Kaua tehtud kaunikene

Mitu aastat kestnud kudemine on lõppenud, sest seminaritöö on nüüdseks valmis ja reedel on kaitsmine ja lõputöö kava esitamine põhimõtteliselt. Kuradima kerge tunne on ikka pärast seda, kui oled kõigi metoodikate ja analüüsimeetodite diskursuste ja paradigmadega tutvunud ja ennast üle aastate Exceliga uuesti kurssi viinud ja saad mingi faili lõplikult ära salvestada. Nüüd on muidugi veel see lõputöö kirjutamine ja siis saab selle nuhtluse igaveseks kaelast ära. Oh happy day :)

Kohustusliku ääremärkusena tuleb jälle nuriseda selle üle, mis väljas toimub. Isegi minu talvesprinteri oskustega pole praegu tänavatel midagi peale hakata. Kui just kiiremini siruli lennata ei taha. Sest ole sa kui osav tahes, aga kui kapjade all ikka kiilasjää on või järgmise sammu astumiseks on valida ainult jäämägede või nende vahel olevate lompide vahel, siis on veidi nukker küll. Mina olen hakanud kõndimiseks eelistama näiteks autoteid / sõidutänavat, sest seal on lihtsalt ohutum. Jalad jäävad üldjuhul kuivaks ja kondid murdmata.

Tegelikkuses tahaks ju tegeleda muude asjadega. Oleks Oma Koht, saaks seda vuntsida, sisekujundust teha, asju mööda poode ja keskusi taga ajada ja õmblusmasinat piinata. Möllaks tükk aega ja ei teeks muust maailmast vahelduseks välja. Siis naudiks natuke ja teeks tööd edasi. Just eile mõtlesin mingit pilti vaadates, et peaks pintsli uuesti kätte võtma ja selle nalja ka meelde tuletama. Pole ikka tükk aega maalinud. Joonistada vahel püüan, aga viimati jäin selle tulemiga päris rahule vist Rumeenias, kui mul mingi suurem joonistamistuur peal oli.

Aga Eestis on varsti valimised. Ma ei ole veel otsustanud, mida ma ise teen või keda vaatan, nii et isegi natuke naljakas on mingeid asju kõrvalt vaadata. Kuidas keegi tuliselt ärgitab teisi mitte valima minema või just seda tegema. Või kuidas hiigelsuur erekollane orav, kes näeb kahtlemata välja nagu rebane, Küüni tänaval lihtsalt reisab ja lehvitab. Üks mööduv vanamammi astus isegi talle juurde ja katsus, kas ikka on pehme loom. Ju siis oli. Reformikad võiks kusjuures mõelda sellele, et oravaroki tühimik Eesti muusikamaastikul on täitmata. Poliitteatrid kesikad juba teevad, nii et sinna pole mõtet minna. Aga see oravarokk, jah…


Aga muidu on Biitlid uuesti teema. “Clap your hands! Stomp your feet!”

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s