Positivus much?

Kuulge. See on juba ebanormaalne! Iga kord, kui avalikustatakse järjekordne sats tänavuse Positivuse esinejaid, pean ma suurest rõõmust lausa kiunuma. Kui detsembris esimesena Kraftwerk välja kuulutati, kehitasin veel õlgu ja lootsin, et uued nimed tekitavad rohkem emotsioone. Muidugi oleks tore vanameistreid oma ihusilmaga näha, aga nad on õnneks või kahjuks selline bänd, keda on küll tore kuulata, aga kes ei anna põhjust kallist festivalipassi ostma tõtata.

Ja sel aastal hakkas see pihta… Jaanuari lõpus lisati nimekirja Bastille, Laura Mvula, The 1975 ja Kid Karate. Well… You had me at Bastille… Nende “Bad Blood” on minu meelest eelmise aasta parim plaat – ja sugugi mitte ainult minu arvates. UK-s on nad saanud juba… Ma ei teagi, mitu auhinda või kui suure tunnustuse. Ja Dan Smith on lihtsalt võlur. See, mida see mees muusikaga teeb ja kuidas sõnu seab. Ma nüüd olen lihtsalt natuke vait ja teen lolli nägu, eks te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Järgmist uudist lugedes hakkasin juba itsitama. The Kooks ja of Montreal, mmm… Selline nimistu on juba väga-väga hea. Ma mäletan, kui The Kooksi tüübid olid veel noored suurte silmade ja naljaka aktsendiga naiivsed poisid, kes oma esimesi singleid välja andsid ja imestasid siis, et see, mida nad teevad, nii paljudele meeldib. Ja siis hakkasid nende püksid kitsamaks ja kinganinad pikemaks minema, muusika muutus popimaks, aga oli endiselt hea. Of Montreal on taas üks “nooruspõlve” lemmikuid, mille korjasin üles kunagise lemmiksarja soundtrackilt ja jäingi kuulama.

Siis tuli järjekordne eelmise (või isegi üle-eelmise?) aasta lemmik, Ellie Goulding. Tema leidsin tänu Calvin Harrisele. Ja kui neiu sooloprojekti kuulasin, hakkas selline elektrooniline asi üha enam meeldima. Tema “Burn” oli vist üks eelmise aasta tunnuslugudest, mis lihtsalt tuju heaks tegi. Eriti, kui saateks sadade rõõmsate inimeste ja tuhandete tulekestega videot vaadata. Kuidagi hästi positiivseks tegi see kõik. Teeb siiani.

Tänased uudised ei jää eelmistele samuti väga alla. Mulle King Charles ja Fredyle Temples. Viimaseid nimetas Noel Gallagher (kes on mu lemmikvend Gallagheridest – mis teha, mulle meeldivad need andekamad) Briti üheks paremaks uueks ansambliks ja Fredy on sellega ilmselgelt käsi püsti nõus. Te ei kujuta ette, kui palju tunde ma olen selle bändi kontsertvideoid ja muusikat kuulama pidanud. Ja see ei tekita üldse mitte ebameeldivaid assotsatsioone. Ja King Charles… Minu esimene Positivus oli siis, kui see mees oli juba kaks korda Salatsis käinud. Ja sellest oli kahju, aga tundub, et saan oma kontserdi siiski sel aastal kätte!

Aga, no tõesti, mis edasi? Kas aasta parima esinejatenimistuga festival saab minna veel paremaks? Eesti artiste ei ole veel välja kuulutatud, aga mul on karvane tunne, et ka sealt tuleb midagi head. Aga suurtest tegijatest? Kas minust oleks juba väga nahaalne loota, et lisatakse ka Arctic Monkeys, Blur / Damon Albarn, Franz Ferdinand, Noel Gallagher’s High Flying Birds või mõni muu Briti artist, kelle paljas nime nägemine plakatil ajaks mul suu vett jooksma?


Kuradi kahju, et korraldajad normaalset kaamerat kaasa võtta ei luba. See tuleb hea festival.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s