotud haigusi. Enesetappude põhjusest rääkimata.

Tuleb välja, et maailm ei olegi soe ja pehme koht, kus eksimused andestatakse ja veel julgustavalt seljalegi patsutatakse. Seal on pime ja hirmus. Kõik tahavad midagi saada. Aga mida ometi? Ja mida lõppude lõpuks see õelasse maailma sattunud noor ise tahab?

Hirmude paraad
«Ilus on noorelt…» kätkeb endas paljusid hirme, mis tänapäeval on tuttavad paljudele. Hirm otsustada ja vastutada. Hirm paista liiga vana või liiga noor. Hirm üksi jääda. Surmahirm. Ennekõike aga hirm teadmatuse ees.

Näeme oma hirme uneski. Olgu see siis lapsepõlve õudusunenägu meestest, kes tulevad su pere tapma või vähem otsekohene üksi jäämine, millega kaasneb tunne, et keegi ei hooli. Mida rohkem suhtemaailmaga tegemist teeme, seda rohkem üksindust kardame.

Püüame partneri paigal hoidmiseks kas või jää seest lilli välja võluda. Vahel muutume mõlemad oma hirmus teise külge klammerduvaks. Kauem ei suuda kohe kuidagi, ei vaimselt ega füüsiliselt, aga kinnitame endile läbi nutu, et jõuame veel küll.

Kirjutan meie, soovimata teha selget vahet eri vanuses inimeste vahel. Need hirmud on enamal või vähemal määral ilmselt kõigile tuttavad. Ka lavastaja kirjutab oma pöördumises, et noorus ja täiskasvanulikkus on vaid kontseptsioonid, mis kannavad eakohase käitumise norme.

Nooruslik mõtteviis küsib Mehis Pihla suu läbi: äkki on eakohasus ise iganenud? Ehk on tal õigus? Vanusest hoolimata pole kellelgi alati õigus, eksimine on inimlik. Koos teistega muutume kellekski teiseks kui üksi olles. Ja paanilist soovi midagi teha ja muuta, teadmata mida ja kuidas, on meist paljud kogenud.

Oleme noored ja samas ka vanad. Oleneb lihtsalt, millise mätta otsast vaadata. Oma hirmud ja lootused on meil ikka. Ning vesi rahustab ja puhastab meid ikka ühtmoodi.

*Arvustus ilmus 18. aprillil Tartu Postimehes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s