Sisekosmosest vol2

Kui nüüd päris aus olla, on selle postituse inspiratsioon tulnud päris mitmest allikast. Ühest küljest kogu see sisekosmose ja -kaemuse teema, mida Mariaga arutatud on, teisalt Tormi viimatine postitus (seal paremal tulbas on viide Austraalia-blogile), kus ta tõstatas küsimuse, et kas jääme kogu eluks selliseks nagu esimesed aastakümned meid voolivad või oleme võimelised ka hiljem muutuma.

Kolmandaks siis see, et käisin nädalavahetusel Pärnumaal ja suures koristamistuhinas sattusin ka üsna rikkaliku fotopanga peale, mis mõtted ajas tagasi viis. Hoiatan nõrganärvilisi ette, et järgnev tekst pakatab sisekaemusest ja sellega kaasnevast “sügavamõttelisest”, aga eelkõige ausast mõttetulvast.

Ütlen Tormile etteruttavalt ära, et inimesed on võimelised muutuma küll. Nii palju, kui oma elule praegu tagasi oskan vaadata, olen isegi üsna drastiliselt muutunud. Mis teha, elu õpetab. Halvad asjad õpetavad isegi rohkem, kui head. Minu puhul on kokkuvõttes asjad vist ikkagi hästi sujunud, sest mulle meeldib see inimene, kes ma praegu olen. Kui mõtlen selle peale, milline olin lapsena või põhikoolis (mis teeb põhimõtteliselt sama välja), siis vähemalt praegu see inimene mulle ei meeldiks.

Ausaltöeldes ma väga ei mäleta esimesi kooliastmeid. Muidugi, mingid sündmused on meeles, mingid inimesed samuti. Aga kokkuvõttes muutus juba keskkoolis see eelnev osa hämaraks auguks. Sest hea on ju mäletada häid asju, mitte ebameeldivat.

Ma ei taha nüüd jätta muljet, nagu mul oleks olnud halb lapsepõlv. Ei, seda mitte. Oli üsna tore, elasin maal ja jaurasin palju looduses ringi. Käisin palju metsas, peas onniehitusmõtted, mängisin meie suure hulga kassidega. Külas oli minuvanuseid lapsi ka mitu, käisin oma tolle aja parimal sõbrannal palju külas ja mängisime koos või käisime kiikumas. Koolis olin tubli, klassi parim.

Aga ikkagi. Keskkonnast ja inimestest oleneb nii palju. Meie pere ei olnud just kõige rikkam. Mitte ka vaene, aga siiski ei saanud me endale palju asju lubada. Alevis oli aga palju neid, kes uhkustasid kõigega, mis neil oli. See oli “normaalne”, et lapsed varastasid oma vanemate tagant, kui taskurahast väheks jäi ja pärast kiitlesid sellega sõprade ees. Mina ei arvanud, et see normaalne on. Ja samas kummitas kuskil kuklas pidev mõte, et ma pean midagi kompenseerima. Mis see “midagi” oli, seda ei tea ma siiani. Aga iga asja juures oli mingi halb maik.

Kunagi olid popid salmikulaadsed “Minu klass” raamatukesed, kuhu kõik su sõbrad said kirjutada ja sind kiita. Reale “parim sõber” pandi tavaliselt kirja kõik klassikaaslased, kuigi tegelikkuses see tõele ei vastanud. Esimese sõpraderingi moodustasid need, kellega sa hetkel koos olid. Need, keda parasjagu juures polnud, sai ju koos taga rääkida.

Ja kui see sulle imelik tundus, siis sa olid “ebalahe”. mida sa olid ka siis, kui sa kuuendast-seitsmendast klassist alates ei aelenud iga nädal eri poisi/tüdrukuga, ei oksendanud pärast joomingut kultuurimaja taga ega suitsu ei kimunud. Ja eelkõige kui sa ei olnud koos teistega lasteaias käinud.

