Teatritehas sõjaväes vol 1

…ehk lühikokkuvõte sellest, kuidas me Kristianit vaatamas käisime.

Viimased andmed teiste tulijate kohta sain eile õhtul umbes kella kümne paiku, kui olin just pikali keeranud, et ühel ööl ometi kord normaalselt magada saaks. Suurepärane ajastaja oli Lennart, kes teatas, et kõik on kontrolli all ja et Martin tuleb ka. No selge, tean, mida oodata.

Hommikune pooleteisttunnine koristamine viis meid Mariliisiga lõpuks pühapäevahommikusele autoteele. Uskumatu, kui vaikne ja mõnus on Põlvamaalt Tartu poole sõita, kui auto on väike ja värviline, kõrvus kumiseb Raadio Maria ja õhk on nii värske, et seda võiks hea hinnaga müüa. Sürre momente oli ka, lõpuks jäin ikkagi oma väljasõidule natuke hiljaks. Ühe auto pealt maja ette ja teise auto peale ja Tartu sai seegi kord selja taha jäetud.

Kohutav, kui sürrid mõtted selles seltskonnas võivad tulla. Üks ajuvabam kui teine. Allan kui “vanem ja targem inimene” ei pane ka kätt ette ega kortsuta kulmu, vaid võtab kõik omaks ja lisab omalt poolt mõned sürreaalsed kurvid ja ringid vaikelulisel maanteel ja kammib veel rohkem ära.

Esimene peatus Mustvee tanklas. Oh, õnnis Statoil, kartulivahvlite, kuuma joogi ja kabanosside paradiis… Allan suutis minu kakaotopsile muidugi äärepealt peale astuda, mille ma Lennarti õhutusel hetkeks sillutisele pannud olin. Turistide kombel tegime väikese fotosessiooni ja arutlesime Mustvee tähenduse ja tõenäolise ajaloo teemadel. Ma kardan, et midagi pole nii olnud, nagu meie arvasime, aga see variant oleks kindla peale palju huvitavam kui praegune ametlik seisukoht.

*viit paremale poole: Mustvee 5 km* – “Mustvees on mõnus restoran” – “Mhmh, ma olen ka Mustvees käinud” – “Mustvee on üsna siin lähedal ju.” – *viit paremale poole: Mustvee 1 km” – “Oota, kas see tähendas, et ma oleks pidanud siit ära keerama?” – “Äh, vahet pole.”

“Merilyn, sina oled juhataja praegu, kuhu me läheme?” – *seletan, kuidas ja kuhu minna* – “Oo, sa oled varem seal käinud juba?” – “Ee… Eip.”

Ja olimegi kohal. Meie (või, noh, minu jaoks) täiesti arusaamatu kord, mis seal valitseb ja õues väga külm. Täpsemalt rääkida ei saa, sest see on suhteliselt riigisaladus või ma ka täpselt ei tea. Aga tema tunneb juba kaugelt ära, mis siis, et seal on selliseid juusteta laigulisi ikka väga-väga palju. Andsime asjad üle, nõudsime seletust, kuidas seal elu käib, saalisime õue ja kohviku vahet ja seletasime Tartu elust üht-teist. Kohustuslikud poosepildid “käisin Kristianit vaatamas” ka. Tund läks kuradima kiiresti. Eks tuleb üks kuni mitu retke veel sinna poole teha.

“Noh, lähme vaatame Jõhvit ka!” – “Kas see oligi linn?” – “Eh, sõidame kesklinna ka. Siit paremale, silla alt läbi. Jõhvi suurim kaubanduskeskus, palun väga. Bussijaam ja Selver. Kohutavalt kole maja. Seal on see asi, seal see. Siin on iseenesest tasuta parkimisplats. See kaups on palju ägedam kui see, tõsiselt. Ee… Edasi tuleb Konsum näiteks. Seal on kohalik kõige ägedam pubi, nimi ei tule praegu meelde…” – “Kuidas sa nii hästi linna tunned?” – “Umph, ma olen mingis mõttes ju Virumaalt pärit…” Ja nii linnast välja.

Tagasiteel tegime väikese ringi. Käisime kalurisadamaid vaatamas, koerakõrvade ja viglaga Poseidonit ka. Tegime Juhanile kolm järjestikust kammivat õnnesoovikõne ka. Üks Jõhvist, teine Mustveelt ja kolmas Kallastelt. Umbkeelne mutt kohvikus, kus midagi ei olnud, mis neil menüüs oli, oli hoopis muid asju. Mida oli kokku umbes kolm. Sõit asula keskele ja mitte nii umbkeelse poemüüja käest saime juhatust, kuidas leida üles Kuldkalake. “Seal hea toit, väga hea toit. Naps ka!” No bueno.

Kõige muigamaajavam asi pikka menüüd vaadates oli see, kui Allan pidi lõpuks küsima, et kas neil ILMA kalata ka midagi on. Kaks asja oli, võtsime kõik ühe sellise ja juurde seda, mida keegi parajasti tahtis. Oli jah bueno. Šnitšel oli super, leib-piim ka. Isegi kohustuslik lõheleib oli hea. Ja teisel pool teed oli kass. Mis on ka hea.

Tagasiteel tekkis mul mitu korda küsimus, kas Allan on tõesti igas suuremas või väiksemas kohas elanud. Neid kohti, kus ta ütles, et on seal umbes nädal või kümme päeva elanud ja mingit suvalist tööd teinud, sai ikka kokkuvõttes väga palju. Huvitav ja tegelikult isegi mõnusasti kasulik. Tuleb kõrva taha panna. Flexible.



Tänud igatahes autojuhile ja seltsilistele. Järgmisel nädalal juba uus samateemaline sissekanne.

Advertisements

4 thoughts on “Teatritehas sõjaväes vol 1

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s