Sa oled radaridetektor!

Veider. Väga veider. Ja kummaline. Ja harjumatu. Ja kohati ka kergelt segadusseajav. Kogu see Eestisse tagasitulemise-asi. Tartu on uusi nägusid täis. Ja neid, keda sa kunagi tundnud oled, sa enam väga hästi ei mäleta. Vahel vaatad kedagi teisel pool tänavat mööda tuiskamas ja mõtled: “Jaa-jaa, seda inimest ma tean. Sealt. See on see… Kurat, mis ta nimi oli?!”

Õnneks on oma väike klikk ikka veel alles. Ja suhted töötavad suure tõenäosusega ikka veel vähemalt sarnaselt. Ja kuigi kõigi elu on selle kümne kuu jooksul edasi läinud, on ka mõned asjad samaks jäänud. Kas või see, et meile Virgega teatatakse lambist, et nüüd tehke pidu. Ja siis on paanika, millele järgneb hullem ajutorm ja sebimine ja siis on lihtsalt suur-suur rahulolu. Väga khuul.

Ja mul on tunne, et kui kaua ka ära ei oleks, vähemalt draama jääb. Nojah, festival tuleb otse loomalikult varsti (jälle uued näod, mille taustal tahaks lihtsalt oma vana seltskonnaga jaurata), aga ega draamat ei ole kunagi ainult festivali ajal saanud. See lihtsalt kumuleerub natuke rohkem, aga ega ta ülejäänud aastal kuhugi seepärast veel kao. Aga ehk ka sel aastal pääseb suuremast jamast. Hoiame pöialt.

Festivalid-festivalid. Kuniks DRAAMA lähemale hiilib, saab õhtuti TARTUFFil olla. Sel aastal ma mingit väga korralikku analüüsi ei tee. Ja ega väga korralikku filmiplaani ka pole. Seni on nähtud vaid kaks filmi, kolmapäeval värskelt linnas tagasi olles “Adam” (soovitan, seal oli häid hetki küll) ja eilne “Emmanuelle” (“Hariduse” vaatasin Rumeenias ära).

No ma ei tea, võibolla olen ma liiga küüniline või liiga kaasaegne, aga minu jaoks oli selle klassikalise kultusfilmi vaatamine… Igav on vast kõige täpsem sõna. Jajah, visuaalselt oli häid kaadreid ja oli muigamapanevaid kohti (vt. tagumikuga suitsetav Bangkoki strippar), aga ma pole tükk aega midagi vaadates nii palju haigutanud. Ja, andke andeks, aga kui ettekujutus erootikast on mingi vanamehenässi tagaajamine, kes laseb sind suvalistel meestel järjest ära vägistada, sest nii olevat hea, siis… Seda oli lihtsalt vastik vaadata.

Veetsin eilsest õhtust suurema osa korterikuulutusi vaadates. Panin tähele, et mu nõudmised on ajaga päris palju kasvanud. Vast elu õpetab, aga paljud asjad ei ole enam vastuvõetavad. Köök ja vannituba peavad olema väga okeid ja sees keskküte, et ma üldse üürimisele mõtlema hakkaks. Ja, nojah, tegelikult on veel vara oma kohta otsima hakata, sest finantse veel pole. Aga maa kuulamine vast nagunii halba ei tee…


Oleks mingit “oma koha” detektorit vaja. Juhuija!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s