Noorusnostalgia

Möödunud nädalavahetusel õnnestus mul teha väike tripp lapsepõlve ja siis teismeikka. Sellest, et ühtegi Doktorit oma TARDISega mängus polnud, on muidugi natuke kahju, aga tuleb välja, et ajas saab reisida täiesti vabalt ka muul moel. Käisin nimelt kahel muusikaüritusel, reedel oli plaanis Ahja Rock ja laupäeval Jägermeister Rock Liiga finaal Tallinnas.

Ahjal käisin ma vist elus esimest korda. Ahja jõel seiklemist ma Ahjas käimisena arvesse ei võta. Aga vähemalt sellel esmakordsel vaatlusel jäi mulje, et Ahja on nagu iga teine Eesti alev/alevik. Ja kui tõele au anda, siis ühel hetkel hakkas tunduma, et Ahja Rocki asemel olen ma Pärnu-Jaagupi legendaarsel Konsiiliumil. Ehk siis hard-core alevirokipeol, kus vanusepiirangut ei ole ja umbes seitsmendast reast näed sa suurepäraselt, mis lava peal toimub, sest ees on ainult väikesed rokkivad pägad.

Ausõna, tuleb meelde, kuidas ma ise põhikoolis Konsiiliumil käisin, ise veel uhke, et sain nii kaua väljas olla ja olin veel nii lahe, et sain erinevalt teistest lastest lava taga vabalt ringi lasta. Muidugi ei olnud ma siis esimeses-teises klassis, nagu ilmselt suur osa Ahja Rocki külastajaid (Argo vist muigas, et suur muutus oleks juba see, kui vanusepiiranguks kehtestada 8 aastat), mõistust oli ka juba siis rohkem kui teistel koolikaaslastel ja kasuks tuli ka korraldajate tundmine.

Fiiling Ahjal oli aga umbes sama, mis kunagi Konsiiliumil. Sain isegi üsna hästi aru, mida need väikesed lavaesised rokkijad võisid esinevaid “staare” vaadates tunda. Ilusaid vanemaid poisse vaatavatele ja kiljuvatele tüdrukutele lisaks oli muidugi olemas ka kamp “ägedaid” poisse, kes lavataguse koridori ees hängisid ja kasutasid iga võimalust tundmatutele nägudele lehvitada ja tsau öelda. Ja tegid nii enda arvates ilmselt tüdrukutele ära, sest sel nädalal saab ju koolis rääkida, kuidas sellele peaesinejale (Orelipoiss) sai patsu löödud või selle või selle bändimehega “pikalt räägitud” (juhul kui eelmainitud “Tsau” ka vastuse sai). Mõned asjad ei muutu lihtsalt kunagi.

Midagi aga muutub. Sest võrreldes kunagi peetud Konsiiliumiga oli Ahjal sel aastal raudselt parem helikvaliteet. Ja ausalt öeldes olen ma suhteliselt kindel, et ka esinejate tase on aastatega kõvasti tõusnud. Omal ajal sai muidugi näppu visatud lahedale Operatsioon Õ-le, kus Maie Parriku kõrval astus esimesi kordi laval üles noor Robert Annus. Aga tänavu olid bändilistis lisaks Orelipoisile veel näiteks Animal Drama ja Crashdaf, kes järgmisel päeval juba Tallinnas Rock Cafes kontserte andsid.

Ja kui juba Rock Cafest rääkida, siis see meenutas mulle omakorda keskkooliaega, kui sai käidud igal võimalikul Ursula kontserdil ja kunagi selle suure tuuritamise raames ka Noortebändi finaalis (kui seda Sõpruse kinos peeti). Siis polnud küll backstage‘is suurt midagi teha, tuli ainult uksel sisenedes oma nimi öelda, VIP-käepael vastu võtta ja lava ees chillida. Aga isegi nüüd, tagatoa rõdul saali ja lava piideldes tuli ette nii palju tuttavaid hetki kunagistelt kontserditelt, kus käidud ja trallitud sai.

