Plaatidest ja raamatutest

Juhtusin paar päeva tagasi Edviniga kokku ja ühel hetkel tuli talle tunnistada, et kuigi umbes veerand minu ja Fredy toa seinast on raamaturiiulite all, siis raamatuid sealt väga palju ei leia. Kuna Edvin mäletab, et raamatuid täis raamaturiiulid on ühed mu lemmikasjadest, tekitas see muidugi küsimusi ja pani mind ennastki sellele mõtlema.

Väikesest peale siiamaani olen külla minnes esimese asjana raamaturiiulite ette silganud ja uurinud, mida pererahva lugemisvaramu sisaldab. Maal olen aastate jooksul kodust raamatukogu korduvalt korrastanud ja kui teada sain, et vanaisa kunagi toast raamatuid pakkide viisi ülevale laka peale on viinud, veetsin suurema osa koolivabadest päevadest heinakuhjade taga raamatukuhjade keskel ja uurisin, mida sealt leida võib. Mäletan, et kunagi lugesin ühel päeval järjest läbi seitse või kaheksa juturaamatut ja söögist-joogist või telerist seejuures küll puudust ei tundnud.

Isegi kunagi Tartusse ülikooli tulles oli mul silme ees kindel visioon, et kui mul kunagi päris oma kodu on, siis selle seinad on kaetud raamaturiiulitega, mis on otse loomulikult maailmakirjanduse klassikat ja uusi huvitavaid raamatuid täis. Riiulid meil nüüd on, aga raamatute asemel on seal hoopis… Plaadid.

Täiesti uskumatu, kui palju ruumi umbes 6-8 ruutmeetri suurusest pinnast sellised väikesed asjad enda alla võtta võivad. Neid on plaadikarpides ja CD-tornides ja korralikult tähestiku järgi ritta laotuna (originaalplaadid) ja niisama üksikult või mitmekaupa riiulitel vedelemas. Aeg-ajalt uputavad plaaditornid isegi köögilaua enda alla, kuigi teises toas on neil n-ö koppel olemas, kus ruumi ringi traavida küll ja veel.

Eks ta vist nii ole, et huvid ja lemmiktegevused vahetavad edetabelis aeg-ajalt kohti. Praegu on elu lihtsalt selline, et muusikat on kõik kohad täis. Vahel ei saa korralikult isegi uksest sisse tulla, sest põrandal või seinale toetumas on kitarrikotid, süntesaatorid, kõlarid jms. Tõele au andes on riiulis ikkagi paar raamatut ka – muusikast ja muusikutest, loomulikult :).

Aga see muusikasse uppumine ei tee tuju üldse kurvaks, kuigi vahel on kahju küll, et raamatuid lugeda eriti aega pole. Muusikasse saab ju sama moodi süveneda kui heasse raamatusse. Hea lugu haarab su nii ehk naa endasse – olgu ta siis sõnade või nootidega kirja pandud. Aju hakkab ikka samamoodi tööle ja loob silmade ette uue maailma.

Mõnes mõttes ehk ongi muusikaplaadid natuke nagu raamatud. Mõlemad räägivad lugusid ja ärgitavad tundeid, kujutlusvõimet. Sama moodi, kuidas varem võtsin kätte kapsaks loetud lemmikraamatu, võtan nüüd mängijas hüppama hakkava lemmikplaadi ja veedan sellega koos kvaliteetaega. Muusikaga on lihtsalt veel see hea asi, et seda saab nautida ka silmad kinni või pimedas…


Küll ühel hetkel need raamatud jälle endale plaatide kõrvale ruumi teevad!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s