Võta üht ja viska teist

2012 on käes ja selle esimestel päevadel võeti mitmet moodi ja mitmel pool veel 2011. aasta kokku. Saime “eksklusiivsed” kutsed näiteks Aastahiti galale, kus mu lemmikraadio lõppeva aasta kokku võttis. Sel aastal ühtegi piletit müüki ei jõudnud ja neile, kes kutsed võitsid või muud moodi said, lubati unustamatut ja lahedat õhtut.

Noh, jah, häid reklaame on halbadele asjadele aegade jooksul tehtud palju. Ma lihtsalt eeldasin, et R2 sellega pange ei pane, aga see “eksklusiivsus” oli küll räige möödapanek. Kui mina kedagi külla kutsun, siis tunnen kohustust külalise eest hoolt kanda. Mitte ainult selles mõttes, et teen talle ukse lahti ja luban enda seltskonnas viibida, kui mul selleks tuju on, vaid muretsen ka selle pärast ja eest, et kas tal on mugav, kas on äkki midagi puudu või midagi üle. Kokkuvõttes, et külalisel või külalistel oleks hea. Ma eeldan, et sellele peaks mõtlema kõik küllakutsujad.

Siiski. Oma külaliste aedikutesse ajamine, kust mitte midagi ei näe ja pooli asju ei kuule, ei ole minu ettekujutus heast peremehest ja heast peost. Oleks seal kas või istumisvõimalus olnud, oleks selle üle elanud ja ehk ka midagi näinud. Aga tunne oli pigem selline, et kalleid külalisi koheldi kui lambakarja. Või mingit loomaaiaeksponaati. Ega publik polnud ilmaasjata morni näoga – kui ei ole midagi nautida, siis ei ole midagi nautida. Hea vähemalt seegi, et Ewert ja draakonid auhindade poolest peaaegu puhta töö tegid. Oli ka aeg.

Mina olen igati selle poolt, et 100-200 inimese lambana kohtlemise asemel tuleks see “eksklusiivne pääse” tõesti eksklusiivseks teha. Võib-olla saab kutse kahele vaid 10 inimest. Aga neid kümmet kaaslastega võiks ka kohelda kui külalisi, kellena nad märgitud on. Sest minu arvates oleks nii õiglasem ja see võit või kutse oleks siis ka tõepoolest midagi väärt. Inimesed on ju ka… Inimesed.

Ka muu korralduslik pool tundus olevat üsna liigestest lahti. Kuna esimese saatepoole veetsime stuudios, siis ma täpselt ei tea, kuidas see ekraanile jõudis, aga… Heli tegi päris mitu korda ehmatavaid imetrikke – küll polnud midagi kuulda või lõi näiteks Stig eksikombel loo lõpus oma mikrofoni hääle sisse ja kraaksatas paar valjut nooti taustademo peale. Väljakuulutatud esinejaid pidi tükk aega vaikuses niheledes ootama. Ja… Jumal küll, kes sa oled, kes Sergole need vahetekstid kirjutas? Sulle on mul ainult üks küsimus (aga see-eest ahastav): MIKS?


Kutsuti küll, aga pidu ei olnud hea.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s