Ilmselgelt ei olnud siis ega ka nüüd minu arvates ükski neist asjadest oluline. Mis tähendab muidugi seda, et ma ei olnud kunagi “populaarne”. Mingil hetkel oli tegelikult päris tugev soov kooli vahetada, sest oli tunne, et mentaalset pinget ja nõmedat kiusamist enam välja ei kannata. Aga pidasin üheksa aastat vastu, sest leidus ka normaalsemaid inimesi.

Kui postituse alguse juurde tagasi tulla ja imestada, et mis siis minu ellusuhtumises muutunud on, siis tuleb öelda, et ikka on ka. Nii palju, kui ma mäletan, olin ma mingil ajal väga häälekas laps. Tahtsin ka mingeid tobedaid asju, mis teistel oli, sest ma ei tahtnud halvem olla. Käitusin mingi aeg teiste nähes nõmedalt, et tõestada, et olen ka “lahe”. Käitusin väga enesekindlalt, kuigi ma seda polnud.

Õnneks sain ühel hetkel aru, kui mõttetu see tegelikult on. Töötasin selle nimel, et sellest seltskonnast välja saada. Ja sain hakkama. Sütevakale olen ma tõsiselt palju tänu võlgu. Ma ei tea siiani ühtegi teist kooli Pärnumaal ja linnas, mis oleks mu nõmedusest paremini terveks ravinud. Muutusin vaiksemaks (tõsi, seda ilmselt liigagi palju) ja palju-palju arukamaks. Keskkool on siiani ainus kooliaeg, mida ma üldse kohati igatsenud olen. Kõik oli siis palju lihtsam, isiklikum ja põnevam.

Ja ma arvan, et ka ülikooli ajal olen ma kõvasti muutunud. Pigem ehk isegi arenenud kohugi suunas. Ilmselt kõige suuremad rõõmud ja kõige hullemad valud on viimase viie aasta sees olnud. Aga kõik muutused on maailmapilti järjest paremini paika loksutanud, teinud elu selgemaks ja sõpru kallimaks.

Vahel mõtlen, et mis oleks, kui keegi tuleks ja pakuks võimalust, et mingid kogemused saaks olematuks teha. Aga kui varem oleksin sellega rõõmuga nõus olnud, siis nüüd tänaksin viisakalt ja ütleksin ei. Sest kui ei oleks olnud ühte asja, poleks ma võib-olla kunagi sattunud sellesse hetkesse, kus ma praegu olen.

Asjadel on ju see kuri komme, et need viivad teiste asjadeni. Ühtede inimeste kaudu tutvud teistega. Kui lähed kellegagi tülli, leiad uued, äkki isegi kordi paremad sõbrad. Kui ägad kuid ränga südamevalu käes, siis tuleb välja, et see iseendaga veedetud aeg õpetas ja tervendas sind täpselt nii palju, et saad palju selgema peaga uut suhet alustada, kus kõik asjad on paigas.

Mina olen praegu tõsiselt õnnelik, et mul on just need sõbrad, just see elu ja just see mees. Et ma kuulan just sellist muusikat, teen just sellist tööd ja mõtlen just selliseid mõtteid. Võiks küll parema objektiiviga kaamera ja parem fototöötlusprogramm olla, aga küll need ka tulevad :). Praegu on kõik hästi.


Lühikokkuvõtteks: iga kogemus õpetab ja muudab sind, pead ainult õige suuna valima.

Advertisements

One thought on “Sisekosmosest vol2

  1. Alevis oli aga palju neid, kes uhkustasid kõigega, mis neil oli. See oli “normaalne”, et lapsed varastasid oma vanemate tagant, kui taskurahast väheks jäi ja pärast kiitlesid sellega sõprade ees.
    ***
    Oh imet,on teistelgi samasugune lapsepõlv nagu oli minul Kehras…Kõik vägagi äratuntav.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s