Edusammud

Otsustasin, et hakkan kõige ja kõigi kiuste endale aega näpistama. Et aetagu mind palju tahetakse, aga ma ei lähe hulluks. Ei lähe ja kõik. Täpselt nagu Katrini Maimu. Lõdvestan hambad sellest risti-olemisest ära ja võtan vabalt. Olen hoopis kodus ja loon enda sees ja ümber natuke korda. Siis saab natuke selgemaks, mis teema on. Vaatan ära mõne hea filmi, mida ma olen küll juba kümneid kordi näinud, aga mis on ikkagi veel hea ja lingib ära. Korrastan vanu pildikaustu. Kustutan mõned inimesed ära, et oleks teiste jaoks rohkem ruumi. Ja kõik see teeb head, juba on tunda.

Muus osas on ka edu, eriti just sammumise kandi pealt. Jalg on enam kui nädala tagusest õnnetust astest juba enam-vähem toibunud. Tempo on tõusnud ja kuigi see pole ikka veel see, mis varem, on olukord parem. Ei ole neid valugrimasse trepist ronimisel. Need tulevad alles siis, kui kogemata labaga mõne kivi, puuoksa või muu kõrgema koha peale astuda saab. Siis on kuri karjas. Ja hommikuti on ka ikka veel raske. See esimene pikk tööle jalutamine. Aga päev-päevalt on järjest parem.

Viimased õhtud veerevad, vastupidi, kuidagi halvemini. Tunne ei ole üldse see, mis ta olema peaks. Mitu aega on õhus kahtlus, et äkki on haigusepoiss tulekul. Eile sai ta mu korraks maha murtud. Läksin poole etenduse pealt näost järjest kaamemaks, pärast oli juba päris halb olla, neelasin oma viimase 400-se ibulaksu alla ja surusin hambad risti. Vallo tulekuks oli juba enam-vähem inimväärne tunne.

Muigasin masinasse istudes hiljutise jutu peale, kus mulle öeldi, et autoga tüüpe on raske leida. Mööda pimedat linna sõites laksas aga melanhoolialaine üle pea. Autoraadiost tuli “Sinu saade”, mida viimati kuulasin kunagi… Ammu, kauges minevikus. Ja see auto polnud ka see, mis ta peaks olema. Lähemas minevikus oli teine, parem. Tagaistme asemel istusin ees ja poolmuiates möödalibisevaid tänavalaternaid vaadates polnudki kõrvaline suitsuvine üldse halb…

Aga jah, kodus pühkisin suure kohvri tolmust puhtaks ja andsin Laurale üle. Kuni kraadiklaas oma tööd tegi, üritasin ka oma raadio tolmust puhtaks pühkida ja Raadio 2 sageduse üles leida. Kui klaasilt lugesin 36.2, siis leidsin jaama ka üles. Eks näis, ehk aitab see kuidagi mingit pidet leida. Midagi peab ju siin linnas teha olema ka nii, et ei pea ise otsustama ega kodust välja minema!

Pool nädalat Ameerikat ja terve nädal noore tallinlase kantseldamist (pluss koolitööde kirjutamist) päädib mingis mõttes kohustav-vabastava nädalalõpuga. Kadri lahkumisoleng põhitöö juures, pikk-pikk töö-öö teise töö juures, kolmanda projekti raames linnast-väljas koosolek ja brainstorming uue aasta tegevuse suhtes… Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis ainus kirss kogu asja juures on tegelikult väike võimalus pühapäeval Jõhvi sõita.

Uudiseid koduvabariigist ka. Järg on jõudnud meieni, ehk nüüd on meie uks see, mida roheline saladuseloor varjab. Paaritunnine liikumiskeeld suvalisel kellaajal on ka peal. Kui ei taha just ennast igaveseks (loe: järgmise remondini) maja ajalukku jäädvustada. Kui etteplaneeritud veekatkestused on meil olnud umbes pool päeva pikemad, kui lubatud, siis ma loodan, et välisukse-ja-trepisaaga nii ei lähe. Rõdu kaudu ma väga liigelda ei tahaks. Ei enda ega Liisi oma kaudu. Tahaks kunagi täna lihtsalt koju ka saada…


Sa vahi.

Advertisements

2 thoughts on “Edusammud

  1. Keegi mõjuvõimas daam on öelnud: “Aega mul on, aga ma ei oska seda planeerida!” Seda mõistes hakkas ta plaanipäraselt seda OMA-aega sisse
    planeerima, et nädalas/kuus on päev, mil ta tegeleb ainult iseendaga.
    Mis puutub R2-e Sinu saadet, siis see on liialt depressiivne ja ma kohe üldse ei soovita seda kuulata. Nii katkiseid inimesi kohe pole vaja!

    Aga mul on hea meel näha, et sa kasvõi vaikset viisi ujud enda tegemiste juurde. Pohhui need teised. Ujuda tuleb ikka vastuvoolu. Ka inimvooludes.

  2. Mis “Sinu saatesse” puutub, siis seda ma pole juba… Oh, paar aastat vist isegi kuulma juhtunud. Viimati oli seal aeg-ajalt päris häid leide. Eile leidsin jaama kodus üles just tsipake enne südaööd, nii et viimane laul ja saatejuhi kuulmiseni-jätt olid ainsad asjad. Võimalik, et see on aastatega depressiivsemaks muutunud küll…

    Eks ma saan selle järgmisel korral teada. Kui levi välja veab. Veider on see, et mõlemas kohas, kus Tartus elanud olen, on mu lemmikjaamal kohutavalt halb levi. Mis on ka ehk põhjus, miks ma raadiot enam ei kuula…

    Õpin alles ujuma, ehk läheb sellega ka õnneks. Tendentsi on ja see on see, mis loeb. Vähemalt ma arvan nii.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s