Joodikuid, koeri ja pätte*

Viimasel ajal on juhtunud palju erinevaid asju. Mõned on meele teinud mustaks, teised ajavad peas kummitama selle sama viisijupi, mis teatab, kui kena ikka kõik tundub. Ja siis on veel need asjad, mis ajavad käsi laiutama ja pead vangutama või siis panevad lihtsalt ohkama ja mõtlema, et kui selle tehtud saab, on vähemalt üks asi vähem, mille peale mõelda.

Laupäevasele peole tagasi mõeldes mõtlen ma tuleviku peale. Et kui tuleb ettepanek nende samade inimestega koos muusikat mängida, mida siis küll öelda. Sest see, mis hakkas pärast südaööd toimuma, oli üsna tigedakstegev. Jah, ma saan aru, et inimesed võivad hilineda. Isegi siis, kui nad ise on mingi aja paika pannud, millal nad on lubanud midagi teha. Jah, nad võivad sõpru kaasa võtta, et seltsis toredam oleks. Aga kui nad teevad seda ette hoiatamata ja lendavad siis peale suhtumisega “Meie oleme nüüd siin ja meil on ilgelt lahe!” siis tekib paratamatult küsimus, kas neid üldse teiste arvamus või tahtmine huvitab.

Ma olin üsna mitu päeva pärast seda tige. Oi, kui tige. Ma isegi ei mäleta, millal või kas üldse ma niimoodi vihast keenud olen. Aga jumal tänatud, et on olemas ka teisi inimesi. Mitte selles mõttes, kelle abil oma pingeid maandada, vaid selliseid, kes isegi ei pea selleks midagi väga tegema, et ühtäkki kõik korras oleks. Ja siis ei olegi enam midagi oma trotsi ega vimmaga peale hakata, sest mida pole, seda lihtsalt pole. Ja nii ongi.

Ja suur aitäh selle eest, et on inspireerivaid inimesi ka. Selliseid, kes rajavad miniatuurseid koduvabrikuid, et maailma ilusamaks teha ja ajavad selle heaks elu eest kas või vanu naisteajakirju taga. Selliseid, kellega vesteldes sa tabad end aeg-ajalt silmi pungitamas, kui ebamoraalset juttu võib üldse suust välja ajada – ja seejärel südamest naermas. Selliseid, keda sa võib-olla eriti tihti ei näe, aga kes ikkagi neil harvadel hetkedel sulle soojalt mõjuvad.

Üks asi on, mida ma natuke kardan ka. Nimelt seda, et nädalavahetusel freeware‘ina tõmmatud muusikatöötlusprogramm hakkab mu aega sööma. Proovisin kohe järele, mida mu uus numpsik teha suudab ja tulemus meeldis mulle, oojaa, kuidas meeldis. Ja nüüd on täiesti põhjendatud väike suurte silmadega hirm, et ühel hetkel löön ma käega kõigile kirjatöödele ja fotodele, mis minu mudimist ootavad, ja kaon lihtsalt sinna sisse ära. Uued mänguasjad, teate ju küll, kuidas nendega on… Aga ma vist olen õppind oma hirme armastama.

kartsin paljusid asju
joodikuid, koeri ja pätte
üksiolekut pimedas
sattumist miilitsa kätte*


*Doris Kareva

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s