“Põrgu on teised inimesed.”

Kuna ma nagunii hetkel magama ei saa minna, siis kasutan aega enam-vähem efektiivselt ära ja kirjutan lõpuks ometi Tartu 13. näitemängupäevade gümnaasiumiosa lavalkäikudest. Nagu traditsiooniks saanud, äärmiselt subjektiivselt ja nii, nagu hetkel näpuotsad libisevad. Vaatasin kõik asjad ära ja esinemisjärjekorras hakkagi laksima. Lemmikud on kuskil allpool juba ammu olemas.

HTG, A. Tuckeri “Hilary ja Jackie”, juhendaja Jana Hinno
Duoetendus kahest õest, Hilaryst ja Jackiest. Üks üliandekas tšellist, teine flötist. Üks valib karjääri, teine perekonna. Üks jääb haigeks, on õnnetu ja sureb, teine kannatab esimese pärast, aga jääb elama. Ja tal on, keda armastada. Tundub, et esimesel mitte. Stoori iseenesest ilmatuma vana, peaks mõtlema panema küll. Aga minu jaoks oli see ka veidi veniv ja kohati oli natuke igav. Ja mul on tunne, et tagaplaanil olevat õde mängiv tüdruk oli andekam, kuigi roll oli tal väiksem.

TFG, “Miks sa üldse tulid?”, juhendaja Karin Parts
Ma saan täiesti aru, miks Forseliuse omad ideepreemia said. Kirjutasin oma märkmetesse ka “head ideed!” ja seda nad ka olid. Põhipoint siis selles, kuidas publikus on selliseid inimesi, kes on teatrisse/näitusele/kontserdile tulnud millegi muu pärast. Tüüp, kes etenduse ajal niheleb, räägib telefoniga, kurdab “See on igav!”, fotonäituselt läbikappaja, kes isegi ei näe, mida ta vaatab ja arvab siis, et ta on kultuurne või fänn, kes karjub lauljast üle ja ei lase ei temal ega teistel asjast mõnu tunda. Selliseid inimesi on liiga palju. LIIGA palju.

HTG, M. Undi “Good-bye, baby!”, juhendaja Lennart Peep
Ainus etendus, mida jälgides mul korrakski pähe ei tulnud millelegi muule tähelepanu pöörata, algusest lõpuni haaras see kuidagi endasse. Juba see, kuidas näitlejad enne lava taga “Tele1-e energiaringi” tegid ja millise entusiasmiga mängisid – lihtsalt ei jäetud muud võimalust, kui pidi iga hetke endasse ahmima. Ja seda ma tegingi. Muidugi on oma osa Undi tekstil ja Lennarti lavastajatööl (lavastajapreemia läks VÄGA õigesse kohta), mitte ainult noorte treffneristide osal. Mulle meeldis, olen endiselt sillas :D

TTG, omalooming “Kevade siin ja praegu”, juhendaja Piibe Leiger
Nägin enne asja lavale jõudmist Sadamateatris Teelet mängivat tütarlast ja sain kerge šoki. Mulle eriti ei meeldi vanade asjade tänapäevastamine, sest see kukub enamasti palaganina välja ja annab üldse kuidagi mismõttesnagu-efekti. Ultraminiseeliku, roosade kingade ja lahtise suuga nätsu näriva blondiini nägemine ei mõjunud just väga kutsuvalt. Ja ega etendus ise ka jube hea polnud. Esimene asi, mis mind tuimalt lavale jõllitamisest üles äratas, oli Kiire õhulend Köstri otsa. Järgmist tuli oodata kuni Toots Arnoga MC-battle‘it üritas teha ja emo Arno lõpuks Tootsile kergelt äigas. Ja lõpupilt oli ka hea. Muidu aga üsna mittemidagiütlev lavatükk.

Tartu Koolirahva Teatriselts, F. Kafka “Metamorfoos”, juhendaja Lennart Peep
Kafka. Nagu Kafka ikka. Ma ei tea, kas keegi suudab teda kunagi lavastada nii, et absoluutselt kõik seda mõistavad. Kahtlane. Aga mis neist massidest ikka püüda, ma räägin ju subjektiivselt, oma istekohast vaadatuna. Mulle on Kafka alati vastuvõetav olnud, kuigi tean paljusid, kellele mitte. Ma polnud just vaimustuses, aga meeldis. Meeldis see, kuidas lugu oli üles ehitatud ülejäänud pere vaatenurgast. Putukaks moondunud poeg rääkis-tantsis-luuletas vaheklippideks, kerge taustana. Ja metamorfoos tuli selgelt välja alles lõpus, üürilise suust hüütuna. Kafka absurd on hea. Eriti koht, kus ema tütre teadmata poja tuba koristamas käis ja Martini mängitud isa peretüli lõpuks ohkas: “Pidid sa selle põranda ära pesema?”

