Mida arvan mina kooseluseadusest?

Ma tean liigagi hästi, et viimastel kuudel ja eriti nädalatel on kooseluseaduse kohta käivaid arvamusi kõik kohad täis. Liigagi hästi tean ma seda seetõttu, et olen püüdnud end asjadega kursis hoida. Alguses lugesin isegi netikommentaare artiklite all. Nüüd ma seda enam teha ei jõua.

Ma olen väsinud sellest vihkamisest ja sõimust, mis kommentaariumides valitseb. Ma olen väsinud imestamast, kuidas ometi on Eestis nii palju õelust ja silmakirjalikkust. Et on nii palju inimesi, kes teavad, kuidas on “õige” elada ja oma tahtmist teistele peale suruvad. Et on nii palju inimesi, kes tahavad küll võrdseid õigusi, aga “need peded ju ei ole inimesed”. Et nii palju on inimesi, kes lihtsalt ei suuda edasi elada teadmisega, et teised nende ümber, kes seni on olnud mingil määral hirmul ja kaitsetud, võiksid olla õnnelikud. Nagu näiteks Andrus Vaarikut, nii hirmutavad sellised inimesed ka mind.

Ma tean, et seda lärmi ja müra on juba liigagi palju. Aga ma tunnen, et pean ka midagi ütlema. Ja ma vabandan ette, et see tekst tuleb päris pikk. Sest ma alustan päris algusest.

Mina kui (pere)inimene. Ma olen üles kasvanud üsna traditsioonilises perekonnas. Mu ema ja isa elavad siiani õnnelikult koos. Mul on õde ja vend, kokku on meid kolm last. Muidugi on igapäevaelus meilgi olnud muresid, aga minu elus ei ole olnud ühtegi hetke, mil ma oleksin kartnud, et üks vanematest teeb teisele liiga või et meie pere läheb lõhki. Koolis käies nägin aga, et teistel ei ole nii hästi läinud.

Paljud mu klassi- ja koolikaaslaste pered olid katkised. Oli neid, keda kasvatasid üksikvanemad, ning neid, kelle pärisvanematel olid eraldi pered. Põhikoolis oli palju neid, kelle peres oli koduvägivald või alkoholism tavaline asi. Nad elasid oma frustratsiooni koolis nooremate peal välja, sest kodus ei maksnud nende sõna midagi.

Gümnaasiumisse läksin teise kooli, et sellest kõigest eemale pääseda. Suurema osa uute koolikaaslaste vanemad olid küll juba lahutatud või lahutamas, aga seal ma sellist käitumist ei näinud. Esimest korda nägin aga ka selliseid noori, kelle mõlemad vanemad olid ära. Nad pidid oma eluga hakkama saama täiesti üksi, ilma täiskasvanute toeta.

Õnnelik perekond on minu jaoks väga tähtis. Tähtis on olla koos inimesega, keda sa armastad ja oma elu temaga jagada. Seda ühiselt luua. Minu ja mu elukaaslase eelis on see, et soovi korral saame abielluda. Ükskõik, millises riigis. Ilmselt võime soovi korral saada ka päris oma lapsi ilma katseklaaside, surrogaatemade või lapsendamiseta. Ükskõik, kas tulevikus terendavad pulmad ja/või lapsed, loodan eelkõige aga seda, et oleme koos õnnelikud.

Ja ma ei näe põhjust, miks ei võiks olla õnnelikud need minu sõbrad – või tegelikult ka täiesti võhivõõrad inimesed – kes tunnevad südames, et nende soov ja saatus on oma elu samal kombel jagada samast soost partneriga. Inimesena ei näe ma endal õigust kellegi teise õnne keelata, kuni tema õnn kellegi teise elu ei riku. Ja ma ei näe kuidagi, et teised õnnelikud paarid minu õnne rikkuda saaks.

Mina kui kristlane. Mind ja mu õde-venda ristiti aastal 1991 meie endi soovil. Mu ristimata isa naljatab, et on pagan. Ema seevastu on nii ristitud kui ka leeritatud. Kumbki neist ei ole aga mulle kunagi mingeid uskumusi peale surunud. Ka leerikooli läksin omal soovil, mitte ema või õe eeskujust lähtudes. Olen korduvalt lugenud nii Vana kui ka Uut Testamenti. Nende juurde kuuluvaid ja nendest rääkivaid raamatuid. Käinud kirikus jumalateenistustel, armulaual.

Mulle on kirik õpetanud ligimesearmastust. Õiglust. Ausust ja austust. Seda, et Jumala silmis on kõik inimesed võrdsed. Kui nõrgemad ei suuda ise ennast kaitsta, teeb seda Jumal. Kui see ei õnnestu siinpoolsuses, siis on nende päralt taevariik. Mitte kordagi ei ole kirikuga seotu mulle õpetanud, et teisitimõtlejad ja –tundjad on värdjad, keda tuleks põlata, kividega loopida, neile õnne keelata. Hoopis vastupidi – kivi heitku esimesena see, kes on ise patuta.

