Teatriarvustus: Tekstiküllane lugu hirme täis neoonmaailmast

Vanemuise lavastus "go neo und romantix"

“go neo und romantix” esietendus Vanemuise Sadamateatris 25. aprillil. Autor kadrinoormets, lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets. Laval Kärt Tammjärv, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Kais Adlas, Raivo Adlas, Piret Laurimaa ja Sten Karpov. Foto: Teater Vanemuine

Kas teil on kunagi olnud tunne, et keegi istub teie tooli peal? Et ise olete voodis ja tool on teises toanurgas laua all ja te teate, et kedagi teist peale teie toas ei ole, aga te ikkagi tunnete, et keegi istub seal, teie toolil?

Umbes nii pihib Vanemuise uuslavastuse “go neo und romantix” tegelane Cucu (Kärt Tammjärv) üsna etenduse alguses. Siis, kui laval on valged tekid, heledas pidžaamas Cucu ja ainsad neoonvärvid on neiu patsikumm ja need, millest ta räägib. Neoonroosa valgus selles pehmes ja heledas ruumis tähistab öö tulekut, millega koos saabub muster uni-ärkamine-hirm.

Neoon ongi pigem see, millest tegelased räägivad, mitte midagi käegakatsutavat. Siiski ei ole aru saada, kas neoon sümboliseerib midagi, mille poole püüelda, või hoopis midagi, mida karta. Mõista antakse mõlemat, ent ühtset vastust sellele ei leia.

Tekstimuusikal
Vanemuise koduleht nimetab lavastust õigusega elektrooniliseks tekstimuusikaliks, sest kõik keerlebki teksti ümber. Alguses loob see atmosfääri, siis muutub üha täidlasemaks, kuni lõpuks ei jäta sõnad enam millelegi muule ruumi ja matavad kõik enda alla. Seejärel saabub aga omamoodi vabanemine, milles terendab mõistmine, et tekst ei olegi oluline. See otsekui lahustub iseeneses ja jääb siis tegevuse fooniks.

Ma ei suutnud otsustada, kas kadrinoormetsa tekst on kohutavalt tüütu või siis geniaalne. Ilmselt oleneb tulemus sellest, mida autor teha soovis.

Kui mingit mõtet tahetakse edasi anda, toimib see ainult poolenisti, etenduse alguses. Järgmised tekstivalingud on nii tihedad, et mõte keeldub neid jälgimast. Lisaks on tekst selgelt kirjalik, nii et kõlab näitlejate suus puiselt ja ebaloomulikult. Lugeda võib olla seda huvitav, aga päriselus ei räägi keegi nii.

Pealegi on maailm, mille tekst maalib, täis hirme, segadust ja tumedaid toone. See on tume ja raske pilt, mida nähes ei tahagi sellises maailmas elada. Ehk ei saanud Cucu ja hiljem ka Gooma (Reimo Sagor) just seepärast magada. Sest nii palju on seda, mida karta. Karta midagi, mida ei ole olemas. Just seepärast kartagi, et ei ole.

Jälgida näitlejaid
Kui eesmärk oligi tekitada küllastumus, hirm, isegi viha, millest võib edasi juba selguseni jõuda, tuleb autorit aga kiita. Kui olin teksti rohkuse tõttu tekkinud trotsiga rahu teinud ja edasised kordusi täis monoloogid ja dialoogid kõrvale jätnud, avastasin, kui põnev on laval olevaid näitlejaid jälgida. Kui ilmekad on nende silmad, huuled ja kehad!

Nii oli ääretult huvitav vaadata põrandal lamava Sten Karpovi tegelase Romaani diafragma piirkonda, mis iga sõna ja lausega erinevat moodi tõusis ja vajus. Oma põnevad väikesed eripärad olid kõigil näitlejatel ja tegelaskujudel.

Millegipärast on haavatavat inimest põnevam jälgida kui kedagi, kes on oma olukorraga täiesti rahul. Poksiringilaadne nelinurkne lava, mida igast küljest piirab publik, on selle haavatavuse tekitajaks suurepärane võimalus. Julgustavat tagaseina ei ole, nii et laval olijatel ei jäägi üle midagi muud kui “kohal” olla.

*Arvustus ilmus 28. aprillil Tartu Postimehes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s