Muusika suure emmiga*

No tegelikult ei tea päris täpselt ja igas mõttes seda öelda, sest need jaapanlased on väikest kasvu ja ma pole seni tundnud huvi nende muid parameetreid ka jälgida. Aga Jaapanit on viimasel ajal palju olnud. Just lõpetasin oma lemmik-Tite Kubo-manga lugemise. Tuleb järgmist osa oodata ja, ja, ja. Ja kunagi tehakse see ka animeks ja siis on jälle lõbu laialt, sest praeguseks sai Bleach otsa.

Namikawa Daisuke. Põhjus, miks ma seda postitust üldse kirjutan. Ma üldse ei imesta, et Ulquiorra tegelane oma olekuga mulle niimoodi mõjus, kui kõige taga on Selline Hääl. Ja tegelase enda suhtumine tervesse maailma oli nii stiilipuhas, et ei jäänud muud võimalust, kui kõike tema öeldut uskuda. Sest ta rääkis üldiselt vähe, aga täpselt nii, et jõllitad talle suurte silmadega otsa ja noogutad. Sest nii lihtsalt on.

Eile leidsin täiesti pooljuhuslikult, et Ulquiorra dubleerija laulab. Need kaks lugu, mille taha oma küüned sain, on samasuguse mõjuga, nagu animetegelane ise. Psühhedeelne, saiko vibratsioon käib seda kuulates kehast läbi. Muusika on hüpnootiline. Tema hääletoon on hüpnootiline. Ainus asi, mis mulle meenus, kui seda kirjeldada tahtsin, oli üks Jimi kunagine postitus ühe teise asja kohta. Ma kujutan, et ka sellel kontserdil oleks tunne just selline.

Ruum on väike ja suitsune, sinakat valgust täis. Ilma sissejuhatuseta astub lavale bänd ja häirib õhu massiivset heliseina täis. See närib meist läbi nagu elektrilainesinusoididest sein. Selles voos olles ei jää midagi muud üle, kui rituaalselt hüpnotiseeritult kõikuda ja unistada. Maailmad kohtuvad, nad vabandavad, et neil nii kaua läks, et siia jõuda. Pole viga. Ma mõtlen, et te olete siin, meie oleme teie une erutuse seina sees. Ei ole midagi.

Kellegi must T-särk mu kõrval lava ees on naha moodi, tema juukseotsad on teravad ja tilkuvad. Keegi liigub tahapoole, sest seal, kus me praegu oleme, pole enam publik, vaid inimsoo. Me liibume üksteise vastu nagu siseorganid ja ahmime iga jahedat õhubriisi, mis meie peade kohalt juhtub üle hõljuma. Me jagame vett, et teadvusel püsida. Ma vaatan lavale ja mõtlen: filosoofid.

See on aus kontsert, täiesti kohal. Ma olen seal väsinud, mul on kusagil sügaval sees väga valus ja ma soiun-tuigun keset põrandani higist inimmassi, aga ma olen kohal ja õnnelik. Nii see lämmatavas kuumuses sünnib ja lahkub. Nagu suudlus maailma südamiku lähedal. Mattev. Ja me eraldume taas.


Pärast on meie riided läbimärjad. Meie jagatud higi ihust tennisepaelteni. Ootame hoovis ja vaatame üksteise nägusid.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s