Future is now

Tallinnas taas käidud, mingi hämar visioon tulevikust on ka konkreetsemalt paika saanud. Seda eelkõige tänu vanadele kursakaaslastele, kelle paremikuga sai üle hulga aja Jaanuse sünnipäeval kokku saadud. Oli mõnusaid taaskohtumisi (Marten, kurjam, kuhu kaks tilka jäid?!) ja valgustavaid vestlusi. Noh, ausaltöeldes ega ma enda jaoks midagi väga uut teada ei saanud, aga aitas see küll natuke endas kindlamaks saada.

Ehk siis – kui magistrimõtteid mõlgutama hakata, mida ma ilmselt ühel hetkel teen, siis ajakirjandus ei tule siin tõesti enam kõne allagi. Üks asi on õppekava ja selle paikaloksumine ja üleüldine vajalikkus. Teine on see, et kas mul on tõesti vaja kaht paberit tõendamaks seda, et ma ikkagi võin ajakirjanikuna töötada ja oskan tõepoolest kirjutada? Tegelikult ju ei ole, paljud praegused (tegelikkuses suuremas jaos küll masu-eelse-aja) tegevajakirjanikud saavad üleüldse ilma sellealase hariduseta hakkama.

Niisiis, nüüd on lihtsalt küsimus selles, mida valida, kui asjad ühel hetkel nii kaugele jõuavad. Teatriteadus tundub nii loomulik valik, et paneb juba kõhklema. Ega ju tegelikult seegi õppekava midagi suurt juurde ei anna. Elukaugeks ta jääb nii ehk naa, sest praktikuid, kes õpetavad, on vähe. Samas on tegu millegagi, mis mind huvitab isegi rohkem kui ajakirjandus. Aga kui sa nagunii juba kultuuriga tegeled ja kirjutad, siis võiks ju äkki hoopis midagi muud valida. Midagi, millest oleks kasu ja kust tuleks uut ja kasulikku infot.

Muusikakooli nii lambist ilma alushariduseta enam ei lähe, kuigi viimasel ajal on seda muusika-infot, millest võiks ju midagi jagada, juba üle pea tulvama hakanud. Natuke on tõesti kahju sellest, et vanemad omal ajal ei mõelnud mu muusikakooli panemise peale. Kes teab, kui oleksin esimesest klassist alates või juba isegi varem seal liikuma hakanud, oleks ka palju rohkem külge jäänud kui niisama muusikatundidest või kaks kuud kestnud kitarriõpingutest, millest ei mäleta enam ammu midagi. Peaks vast uuesti midagi kätte võtma, kas või uuesti kuhugi koori minema.

Mida muud? Kunagi unistasin sellest, et minust saab arheoloog. Ajalugu oli ülikooli õppima tulles mu teine valik. Loodusained on alati huvitavad olnud, kuigi bioloogia vist pole ikka minu jaoks. Geograafia on alati palju rohkem teema olnud. Keemiat ja füüsikat ma aga parem puutuma ei hakka, nii et vast jääb ka see tee uuesti sisse tallamata. Keeled? Ma ei näe väga põhjust inglise keelt juurde õppida, kui native speakerid ühel hetkel kurtma hakkavad, et sa neist paremini räägid. Pealegi, mida seegi paber mulle annaks? Eraldi keeletunde muude asjade jaoks saab ju ka niisama võtta.

Mida oleks kasulik teada? Raamatupidamistarkusi, tõenäoliselt. Paberimajandust oleks alati hea tunda, ükskõik, mida sa teed. Õigusteadused ega riigiteadused aga mind samas ei tõmba. Päris-raamatupidamiskursuseid jagatakse ka, nii et pole mõtet eraldi kuskil just seda õppida. Peaks leidma midagi, mis ühendaks selle, mis meeldib, ja selle, mis kasulik. Aga mis see oleks? Ma veel täpselt ei teagi, kuigi tulevik on juba siin. Äkki kultuurikorraldus? Äkki midagi muud? Või äkki peaks enne oma laokil olevad koolitööd ära lõpetama ja siis alles sellele mõtlema hakkama?


“Magic Mushroom” tundus hea nostalgiline valik siia linkida. Tegelik põhjus on muidugi osalt ka see, et ma ei leidnud youtube’ist “Future Is Now” videot, küll aga tuletasin natuke selle sõnu meelde:

Future is now
It’s breathing on your neck, boy
Making you do things
Checking you out, oh yeah

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s