Aasta muusikas vol2

2014git-790x580Eelmise aastavahetuse paiku otsustasin ette võtta aasta jooksul ilmunud muusikaalbumite nimekirja ning vaadata, milline on olnud minu aasta muusikalise poole pealt. Kui mullu lugesin kokku 631 uut rahvusvahelist helikandjat, millest olin endale jõudnud soetada umbes kümmekond plaati, siis tänavu on ilmunud või veel ilmumas kokku 671 albumit. Neist ilutseb minu plaadiriiulis aga kõigest kaks: Damon Albarni “Everyday Robots” ja Coldplay “Ghost Stories”.

Kui neid nimesid vaadata, siis on üsna selge, et muusikalised juured on tugevad. Ammune Bluri- ja Coldplay-vaimustus on siiani täies elujõus. Coldplay on ju vist ainus enam kui kolme plaadiga UK artist, kelle kõik albumid mul olemas on. Nii et järjepidevus toimib ning briti muusika on minu riiulil ja südames endiselt au sees. Paari päeva pärast olemegi Fredyga taas Londonis, nii et vaatame, kas briti muusikat tuleb riiulisse juurde!

Ilmunud plaatide nimekirja vaadates avastasin üllatusega, et mu lapsepõlve üks suuremaid lemmikuid, Iiri bänd Boyzone, on taas kokku tulnud ja teevad nüüd neljakesi uut muusikat. Aasta alguses andsid nad välja hitikogumiku “Love Me For a Reason – The Collection” ja novembris uue albumi “Dublin to Detroit”. Pean tunnistama, et mul pole õrna aimugi, mida kunagine poistebänd nüüd teeb, aga huvitav oleks teada küll!

Vanadest lemmikutest on end uuesti kätte võtnud või siis endiselt elujõulised veel Beck, Kaiser Chiefs, Kasabian, Manic Street Preachers, The Kooks ja Thom Yorke. Kooksi nägin sel suvel Positivusel ka lõpuks oma silmaga ära. Pean küll kahjuks tunnistama, et ootasin kontserdilt rohkem, kui sealt sain. Mulle meeldis selle bändi juures nende kunagine siirus ja kerge kohmetus. Nüüd on aga pooled bändimehed vahetunud ja tunne on, et tegu on Luke’i sooloprojektiga, kus ta näitab kõigile kui äge ta on. See aga ei ole päris see suhtumine, mida ma fännina ootan… Kahju on sellest.

Positivusest veel: lisaks The Kooksile nägin lõpuks ära ka Kraftwerki, 1979’i, Bastille’i ja Ellie Gouldingu. Kaks viimatinimetatut troonisid mu eelmise aastalõpu kokkuvõttes üsna kõrgetel kohtadel, Bastille lemmikplaadina ja Ellie soovinimekirja tipus. Kahjuks ei ole ma Ellie plaati tänaseni endale hankinud, aga need kaks pakkusid mulle selle aasta parimad kontsertelamused – ja see on tõesti midagi ägedat. Ellie ajal hüppasin küll vist selja natuke paigast ära (kuigi tuleb tunnistada, et ilmselt aitasid seljavalu tekkimisele kaasa ka purjus lätlased The Kooksi kontserdil), aga nautisin neid esinemisi nii palju kui vähegi võimalik.

Ellie kõrvale on soovinimekirja nüüdseks lisandunud veel mitu naisartisti: Lily Allen, Lykke Li, Sia, Kimbra, Tove Lo, Taylor Swift ja Charli XCX. Igaüks neist erilise hääle ja senise põhjal huvitavate lugudega. Eks näis, kas olen järgmiseks aastaks midagi neist endale hankinud või mitte, aga tänavune muutus on siit selgesti näha. Kui varem ladusin lemmiklauljaid ette lugedes ritta vaid meeste nimesid, siis sel aastal olen enda jaoks avastanud või taasavastanud hulgaliselt põnevaid naisartiste.

Ka Eestis on sel aastal palju põnevat toimunud. Esimene poolaasta möödus ju täielikult NimmerSchmidti tähe all, sest saime lõpuks jaanuaris valmis esikplaadi. Või, noh, Andero ja Fredy said, ma aitasin natuke kaasa. Selle kõigega kaasnes uskumatult palju tegemist ja draamat ja mida kõike veel, aga see on hoopis teine jutt. Praeguses kontekstis on oluline vaid see, et kohaliku plaadituru tähtsaim album aastal 2014 on vaieldamatult NimmerSchmidti “Kirgede torm”.


Järgmise aasta plaatidest rääkides ootan eelkõige, millega tuleb lagedale härra Noel Gallagher.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s