Lumevangimaja

Kuna Liis sõitis rohkem kui kuuks ajaks Saksamaale, palus ta mul oma blogisissekannetes tsipa täpsem olla – et eemalolijana ka aru saada, mis toimub. Ma üritan siis jõudumööda talle headmeelt valmistada ja Liis, kui sa seda loed, siis tea, et ma tunnen sust juba ammu puudust! Päriselt ka. Ja Figo igatseb ka! Saadab sulle ühe karvase nurr-narr jalgapaitava (samas mõistetavatel põhjustel kriipiva) pai kah.

Tartu on paari päevaga lummemattunud. Eile istusin kassiga kodus ja vaatasin aknast üha uute ja uute lumehelveste langemist. Rõdu on valget vatti täis ja Figo ei saa aru, mis see on ja miks seda nii palju on (ja miks seda kogu aeg järjest rohkem juurde tuleb). Õnn oli, et taipasin paar päeva tagasi vaiba rõdupõrandalt üles korjata ja vannituppa soojenema panna. Sai kassi ka korraks välja lasta.

Igatahes oli eile minu jaoks täiesti sürreaalne päev. Ma sain üle hulga aja pikalt magada (samas tegin seda ka juba üleeile) ja täieliku erandina ei pistnud toast nina ka välja. Seda koridoris ukse taga elektriarvesti mõõtu vaatamas käimist ma siia ei arvesta. Põhimõttest saate ju ikka aru. Lihtsalt istusin ja vaatasin. Üritasin vahepeal enda jaoks asju selgeks mõelda ja kui sellest midagi välja ei tulnud, tegin muud.

Eile avastasin oma arvutist pilditöötlusprogrammi ja hakkasin kätt harjutama. Seepärast ongi laupäevase peo pildid niisugused, nagu nad on. Ikkagi esimene kord fotosid mudida. Ma olen varem ka üritanud, aga see Picasa versioon, mis mul on, otsustas salvestamisel mäkra mängida ja kuna ma ei jaganud suurt matsu ka, mida edasi teha, jätsin selle asja soiku. Nüüd olen siis uue maa avastanud enda jaoks. Ja see on päris lahe. Kui õpin seda normaalselt kasutama, siis saab vast veel lahedam olema.

juhanriho

Eile sai selgust veel see väike tõsiasi, et ma ei oska enam ühele inimesele süüa teha. Nui neljaks, aga ei oska. Suvel sai Genis seda näljastele jobudele ja muudele inimestele suure pajaga tehtud. Nii palju, kui seda viimasel ajal kodus olen teinud, on ka mitmele jagunud. Et ma pidevalt ühest kohast teise jooksen, siis ei ole kokkamiseks muidu aegagi olnud kui mingite istumiste ajal…

Liisi praegu ei ole ja Kadri ka sööma ei tulnud, sest tema oli korraks nina välja pistnud ja teadis, mis ilm on. Pluss ta oli kodus just kõhu täis söönud. Seega tegin hetke ajel ainuõige lahenduse ja sõin ise kõik ära! Ja nüüd on see puhtalt mu enda süü, kui ballikleit enam selga ei lähe. Samas Jumal tänatud, et mul on kiire ainevahetus ja jooksev elustiil – tundub, et asjad ikka mahuvad selga, kui nad selga ajada.

Detsembri algus ongi vormiliselt lust ja lillepidu. Esimesel on ülikooli ball, kuuendal Treffneri ball (tuleb teha valik, kas kaks kleiti või üks kleit), sinna vahele jääb veel NO-teatri “GEP”, mis on kindla peale hea teatrielamus (sellist altminemist, nagu “Macbeth” ei taha endale enam lubada). Ja kõige krooniks hakkavad kuu teises pooles jobunädalad ka. Kui mõni käkki kokku ei keera, võib see täitsa hea aeg tulla.


Elame-näeme :)

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s