Sinine

*gallia sõim*

Ma ei saa praegu endaga üldse läbi. Ja kui nii edasi läheb, siis ma ei saa lasta ka teistel endaga läbi saada. Liiga emotuur on jälle peal. Ja seekord ei saa keegi vastu vaielda, et see ei ole ainuüksi minu süü. On küll. Seda rohkem enesehaletsust ja jäätist ja kuuma teed ja emomuusikat kulub. Või vähemalt peaks kuluma. Kõigele lisaks hakkan vist haigeks ka jääma. Pea kumiseb ja külm on olla, kuigi tegelikult ei ole… Vist.

Kui elu oleks nagu filmis, siis oskaksin sellega paremini toime tulla. Kui mured oleks mitte tööasjus, vaid eraelus, siis oskaksin ka sellega paremini toime tulla. Vähemalt harjumuse jõud oleks olemas. Või midagigi. Aga hetkel ma ei oska midagi peale hakata. Mitte midagi peale ohtra mõtlemise. Aga ohtra mõtlemisega kaasnevad alati muud mured ja… Ma lihtsalt ei tea, kuidas sellest surnud kohast edasi liikuda.

Täna lasi Bao meil ennast mõelda kohta, kus me ennast kõige kodusemalt ja turvaliselt tunneme. Ma ei suutnud alguses ühtegi paika valida. Ei Tartust, ei Tallinnast, ei Pärnumaalt, ei Rumeeniast. Lõpuks lasin ennast mõtetel Puerto Ricosse viia ja seal ühel kindlal rannal lebada. Ja alles see tundus õige. Ja kui sellele tagantjärele mõelda, siis tundub just see vale. Kõik tundub vale. Mul peaks olema tuttav Oma Koht. Miks mul siis ei ole?


Nutt ja hala? Ju vist.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s