Hakkab jälle pihta

Pärast korralikku eeltööd, helistamist-kirjutamist ja küsimuste küsimist ning pärast mitmete paberite täitmist, SAIS-i sisse ja sealt välja logimist ja ohtrat klikkimist on vähemalt üks magistriõppe avaldus esitatud. Teise lõplik esitamine võtab veel aega, kuna mingil põhjusel on vaja tõestada ka mujal kui ainult ÕIS-is, et, jah, tõepoolest on nii, et ma läbisin valitud suuna- ja erialamooduli, mida vaja on. Ehk siis pean vist ikka kõik ained eraldi välja tooma ja kirjutama, et jaa, tegu on täpselt sama ainega, mida mul kandideerimiseks vaja on. Või… Ma ka enam ei tea. Bürokraatia, sa vana…

Lisaks sellele avastasin ka seda, et kaks eriala, kuhu ma plaanin astuda, peavad oma sisseastumiskatseid täpselt samal päeval. Pikem eksam, millel on mitu osa, algab tund varem kui teine, lühem, umbes kaks tundi kestev. Ja nüüd on aeg hoolikalt järele mõelda, mida ma siis ikkagi tahan teha, sest ühe komisjoni esimehega tuleb ühendust võtta ja uurida, kas annab mingit moodi eksamit teisel ajal teha. Kas või paar tundi varem/hiljem. Liiga palju mõttetööd on vaja, ma kardan. Lisaks veel see, et tuleb uuesti raamatuid lugeda ja konspektid kokku otsida, mis ka läbi töötada. Ja valik… Pagan, ma ei taha seda teha enne kui tulemusi ei tea!

Muidu on olnud tõusud ja mõõnad. Just siis, kui arvad, et kõik on lõplikult pekkis, tuleb välja, et ei-ei-ei, kus sa sellega. Ja siis on tunne umbes selline nagu Virgel. Jah, poeks igaks juhuks nurka ja uriseks, kuigi ei näe, kelle või mille peale või miks üldse, sest kõik on ilmselt liiga hästi, et seda aduda. Aga igatahes, ülikooli üks osa on läbi, isegi lilli ja tarvilikumat kraami (lillepotid taimedega ja alkoholipudelid) toodi õnnitlemisel. Ja ilmselt mind on nn “teise poole peres” nii omaks võetud, et vahel ei saa arugi, mis toimub. Aga vahepeal sai tehtud ühe inimesteringiga sotsiaalne eksperiment, millel olid natuke nukrakstegevad tulemused. Vähemalt on, kuhu ja kelle juurde uluma pugeda, kui seda peaks vaja minema.

Eks ta nii läheb. Ametlikult on mul neljas päev puhkust, tegelikkuses istun teist päeva järjest toimetuses ja tegelen kolmandat-neljandat päeva töö- ja kooliasjadega. Natukene masendav, kui mõelda, et selle asemel oleks hea kuskile lähedaste sõpradega maasikaid korjama või varbaid leotama minna. Või sauna teha või lihtsalt pikali visata ja pilvede kulgemist vaadata. Oleks tahtmist teha küll, oleks võimalust ka, aga see pagana kohusetunne ja bürokraatiaorjus… Ei lase väga olla. Aga saame hakkama, nagu ikka!


Vahepeal siis sai seitse kuud ka. Nii statistika mõttes.

Advertisements

2 thoughts on “Hakkab jälle pihta

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s