Elus*tt tripp

Buss nr 8. All the way outside Tartu and back. Up and down, up and down. Tagumik ja pooled kondid lõhuvad nagu oleks ei-tea-mis-haigus. Ja Maarjamõisa on segadus astmes kaheksa. Töötajad ei tea ise ka, kus äpselt mingid inimesed või osakonnad asuvad. Ja neil, kellega ma täna suhtlema juhtusid, pole sellest ausalt öeldes sooja ega külma.

Pärast viiendalt korruselt tagasi kolmandale (kust mind viiendale saadeti) saadetuna oli valvelauas umbes selline vestlus:

– Tere jälle. Mind saadeti ülevalt siia tagasi. Vabandust, kas te saaksite äkki talle kuidagi helistada ja uurida, kus ta on?
– Kust mina tean. Ta ei ole meie osakonnas, ainult kabinet on siin. Mina mingit numbrit ei tea.

Tarbetu on vist mainida, et tõre haiglatöötaja istus internetiga arvuti taga ja telefon oli tal käeulatuses.

Ja kesklinna peatuses oleks üks kiirustav tädike mind oma hiiglasliku käekotiga äärepealt bussist maha lükanud.


Õnneks on sellistel hetkedel kesklinnas olemas mõni Indrek, kes möödaminnes tuju oma kassikäitumisega heaks teeb.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s