Mis mind aga natukene imestama paneb, on see, et kuigi esines kaheksa bändi, ei üllatanud paljud neist mitte millegagi. Kahe viimase bändi (Goresoerd ja Burn Still) puhul ei saanud ma näiteks aru, kuidas nad teineteisest erinesid. Bändivahetusest sai aru ainult selle tõttu, et nägid, kuidas füüsiliselt üks bänd lavalt ära läks ja teine peale tuli. Muus osas oli see, mis ma lavalt sain, sama müra ja arusaamatute sõnade vool kuskilt laulja kurgupõhjast.

Jajah, ma tean, et ma olen äärmisel kallutatud, aga isegi sellest hoolimata ei suutnud ma pärast mõne bändi esinemise lõppu meenutada, mida nad täpselt lava peal tegid või kuidas kõlasid. Nevesise poiste nägusid mäletan ainult seetõttu, et kontserdi lõpus sai neid backstage‘is võidu puhul õnnitletud. Enne ja pärast nende kontserti rõkkas lavaesine hüüetest NE-VE-SIS! NE-VE-SIS! Ja seda ma tean kuskil ajusopis ka, et nad on olnud Eesti Top 7-s oma looga “10 000 000 Years”. Või midagi sinnakanti. Ilmselt oli muusika ja sõnaline pool üsna viisakas ja heal tasemel, aga kuna nende stiil pole minu teetass, siis ilmselt just seetõttu ei mäleta ma neist midagi enamat.

Samas, Ketikoerad valmistas üsna meeldiva üllatuse. Kogu seda haipi netis jälgides, mis Aastahiti eel käis, jäi mulje, et tegu on mingi koolibändiga, mida ühe seltskonna inimesed julmalt fännavad. Soundcheckis nad ka mingit muljet ei jätnud. Aga õhtusel kontserdil tõestasid nad mulle, et laval oskavad nad olla. Ja kuigi seda muusikat, mida nad teevad, olen ma kuulnud juba aastaid (st juba aastaid on sedasorti muusika mind õlgu kehitama pannud), siis on nad suutnud sinna ise sõnad peale mõelda, need arusaadavalt välja laulda (mis on alati defitsiit olnud) ja veenvalt ette kanda. Ma olin tükk aega isegi üsna kindel, et just nemad viivad 3000 eurot ja Rabarocki esinemise koju, sest nende lavashow oli julgelt terve õhtu kõige tugevam.

Kolm bändi, mis tõesti meelde jäid, olid aga Animal Drama, Crashdaf ja Dramamama. Jajah, kõik kolm bändi said Jägermeistri finaali Tartust. Kahe esimesega sõitsime Rock Cafesse sama bussiga. Kõiki kolme olen ma ka varem näinud. Nii et muidugi on suur osa meeldejäävusel juba pikas traditsioonis ja võiks isegi öelda, et pikal ninapidi koos olemisel. Aga tuleb tõdeda, et need kolm bändi andsid ka väga head kontserdid, kus oli hea muusika JA sõnadest sai aru. Ja nagu juba enne öeldud, see viimane on bändide puhul mulle väga oluline hinnangukriteerium.


Teemat 180 kraadi vahetades võib tulla tagasi Tartusse. Kohalikud taksojuhid on hirmutavalt hästi informeeritud. Vähe sellest, et dispetšer teab numbrit nähes kohe nimeliselt, kes helistab, on pea kõigil selle firma taksojuhtidel ka teada kolm punkti Tartus, mille vahel me liigume. Nii näiteks küsis eile öösel mind Päeva tänavalt peale võtnud juht, kas ma eelistan Anne tänavale minna läbi linna või üle Sõpruse silla. Ja peatuspaiku teavad nad trepikoja täpsusega. Mugav aga hirmus :)

Advertisements

One thought on “Noorusnostalgia

  1. see taksojuhtide värk on päris hirmus jah.

    ükskord hakkasime anne tänavalt taksoga tulema ja arutasime seltskonnaga taksos, et mis selle maja number ongi, kus isik X elab. ja taksojuht vastas kohe õige tänava ja majanumbriga :S kusjuures kõnealust isikut ennast taksos polnud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s