Vahel on vaja…

…kirjutada näiteks. Selline sisemine sundus on, et lihtsalt peab. Tunne on, et peab ja sa lihtsalt lepid sellega. Ja siis hakkad suure hurraaga kirjutama ja avastad siis, et pole ideid. Noh, ideid on, aga pole seda Ideed. Teised ju kirjutavad, aga neil pole ka Ideed, nemad lihtsalt kirjutavad. Äkki see ei olegi siis ikkagi oluline, see Idee. Sest keegi ei viitsi enam Ideedest lugeda. On vaja midagi lihtsalt ja arusaadavat. Midagi, mis oma lamedusega suisa äärmustesse ulatub.

Nagu USA telekanalite ilmateade, kus temperatuuri näidatakse värviliste tulpadena päevade kaupa ja et ikka päris selge oleks, kirjutatakse suurelt ekraanile “COLDER” või “WARMER”. Ja ilmateadustaja naeratab säravalt ja usalduslikult. Ja siis tuleb taas erutav muusika ja algab uus emotsionaalne uudisteblokk, mis näeb välja nagu mõne põnevusfilmi treiler. Ja lõpuks, kui sa oled mõtlev inimene, siis sa vaatad pärani silmadega ekraani ja mõtled, millest nad ometi räägivad. Kui sa just ei karju, sest ajul hakkab tegevusetusest ja silmadel kiiretest kaadrivahetustest valus.


I’m having trouble coming to terms with the fact that I’m not a fictional character.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s