Teatriarvustus: Kohtumõistmine paneb mõtlema ja lugema

Vilde teatri “Protsess” esietendus Toomemäel Tartu ülikooli muuseumi pööningusaalis 9. septembril. Alusteksti autor Franz Kafka, dramatiseerinud Peeter Kollom. Lavastanud Ain Saviauk, kujundanud Silver Vahtre. Laval Priit Strandberg (Vanemuine) ning kogenud harrastusnäitlejad Tartust, Viljandist, Suure-Jaanist ja Rakverest.

Franz Kafka teosel “Protsess” põhinev Vilde teatri lavastus tekitab mitmeid küsimusi, nii neid, mis tekivad raamatu lugemisel, kui ka uusi.

Kas väikesel inimesel on võimalust pääseda suure masinavärgi hammasrataste vahelt? Kellele saab loota ja keda saab usaldada? Kas inimene ongi maailmas üksi? Kes saab aidata ja kas üldse peabki lootma kellelegi teisele peale iseenda?

Need küsimused, millega lavastust tutvustatakse, ei jää sugugi ainsateks. Vaatajal, kes ei ole Kafka teostega varem kokku puutunud, tekib peas vastuseta küsimuste virvarr. Kuid kahtlema jäävad ka need, kellele on kirjaniku looming tuttav.

Arusaamatud arenguteed
Lavastaja Ain Saviauk on teksti nii mõnestki kohast kärpinud, et publiku ette tuua lühem lavalugu. Mõned kadunud lõigud oleks loo mõistmiseks olnud aga hädavajalikud.

Arusaamatuks jäävad seetõttu mitmed arenguteed inimsuhetes ja sündmuste jadas. Trupp on need kindlasti endale selgeks mõelnud, kuid vaataja ei saa näiteks aimu, miks peategelane Josef K. oma onu välja vihastas või miks soovib ta advokaat Huldi teenetest loobuda. Lavastuse lõpust puudub teose viimane stseen, nii et pigem mõjub nähtu lõpetamata loona.

Ka mina pidin pärast etendust raamatu, mida lugesin kümmekond aastat tagasi, uuesti kätte võtma. Tuleb tunnistada, et lugedes on Kafka kindlasti nauditavam ja mõistetavam kui pööningusaali lavalaudadel.

Etenduse ajal tuli uduste meenutuste kõrval pähe kaks paralleeli, mis aitasid Josef K. lugu paremini mõista. Esimene neist, samuti Kafka sulest, oli sarnasus “Protsessi” ja “Metamorfoosi” peategelaste vahel.

Esimeses loos arreteeritakse noor pangaametnik ning temast saab süüdistatav kohtuprotsessis. “Metamorfoosis” muutub noor kirjutaja prussakaks. Mõlemal juhul satume tegevust jälgima siis, kui suurim pööre (mille põhjusi ei selgitata) on juba toimunud, ning saame jälgida vaid seda, mis peategelasega edasi juhtub.

Mõlema ümber muutuvad pigem teised inimesed, mitte aga peategelased ise. Nende muutus, metamorfoos, on juba toimunud. Olgu tegu süüdlase või prussakaga, inimesed tema ümber muutuvad salatsevaks ja püüavad põhilist teemat, millest peaks rääkima, vältida.
Teise paralleeli tõmbasin Parsifali ja püha Graali looga. Seal satub peategelane ööbima nõiutud lossi, kus ta näeb veidrat rongkäiku, mis kannab sureva rüütli eest läbi verd tilkuva oda ja hiilgava karika.

Parsifal toob küsimuste küsimata jätmisega kaasa õnnetuse tervele maale. “Protsessis” lõpetab Josef K. üsna alguses põhilise küsimuse – milles teda süüdistatakse – küsimise ja toob sellega kaela hukatuse iseendale.

Just see ongi “Protsessi” puhul kõige frustreerivam: keegi ei küsi laval pärast esimest paari minutit enam, mis toimub. Toimub palju, aga selgeks saab vaid, et kõik on seotud kohtuga, kus protsess käib.

Raske tundega
Tihti on laval kostvast tekstist võimatu aru saada. Oma osa on siin nii ajuti segaval helikujundusel kui ka publiku keskel asuval laval, kus näitleja teksti ei ole üldjuhul tema selja taha kuulda. Siiski on lavastuses nauditavaid hetki.

Rahulikum ja tasakaalukam teine vaatus võimaldab näitlejatel paremini keskenduda. Esile tõusevad need, kellest kiirgub oma rolli mõistmist ning kelle hääl ja olek mõjuvad loomulikult.

Nii saab sümpaatsemaks muutuva peategelase (Priit Strandberg) kõrval välja tuua advokaat Huldi (Aireé Pajur), tema põetaja Leni (Tess Pauskar), kunstnik Titorelli (Tarmo Kruus) ja vangla kaplani (Tiit Alte). Viimatinimetatu monoloogi saadavad ka tähenduslikult mõjuvad kumedad kellalöögid raekoja tornist.

Lahkudes ülikooli muuseumi pööningult – mis vääriks teatrilavana kasutamist sagedamini kui seni – oli siiski nii peas kui ka kehas raske tunne.

Kafka teosed pakuvadki mitmeid tõlgendusvõimalusi, kuid kahjuks mõjub Vilde teatri lavastus pooliku tööna. Tänuväärt on kindlasti aga see, et see juhatab vaatajaid (tagasi) Kafkat lugema.

*Arvustus ilmus 16. septembril Tartu Postimehes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s