Kui ma poleks kunagi teatris käinud, ei oleks ma see, kes praegu olen

Seda esiteks. Alustasin eile Tartu Uue Teatri lavastuste järelvaatamisega, mis Rumeenias olles vahele jäid. Esimese asjana sain küüned taha “Suure Maalritöö” plaadile. Väga tugev asi, Maarjaga eile rääkides tuli välja, et see on ainus TUT-i lavastus, mille kõik etendused on algusest peale välja müüdud. Kiidusõnad Kaijale, Tikule, Tormile, Annikale ja sellele tüübile, keda ma ei tunne. Ja muidugi Elleri noortele väga veenva esituse eest. Kuradi kahju, et seda laivis ei olnud võimalust näha…

Igatahes, oma järjekorda ootamas on plaaditäis “Kapten Cooki keetmist”. Kuuldavasti on “IDentiteeti” ja “Peeter Volkonski viimast suudlust” veel võimalus otse näha. Vaevalt, et neid enne “Sisaliku tee” nägemist vaatama juhtun, aga eesmärk on üllas ja üsna tõenäoline on laual nii-öelda täismäng ära teha. Head teatrit on ju vaja.

Rakverre tuleb ka minna, Kertu on oma lavastajadebüüdiks piisavalt halva teema võtnud, nii et võimalus, et sealt midagi head tuleb, on olemas. Vähemalt peaks nalja saama hulgaliselt. Maitu pole ka ammu laval näinud, nii et saaks kaks teatraali ühe hoobiga löödud.

Kui ma möödunud nädalavahetusel Pärnumaal oma vennapoja katsikutel käisin (väike Johannes on terve nagu purikas ja muidu konkreetne mees), läksid mu vanemad õhtul teatrisse. Üle väga pika aja kusjuures. Endlas oli “Külmale maale” esietendus. Kui küsisin, kuidas oli, kehitasid mõlemad kohmetult õlgu ja ütlesid mokaotsast, et oli kah. Aga mitte nende teetass.

Hakkasin juba mingit eelarvamust kujundama, kuni mu isa järgmiseks ütles, et kui telerist NO-teatri “Naftat” näitas, siis see ka ei meeldinud. Nii et võtsin hobustel hoogu maha (ja tõmbasin mõttes plaanile neile NO piletid kinkida ka kriipsu peale) – ikkagi eri generatsioonide värk. Ja maitsed on ju ka ikkagi erinevad. Selle peale tuli tegelikult kange tahtmine NO-sse minna, sest pole ammu oma lemmikteatrit laval näinud.

Isegi kinokalender on viimasel ajal tühjaks jäänud. Peaks uuesti filme vaatama hakkama, äkki satub ette midagi briljantset, nagu ühe prantsuse art-nouveau asjaga juhtus. Ja isegi kui midagi head ei näe, siis on hea vaheldus telefon ja aju välja lülitada ja suures pehmes toolis lihtsalt suurt ekraani vaadata. Elus on seda ka vaja.

Ja ühel hetkel tuleks jõuda ka selleni, et saaksin plaadilt oma Photoshopi kätte ja õpiksin selle kasutamise ära. Canoni lahendus on küll oma ja tore ja lihtne, aga sellest jääb juba tükk aega väheseks. Ma ei tea, võib-olla ongi hea, et ma veel nii kaugele ei ole jõudnud pluss endale uut objektiivi ostnud. Muidu ma jagaksin oma aega ainult pildistamise ja fototöötluse vahel ja muud asjad jääksid hoopis unarusse.


Uskumatu, kui palju tühje asju on vaja öelda, kui suur hulk tööd ootab tegemist (:

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s