Seepärast on mul vastik vaadata, mis praegu Eestis toimub. Mulle head õpetanud kirik saadab Toompeale protestima bussitäite kaupa inimesi, kellel on käes mõnitavad sildid, paljudel kirjas valed. Mul on vastik vaadata, kuidas teoloogiaprofessorid ja kirikuõpetajad näitavad näpuga teiste inimeste suunas ja ütlevad, et nad elavad valesti, kuigi kõik, mida nad püüavad teha, on enda armastavatele kaaslastele ja võimalikele järeltulijatele tagada parem tulevik. Austada perekonda ja neid kaitsta. Nad üritavad teha sama, mida kirik oma õpetustes kuulutab. Ainus, mida nad “valesti” teevad, on see, et nad ei ole valinud vastassoost elukaaslast. Nad ei saagi teda valida, sest nende saatus ongi armastada samasuguseid inimesi.

Uus Testament ütleb inimeste kohta, kes tuliselt millegi “õpetusevastase” vastu võitlevad ja tegelikult ise oma enda sõnade järgi ei käitu, variserid. Mulle jäi mulje, et Toompea esine oli täis varisere. Kristlasena, luterlasena on mul kohutavalt piinlik, kui nende tõttu minetab kirik abivajajate toetaja rolli. Kui need, kes tõepoolest usuvad võrdsetesse õigustesse, hakkavad kirikut vältima, sest nende jaoks saab sellest rõhumise sümbol.

Me ei ela keskajal, kus helgemaid päid, haigeid või rikkaid nõidade pähe põletati. Ma tahan uskuda, et kui inimene soovib, siis võib ta abi otsida ja leida ka kirikust. Et ta ei pea seda kartma. Et see on koht, kus tõepoolest on kõik võrdsed, olgu ilmalikud seadused, inimeste usutunnistus või seksuaalne orientatsioon milline tahes. Religiooniga on see tore asi, et kui ühiskond ja/või pere seda sulle just peale ei suru, siis saad ise valida, mida ja kas üldse sa usud.

Mina kui ajakirjanik. Muidugi on kõigil viimase paarikümne aasta jooksul ajakirjandust õppinud inimestel meeles ühe õppejõu väljend, et uudislugu peab olema “sexy and juicy”. Ja et uudiskriteeriumide hulgas on olulisel kohal ka ebatavalisus, prominentsus, konfliktsus. Seda kõike näeme rahvusvahelises kollases meedias iga päev.

Mina hindan oma ajakirjandusõpingute ajast aga kõige rohkem ülikoolist saadud sõpru ning tõdemust, et ajakirjanikutöös on oluline faktitõesus, tasakaalustatus ja argumenteeritus. Ajakirjanikuna ei saa ma oma arvamust lugejatele peale suruda. Võin oma tekstis rääkima panna allikad, kes väidavad üht või teist. Konfliktse olukorra puhul tuleb sõna anda mõlemale poolele.

Ja alati tuleb teada teemast, millest kirjutad, rohkem kui see, mis on lõpptekstis. Kasuta artiklis kuni 10% kogutud materjalist – see mantralaadne põhimõte tähendab minu jaoks seda, et välja oleks toodud tõesti olulised ja konkreetsed teemad ja näited. Et sa tunneksid kajastatavat teemat hästi. Et inimestel oleks kergem mõista.

Praegu näen enda ümber kohutavalt palju lahmimist. Räägitakse teemast, millest ilmselgelt tegelikult suurt midagi ei teata. Kooseluseadus võrdsustatakse homoseadusega, kuigi tegelikult on seaduse tekstis juttu kõigist inimestest, nende seksuaalsest orientatsioonist hoolimata. Jah, see annaks õiguse ja võimaluse oma kooselu n-ö ametlikuks teha ka samasoolistel peredel.

Põhiline väärtus on aga see, et kõik paarid, kes mingil põhjusel ei saa või ei soovi abielluda, aga tahavad siiski oma järeltulijate tulevikku ametlikult kindlustada, saavad seda teha kiiremini ja lihtsamalt kui seni. Jah, Eesti riigis on olemas hulk eri lepinguid, volikirju ja muud, mis samu asju juba pakuvad. Aga neid ei kasutata kuigi palju, sest asjaajamine on aeganõudev, keeruline ja kulukas. Bürokraatia on miski, mille vähendamist on rahvas alati oodanud. Miks siis nüüd selle vastu võidelda, kui riik tõepoolest tahab (just nimelt – kõigile kodanikele) ametliku asjaajamise lihtsamaks muuta?

Mul ei ole ja ei saa olla mitte midagi selle vastu, et inimestel on eriarvamused. Aga ma eeldan ja loodan, et arvajad ka teavad, mille kohta nad arvamust avaldavad. Et nad on tutvunud materjalidega ja otsustavad kogu kogutud info põhjal. Et kooseluseaduse näitel ei sõimaks üks pool teist pededeks ja teine esimest natsideks, vaid et kõigil oleks olemas sama taustateadmine, toetavad näited oma argumentidele ja – noh – üldse endal tõsiseltvõetavad argumendid.

