Aasta muusikas vol 3

music-2015

Aeg on nüüd nii kaugel, et kokku tuleb võtta muusika-aasta 2015. Väljaantavate albumite hulk Wikipedia andmetel kasvab igal aastal, tänavusi rahvusvahelisi albumeid on veebientsüklopeedia andmetel kokku 724 (mullu oli see 671 ja aasta varem 631). Seekord jõudsin endale soetada neist viis. Plaadiriiulile lisandusid Coldplay “A Head Full of Dreams”, Ellie Gouldingu “Delirium”, Muse’i “Drones”, Bluri “The Magic Whip” ning kauaoodatud Noel Gallagher’s High Flying Birds’i “Chasing Yesterday”. Jah, see tasus ootamist. Võib-olla mitte nii palju kui Noeli esimene plaat, aga see on siiski väga hea album. Päris kena sünnipäevakink – arvestades, et sellega tuli kaasa ka Noeli enda kirjutatud paber, mille võiks tulevikus ära raamida lasta :)

Soovinimekiri, mida veel endale hankida, on kolm korda pikem. Sealt leiab eelkõige vanad lemmikud nagu näiteks Death Cab for Cutie, Surfjan Stevens, The Wombats, Mew, The Vaccines, The Chemichal Brothers. Aga on ka minu jaoks uusi nimesid: Tame Impala, Twenty One Pilots ja….ma ei suuda seda uskuda….Justin Bieber.

Just. Justin Bieber. Ma ise olen ka sellest üsna šokis, sest ei uskunud kunagi, et minust saab belieber. No tegelikult ei olegi saanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, et uus ja küpsem ja tantsulisem Bieber on…väga hea. Kui veebruari lõpus tuli välja koostöös Jack Ü-ga tehtud “Where Are Ü Now”, kukkusin ma mentaalselt istuli. Mis mõttes nii hea lugu ja Bieber? Pool aastat hiljem järgnes “What Do You Mean?”, edasi “Sorry” ja “Love Yourself” – ei jäänud midagi muud üle kui seda tunnistada: Bieber on äge. Vähemalt selle albumi jagu.

Eesti osas oli üllatusi palju vähem. 217 teadaolevast uuest kodumaisest albumist on mul olemas Argo Valsi “Nokturn”, eelmisel suvel Positivusel avastatud Avoid Dave’i “Insert Title” ja Jüri Pootsmanni omanimeline lühialbum. Soovinimekirjas on Ans.Andur, Ewert and the Two Dragons ja Lexsoul Dancemachine. Eks neid mõne looga huvi äratanud artiste on veelgi (nii eesti kui ka välismaa artistide hulgas), aga plaadi ostmiseks vajan ma ikkagi sügavamat muljet.

Mulje jätmisest rääkides ei pääse üle ega ümber mu Baltikumi lemmikfestivalist Positivusest. Selgi aastal leidsin sealt mõned uued artistid (ja nagu eelmisel aastal, jätsid mõned vanad lemmikud kehvema mulje). Esimesel päeval sattusin pooljuhuslikult Nordea laval kuulma tüüpi, kes varjub nime East India Youth taha. Istusin pingil, suu ammuli ja silmad punnis, sest tüüp oli väga äge. Mees nagu orkester, kelle looming sobis tollesse hetkesse suurepäraselt. Kahjuks jäi tema suhteliselt varajane kontsert ka päeva parimaks. Ei teagi, kas õhtu peaesineja Placebo oli aastatega tuimaks ja igavaks muutunud või olin mina sellest faasist välja kasvanud, aga Placebo oli pealaval üsna nukker.

Õnneks tõmbasid järgmised kaks päeva tuju väga üles. Eriti mõnusad olid Lambi, Max Jury, Basement Jaxxi ja Rangleklodsi kontserdid. Aga kõige parem oli – hands down – laupäevane Kasabian. See lihtsalt… Seisin enne kontserti lavalt vaadates nii kuuendas reas ja jutlesin ühe kohaliku läti poisiga Kasabiani plaatidest ja siis ühel hetkel hakkas see pihta. Algusest lõpuni nii energiat täis laetud, uhke (aga ikkagi sõbralik ja positiivne) ja… Noh, see oli üks Väga Hea Kontsert. Õnneks tüübid venitasid seda plaanitust ka parajalt pikemaks, sest rahvas soovis seda ja neil endilgi polnud selle vastu ilmselt midagi. See energialaks mõjub natuke siiani ja minu muusika-aasta templi peal on tänu sellele suurelt kirjas KASABIAN.


Mida järgmiselt aastalt muusikalises mõttes oodata? Muidugi rohkem ägedaid plaate ja vägevaid kontsertelamusi!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s