HTG, “Oma kohus”, juhendaja Kaur Riismaa
Lavastaja ja tehnik saavad siinkohal eriti magusad kiidusõnad valgustuse väljamängimise eest. Ühel laval oli kaks lava. Kaks kohta, mida sidus ja eristas valgus. Kauri koostöö Sartre’iga saab ka kiita. Ma olin etenduse lõpuks täiesti veendunud, et polegi eraldi taevast ja põrgut. On lihtsalt… Erinevad kohad, kus endas selgusele jõuda. Seinte (või külmkapi) taga teised ruumid, koridorid, trepid ja siis mitte midagi. See, mis loob ajutise taeva või põrgu (pigem küll viimase) tunde, ongi teised. Ükskõik, kas oled märter või kurjategija. See, kuidas käitud, milliseid rolle kanda võtad, oleneb suuresti seltskonnast. Kas oled julmalt aus, valmis teisi sama hulluks ajama, kui ise oled, kas või neid tooliga peksma, või üritad asju puhtalt selgeks rääkida. It takes two to tango, kas pole? Mäng muutus iga minutiga tõelisemaks ja läks paremaks, minu huvi kasvas ja pilt silme ees muutus selgemaks. Nii palju veel, et nn “paremal poolel” meenutas üks näitlejanna oma oleku ja mängumaneeriga mingit moodi Piret Rauka. Ja see oli positiivne. Nagu irooniline lõppki: “Persse!”

TAG, Moliere’i “Väikekodanlane aadlis”, juhendaja Oksana Menjailo
Ma ei suudaks sellest etendusest erapooletuna rääkida, isegi, kui ma tahaks. Ma lihtsalt ei suuda. Kui inimesed kannatavad elus lapsepõlves saadud traumade pärast, siis mina sain oma trauma ülikooliajal, viimasel pühapäeval seda asja vaadates. Ma ei oleks elu sees uskunud, et keegi lavastab/mängib üht komöödiat niimoodi. Ma ei tahaks seda ka praegu uskuda, aga kahjuks ma mäletan liigagi selgelt seda peetud kõnemaneeri (vahet pole, et mõistsin keelebarjääri tõttu kõigest umbes 10% räägitud tekstist), teosammul pühalikus ootuses lavale ja sealt ära kõndimist ja need tantsunumbrid… Oh issand küll, miks mulle on mälu antud? MIKS? Enamuse ajast hoidsin kätt silme ees ja korrutasin: “Kui piinlik!” Ja, okei, paar korda oleksin tooldelt peaaegu maha ka kukkunud, sest see oli lihtsalt liiga haige. Aga mitte piisavalt, et see hea oleks olnud.

HTG, M. Undi “Phaeton, päikese poeg”, juhendaja Helgi Tering
Üsna hästi välja mängitud, aga siiski tundus see liiga pikk. Zeusi kõrval sai paar korda isegi rambivalguses oldud ja Heliose roll oli suisa koomiliselt hea. Hades mõjus kuidagi vabastavalt irooniliselt ning Phaeton oli loomulikult kõigi naissoost olevuste pilgupüüdja. Lugu päikesevankriga sõitmisest peaks kõik teadma, nii et seda ümber jutustama ei hakka. Aga kel võimalus Undi nägemus paberkandjal kätte võtta, võiks selle ära kasutada küll. Soovitan soojalt. Üldmulje oli siiski hea.

Uru näitering, omalooming “Test”, juhendajad Aapo Reitsak ja Mats Sonn
See oli haige absurd. Nii haige, et meeldis. Neli tegelast pimeduses omi asju ajamas, aeg-ajalt (tavaliselt siis, kui üks tegelane jälle kellegi tahtmatult surnuks pussitas) lava valgeks ka minemas. Absurd mulle meeldib. Flegma oli tore ja Melani (no saab veel emom olla?) oli ka. Sangviinik tundus teistest kergelt eemalseisvana, peaaegu nagu mängujuht. Koleerik oli aga omaette… Um… Tegelane. Missuguse õhinaga ta Melani enesetapumõtteid tagant kiitis ja mis eri variante ette söötis. Lihtsalt imekspandav. Fenomenaalne. Ja lõpuks ei jäänud enam kedagi ega midagi.

