Mis sinu sõna on?

Käisime eile õhtul Laura-Liisaga hilisel kinoseansil. “Eat. Pray. Love.” Jah, ma tean. Jajah. No saage üle nüüd. Ei olnud nii halb, nagu treilerist järeldada oleks võinud. Suurepärane ka ei olnud, aga… Teate ju küll neid hetki, kui keegi ütleb ammu teada olevaid asju, a la “Vesi on märg” või “Söömine toidab” või “Iga asi sureb kunagi”. Absoluutselt mitte midagi uut. Aga see võib anda impulsi nendele asjadele mõtlema hakata. Et “Kurat, on jah märg. Mis tuletab mulle meelde, et peaks rätiku kaasa võtma” või et “Võib-olla peaks rohkem vaatama, mida ma söön” või et “Njah, ei tohiks kõike nii iseenesestmõistetavalt võtta”.

Mina hakkasin ka erinevatele asjadele mõtlema ja oma elu lahkama. Seda asjade maha jätmise ja ärasõitmise nalja ma olen juba teinud, nii et ärge kartke. Või, noh, iial ei tea, eks ole. Aga esialgu selliseid pikemaid ärakadumisi ei tohiks tulla. Mõtlemisainest, millega igapäevaselt tegeleda, aga tuli. Taas. Need tüüpilised küsimused, mis mul igal hilissügisel tulevad. Mingite oma otsuste ja valikute üle mõtlemine. See teema, et kas ma olen hetkel oma eluga rahul. Ja kui ei ole, siis kus ja mis tundub puudu olevat.

Ja see kord jäi ka midagi kripeldama. Eriti pärast seda, kui küsiti oma sõna. Et mis on see sõna, mis sind iseloomustaks, mille järgi sind ära tuntaks. Mõnes mõttes tekkis väike seos ka timelordidega, kes ühel hetkel peaks oma pärisnime ära peitma ja valima sõna, mis neid iseloomustaks. Kuigi ma kahtlen, kas mina oleksin päris Doktori tasemel… Pigem on asi ikka selles, et kui hästi sa arvad end tundvat. Ja mina ei saa öelda, et ma teaksin, mida öelda. Et kes ma olen.

Mul tekkis sama küsimus, kui Michele umbes pool aastat tagasi küsis mu käest vist esimese inimesena tõsimeeli, mida ma tahan. Mitte lihtsalt selles mõttes, et mida ta süüa võiks teha või mida mulle laulda või kuhu minna. Ta tahtis konkreetselt teada, mida mina oma eluga tahan peale hakata. Jättes kõrvale kõik kohustused ja mõjud teistele inimestele. Ja ausalt öeldes võttis see alguses tummaks, sest ma ei olnud varem sellele kunagi mõelnud. Sest kogu aeg tuksub kuklas see teadmine, et tuleb arvestada tööga, kooliga, naabritega, sõpradega. Et tuleb vaadata, et inimesed minu ümber haiget ei saaks ja sellega tegeleda. Ja selle virvarri sees kaon ma paratamatult ise ära, sest ei tulegi selle peale, et ainult endale mõelda.

Kuklas on tuksumine endiselt alles. Et on töö ja kool ja lähedased ja mitte-nii-lähedased inimesed. Aga samas on nüüd olemas ka mingid lisaküsimused, millele vastuseid otsida. Ja siis see häiriv tunne, et peaks nende kahe asja vahel tasakaalu leidma. Sest kuigi üldiselt on praegu asjad korras, siis midagi on kuskil valesti. Kuskil on mingi aps, midagi on puudu. Ja see häirib ja närib. Ja selle asemel, et minna kuhugi poole, kuhu ma ei tea, kas ma tahan üldse jõuda, võiks seisma jääda ja võimalused üle vaadata. Sest, no tõesti, mida ma tahan?


Ma arvan, et esimese asjana on nüüd vaja seda kiiret ja intensiivset Itaalia-doosi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s