Miks ma üldse ajakirjandust õppida tahtsin? Miks ma ajakirjanikuks saada tahtsin ja nüüd seda tööd armastusega teen? Sest mul oli illusioon, et ajakirjandus saab maailma paremaks muuta. Võib-olla tundsin kutsumust, et minu roll on olla üks neist, kes saab rahvale edastada tõde. Tõde selles mõttes, mis tõepoolest maailmas ja meie riigis toimub. Tõde ka selles mõttes, et meil kõigil on ka oma tõde, mida me usume, aga mida ei oska alati õiges kohas või õigel ajal välja öelda.

Ajakirjanikuna on mul õigus ja võimalus anda teada arvamuste paljususest, näidata teiste sõnade abil, mida nad arvavad ja tunnevad. Olla n-ö ühiskonna valvekoer. Aga mitte selline, kes on ketis, lõriseb ja võimalusel murrab, vaid selline, kes ajab jälgi, päästab ja vajadusel ka naksab, et valetajad teele tagasi juhatada.

Mina kui valija. Ajakirjanikuna olen ma apoliitiline. Ehk ma ei kuulu ühtegi erakonda ja olen endale andnud sõna, et kuni ma ajakirjanikuna töötan, ei ühine ma ka ühegi erakonnaga. Ma üritan oma töös hoida poliitikast võimalikult kaugele. Ma tegelen inimestega ja sellega, mida nad teevad. See, millised on nende poliitilised vaated, usutunnistus või keda nad armastavad, ei mõjuta mind. Mulle meeldib vähemalt seda ise uskuda.

Aga ma olen ka Eesti kodanik. Mul on piisavalt vanust ja poliitiline õigus endale esindaja valida. Olgu tegu siis kohaliku omavalitsuse või Riigikogu valimistega. Mul ei ole häbi öelda, et oma esimese hääle valijana andsin ma erakonnale Res Publica. Sest mulle tundus, et nende ambitsioon Eesti poliitikat muuta, võib tõesti õnneks minna. Ja ma ei teinud seda valikut uisapäisa.

Gümnaasiumis oli üks õppeaineid meie kavas politoloogia. Ehk me õppisime tundma Eesti poliitikat ja poliitikuid. Ideesid, mida üks või teine erakond tollal, 2000. aastate esimesel poolel kandis. Analüüsisime põhjalikult, mis on ühe või teise vaate taga, kuidas see ühiskonda mõjutada võiks ja veel palju muud. Ma tegin oma esimese valiku hääletamisel väga teadlikult. Ja ka kõik järgnevad valikud. Enne valimisi olen alati uurinud platvorme, mida poliitikud esindavad. Ideid, kuidas nad riigi tulevikku kujundada tahavad. Vaadanud nende seniseid tegusid nii poliitikute kui ka inimestena. Ja kuniks oli Res Publica, valisin ma alati ka selle erakonna esindajaid, sest ma uskusin neisse nii poliitikute kui ka inimestena.

Ma pean tõdema, et kui Res Publica ja Isamaaliit teatasid oma ühinemisest, olin segaduses. Kaks peaaegu kõige erinevamat erakonda üldse panevad leivad n-ö ühte kappi. Aga ma jäin oma senistele otsustele kindlaks, sest mulle tuttavad näod, keda ma poliitikute ja inimestena usaldasin, jäid alles. Nüüd aga loen kõikjalt, et IRL hääletab ühiselt kooseluseaduse vastu, samas kui teised erakonnad on avalikult andnud oma saadikutele vabad käed hääletada oma südametunnistuse järgi.

Ma loodan siiani, et tegu on valesti mõistetud infoga ja et tegelikult annab ka IRL oma saadikutele vadab käed. Ja et neid, kes hääletavad selle seaduse poolt, ei hakata erakonna siseselt nende vaadete rikkujatena käsitlema. Aga kui see on siiski tõsi, siis tunnen, et ma ei saa edaspidi usaldada erakonda ega poliitikuid, kes on nii jõuliselt seaduse vastu, mille idee on Eesti ühiskonda õiglasemaks muuta. Kes on minu väga heade sõprade õnne vastu.

Ma tahan elada. Ma tahan elada Eestis, kus tagakiusamine mis iganes põhjustel, on minimaalne, kui mitte olematu. Ma tahan elada Eestis, kus ei valitse silmakirjalik mentaliteet “jah, me oleme kõik võrdsed, aga MEIE oleme võrdsemad kui NEMAD”. Ma tahan elada Eestis, kus inimesed oleksid õnnelikud ja laseksid ka teistel rahulikult õnnelikud olla. Ma tahan elada Eestis, kus ma tunnen, et mu pere ja sõbrad saavad elada turvaliselt, ükskõik, milline on nende nahavärv, religioon või seksuaalne orientatsioon.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s