“Kommerts!” võib mõni öelda. Mõni jälle, et “Kuni tiinekaid jätkub, teevad filmid kassat nii ehk naa!”. Või siis, et “Raamatud on hulga paremad kui filmid!”. Olgu, kuidas on, aga kui kõiki seni välja lastud Videviku-saaga filme vaadata, näitab “Eclipse” enda eellastele edukalt keskmist sõrme.
“Twilight” oli kerge ja naiivne, lohaka kaameratööga. “New Moon” oli ülekomponeeritud ja lohisev. Midagi toimus alles viimase 15 minuti sees. “Eclipse” seevastu tundub nendega võrreldes tummine ja läbimõeldud. Igatahes palju küpsem, kui selle nooremad vennad-õed.
Stephanie Meyeri neli raamatut (viies, esimese ümberjutustus, veel lõpetamata) ja kogu sellele põhinev miljoneid teeniv meelelahutustööstuse osa ei ole enam ammu ainult teismeliste tüdrukute pärusmaa, kes Edwardi (või Jacobi) järele õhkavad.
Maailm tunneb Twilight Mom liikumist, kus keskealised pereemad omi asju ajavad, lõputut hulka fanfictioni-teoseid, mille lugemine võib täiskasvanud mehigi punastama panna ja terveid perekondi, kellele kinnominek võib olla aasta tippsündmus.
Ja “Eclipse” pakub midagi kõigile pereliikmetele. Võitlusstseenid on üsna viisakad, minu lemmik on Alice’i tehnika. Pinget jagub ja see ei ole enam pinnapealne, vaid tõesti veidi närviliseks tegev, mis siis, et raamatutest teada, mis edasi saab. Üleminekud on kiired ja sidusad, tühje stseene, kus midagi ei toimu, silma ei hakanud.
Muidugi ei ole “Eclipse” täiuslik. Julgen väita, et 100% filme ei ole täiuslikud. Aga see-eest on umbes 10% neist head. Ja sellest osa omakorda väga head. Kolmas sarifilm veel “väga hea” piire ei ületa, aga oma koha “täitsa heade” hulgas on ta ära teeninud. Kärpige natuke muusikatausta, andke näitlejatele rohkem aega stseene harjutada ja muutke soengud tagasi headeks ja piir tuleb natuke lähemale.
—
Nii on. Soovitan ise järele vaadata. Nüüd kinodes.
tuuline haldjasaar 