HTG, S. Lemi “Solaris”, juhendaja Tormi Torop
Nüüd pean ma ausalt tunnistama midagi, millega paljud kindlasti rahul pole. Film mulle ei meeldinud. See oli lihtsalt igav. Väga igav. Isegi George Clooney ei suutnud mind veenda, et see huvitav on. Stoori iseenesest paeluv, aga Soderbergh ei suutnud mind lummata. Seda tegi hoopis Tormi. Esimene pilt, kus isa tapab poja lasuga selga, käis nii kiirest, et ei suutnud küsida muud kui “Wtf??” Ja siis jõuline muusika ja lava (ja publiku) paikapanek, nii et tulemuseks ettenaalduvad inimesed, keda ei huvita enam muu, kui see, mis edasi saab. Mulle mõjus see küll nii. Kolmveerand tundi (üksikute eranditega) säravate silmadega sõnade ja liigutuste püüdmist mõjus hästi. Korrutasin juba pärast esimest viit minutit sõnu “Mulle meeldib!”

MHG, improvisatsioon “Good-bye, baby!”, juhendaja Ivika Hein
Sama Undi lugu, mis HTG-l, aga teine esitus. Üllatavalt hea, sest Treffneri olen juba ammu mõttes Tartu teatrikooliks ristinud, härmakate tasemest aga veel ei midagi head kuulnud. Tuleb välja, et on hea küll. Piisavalt hea, et terve näitemängupäev n-ö “kinni panna”. Härmakate etendus jäi meelde särava mängu, julgete paljastuste (naine kaotab eneseväärikuse > valgustaja kaotab enesevalitsuse), hullunud Külalise (minu arvates alahindas Postimees Kristjani hullumuse-taset tugevasti) ja kahe surnud stseeniga teiste üliheade vahel. Just Parzivali ja teadlaste pärast ei suutnudki ma end sundida võidulavastust kahest HTG omast enda edetabelis ettepoole panema. Kui need oleks hästi välja mängitud, oleks ka minu esikolmik teistsugune välja näinud, aga…

TDL, omalooming
Kui T.Ü.N.N.i Majakovski-Peebu töö ära jäi, lisandus viimasel hetkel kavasse Descartes’i kooli õpilaste foorum-teatritükk. Selline, kus publik sai kaasa rääkida, tahtis ta seda või mitte. Välja tuli valida peategelase nimi ja suursündmus, mida ta tähistab, kes teda mängib ja mis edasi saab. Tegevus kanti edasi impro-vormis, sest ega näitlejad ei teadnud ju, mis mõtted publikul pähe tulevad. Üsna etteaimatavad, ma ütleks. Peategelast Evelini, kes purjutades oma esimese lapse sündi tähistama hakkas, valiti mängima poiss ja edasine kulges suhteliselt alkoteemadel. Lõpuks öeldi siis välja ka loo moraal, et ärge teie niimoodi tehke ja läbi oligi. Veniv, ma ütleks, ja tehtud. Alguses värskendav ja siis juba tüütav vaheldus.

Ja kui keegi ei viitsi ülalpool toodud teksti läbi lugeda, siis kiire kokkuvõte aka sedakorda TOP 5 lavastust meiner Meinung nach:

1. “Good-bye, baby!” – HTG (Unt-Peep)
2. “Solaris” – HTG (Lem-Torop)
3. “Good-bye, baby!” – MHG (Unt-Hein)
4. “Oma kohus” – HTG (Sartre-Riismaa)
5. “Test” – Uru näitering (Reitsak-Sonn)

Žürii liikme Raivo Adlase jutu järgi tuli teha otsuse langetamisel mitu hääletamist, enne kui selgus, et parim on Härma kooli «Good-bye, baby» ja mitte Treffneri gümnasistide «Solaris» või sama kooli trupi «Oma kohus».
(Tartu Postimees, 10.04.2007)


Tsitaat pärit ühest Zavoodi-vestlusest, aga see kõlas ka festivalil lavastuses “Oma kohus”

Advertisements