Olemise talumatu kergus

Hakkasin üsna hiljuti uuesti mõtlema sellele, et mil viisil inimesed eri asjadest räägivad. Kuna teema ise on niivõrd laialivalguv, siis taandasin selle vastanditele mina vs maailm. Ehk siis see, kuidas erineb endast rääkimine teistest rääkimisest ja muu sellega seonduv.

Pidin eile otsima kiirkorras endast foto ja juurde kirjutama lühikese tutvustava teksti. Ja selle ülesande kõrval näis selle 15 000 tähemärgilise loo kokkukirjutamine, miks ma enda kui autori kohta üldse midagi pidin ütlema, lapsemänguna. Jah, nii kuradi kerge tundub maailma asjadest midagi arvata, rääkida sellest, kuidas teistel läheb või vahendada nende soove. Endaga avalikult tegelemine – see on hoopis teine asi.

Ma arvan, et ma ei ole ainus, kes on vähemalt hetkeks krampi tõmbunud, kui keegi küsib lambist midagi moel “Kuidas sa ennast paari lausega kirjeldaksid?” Ee… Nagu mismõttes? Kuidas ma võtan paari lausega kokku oma 24 eluaasta head ja vead ja teen seda nii, et teised saaks aru, mis kogemuse selle aja läbi elamine mulle andnud on? Tundub suht võimatu, eks. Ja tegelikult vist nii ongi.

Ega inimesed ei saa ju suurema osa ajast isegi endast aru. Et miks nad teevad asju, mida nad teevad (millega seoses meenub värskelt nähtud X-Files’i osa, aga see on hoopis teine teema) või mida nad tegelikult oma elult tahavad või… Või isegi see, et kas iseendast on üldse võimalik täielikult aru saada või et kas selle teema peale peaks üldse aega raiskama.

Mõtlemis- ja analüüsivõime on inimestele mõnes mõttes küll tubli karuteene teinud. Jah, tore on seltskonnas mingit intelligentset häma ajada, aga igas asjas on oma “aga”. Kui antiloop näeb savannis lõvi, siis ta teab, et sinna ta ei lähe ja nii on. Ta ei hakka meie kombel vaagima, et huvitav, kas lõvil üldse kõht on tühi, et ta mind ohustaks. Võibolla on ta üldse vana ja väsinud. Või et huvitav, mida lõvi minust mõtleb või kui paks see kuldne lakk (kui see ikka on kuldne) ikkagi on. Või jumal teab, mida. Inimestele tuleb ju igasuguseid lolle mõtteid pähe.

Ja just siis, kui su pea tegeleb niivõrd triviaalsete mõtetega, mida ei oleks üldse vaja mõelda, küsitakse “Kes sa selline oled?” – ja ei taheta kuulda seda, mis mõtted sul need 24 aastat on peas tiirelnud. Ja samas ei lepita ka sellega, kui kehitad õlgu ja ütled oma nime, vanuse ja mingid muud mõõdud. Sest “need ei ütle ju sinu kohta midagi”, sa pead ennast paari lausega avama, nii et teised saaks aru, KES sa oled.

Äärmiselt jõle ülesanne. Aga samas ei saa ka midagi halba öelda nende kohta, kes selliseid küsimusi küsivad. Sest uudishimu on ju inimlik. Ja eks me kõik küsi teistelt selliseid lolle küsimusi. Mis õigusega me siis peaks teisi keelama? Seda enam, et üks inimene kümnest võib tõepoolest olla huvitatud sellest, mida sa endast arvad või kuidas sul läheb. Kõik ei olegi alati pseudotasandiline small-talk, et mitte seltskonnas vait olla.

Nii ehk naa on hea vahel aeg maha võtta ja kas või mõelda sellele, mida kellelegi järgmine kord öelda. Mis on need asjad, mille kaudu sa ennast kõige paremini defineerida saad. See võib olla su lemmikraamat, mälestus lapsepõlvest või muusikastiil, milleta sa maailma ette ei kujutaks. Midagi ju on, mis teeb kõik indiviidid eriliseks. Isegi see, kui sa mokaotsast tähendad, et sa tahaksid kunagi oma lugemiskohvikut omada, ütleb neile, kes viitsivad kuulata, väga palju.


Mida sina enda kohta ütleksid?

Advertisements

2 thoughts on “Olemise talumatu kergus

  1. Eile just tuli pärast teatriskäiku jutuks see, kuidas me end mõnikord defineerimine. Et mõnikord on lihtsalt öelda asju enda kohta negatiivses võtmes: mis ma ei ole ja mis mulle ei meeldi. Ühest küljest jüsku padunegatiivne sõna otseses mõttes, teisalt jälle piire avav.

    Mina ütleks enda kohta seda, mida ma hetkel olen. Praegu nt kultuurikorraldaja. Täna täpselt 2 aastat tagasi oli nt vabatahtlik ja draamaassistent. Ja kõige lõppu ma naeratan ja ongi vist piisav…

  2. See küsimus, et “Kes sa oled?” ja “Ütle seda paari lausega.” on ühed sadistlikumad küsimused üleüldse. Vähemalt tundub nii.

    Kui peaksin end ühe või paari lausega (milline vabadus!) kokku võtma, siis… Mis ma ütleksin? Et mulle meedivad teater ja elevandid? Ei ütle vist just väga palju. :P

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s