Tegu on küll üsna vana teemaga (Õhtulehe artikkel aastast 2008), aga FB vahendusel on see taas päevakorda tõusnud. Nimelt räägib see 1894. aasta seksiõpikust, mille kirjutas briti kirikuõpetajaproua, kes oliisegi oma aja kohta kindlasti kombekas ja… Rumal ja rahuldamatu ja maailma peale tige vist.

Kes ei viitsi artiklit ise lahti võtta, siis neile väike lühikokkuvõte. “Kuus näpunäidet meestele ja naistele” sisaldab juhatusi, kuidas toime tulla äärmisel võika kogemusega, mida seks kindlasti on. Põhiteesiks siis see, et naised peaks seda meestele võimaldama võimalikult harva (kui üldse) ja igal võimalikul juhul sellest lihtsalt hoiduma (kasutades eri vabandusi nagu haigus, peavalu, väsimus jne).

Tsiteerin paari pärli, mis Iltalehti vahendusel Õhtulehe veergudele jõudsid:

“Enamik mehi on loomult üsnagi perverssed ning kui neile vähimgi võimalus anda, asuvad nad jälkide toimingute kallale, mille hulka kuuluvad normaalse akti toimepanek ebanormaalsetes asendites, naise keha limpsimine ning oma sündsusetu keha pakkumine naisele lipsimiseks.”

“Voodisse heites tuleb naisel kõik tuled kustutada. Ta ei tohi voodis kuuldavale tuua ainsatki häälitsust, mis võiks meest tema suunas juhatada, et mees seda julgustavaks märgiks ei peaks. /…/ Kui mees naise voodist leiab, peab too võimalikult liikumatult lamama. Optimistlik abielumees võib kehaliigutusi sugulise erutuse märgiks pidada. Kui seksi pole võimalik ära hoida, tuleb seda toimetada täielikus pimeduses.”

Lisaks sellele seletati ära ka ajastule omane öörõivastus: naiste paks villane öösärk ja meeste pidžaama olevat olnud äärmiselt tarvilikud vahendid, et võimalikult vähe ihu paljastada, seda nii seksihimu tagasi hoidmiseks üldse kui ka seksi ajal (hoidku taevas aktini jõudmise eest!).

Lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et küll selle raamatu autor võis olla üks elus pettunud naine. Ei kujuta ette, kas tema mees oli nii halb, oli kasvatus ülikarm või… Äkki oli ta kellegi teise peale kade või… Ma ei teagi. Huvitav, kui populaarne tema teos 19./20. sajandil oli.. Kas keegi luges seda tõsimeeli ja suhtus sellesse kui kodusesse piiblisse või oli vastuvõtt avalikult kombekas, aga isekeskis hämmastust ja nalja täis.

Tahaks loota, et praegusel ajal on üldteada fakt, et naised mõtlevad seksist üldiselt sama palju kui mehed. Ja et hea seks on just selline, mille eest kirikuõpetajaproua 1894. aastal hoiatas: palja ihu näitamisega, uue proovimine ja kahepoolne. See ei ole mingi asi, mida “kiirelt ära ajada, kui tõesti muudmoodi ei saa”, vaid tore on, kui seda on palju ja eriti tore, kui mõlemad osapooled näitavad teise vastu huvi ja austust üles.

Võibolla oli autori mulje seksist kui õudsest asjast selline just seetõttu, et ta talitas omaenda näpunäidete järgi. Ilmselgelt ei paku mingit mõnu krampliku pulgana seljal lamamine ja hinge kinni hoidmine, samal ajal mõeldes, kui halb kõik on ja millal see ometi läbi saab. Oleks ta oma mehel end natuke hellitada lasknud, oleks elu ehk ka ilusam tundunud.

Seksi ei tohiks võtta ju kui mingit lisakohustust, mida koduses majapidamises vahel teha tuleb, vaid see on pigem pingevaba lõõgastus, kus kalli inimesega midagi head jagada. Või, noh, võibolla on see ainult minu arvamus…

Igatahes, sada aastat ilmumisest hiljem, 1998. aasta paiku olevat õpik uuesti välja antud. Ilmselt samal kujul, kui see kunagi austatud ja piinatud proual valmis sai. Pole osanud seda kuskil poes vaadata, ei tea, kas see Eestisse üldse on jõudnudki, aga kahtlustan, et tänapäeval satuks selline üllitis otsejoones “huumori” sektsiooni :)

—
Üks mu lemmikkommentaare FB-s, mis võtab raamatu sisu hästi kokku: “Põrgu on vist selline”.

2012 on käes ja selle esimestel päevadel võeti mitmet moodi ja mitmel pool veel 2011. aasta kokku. Saime “eksklusiivsed” kutsed näiteks Aastahiti galale, kus mu lemmikraadio lõppeva aasta kokku võttis. Sel aastal ühtegi piletit müüki ei jõudnud ja neile, kes kutsed võitsid või muud moodi said, lubati unustamatut ja lahedat õhtut.

Noh, jah, häid reklaame on halbadele asjadele aegade jooksul tehtud palju. Ma lihtsalt eeldasin, et R2 sellega pange ei pane, aga see “eksklusiivsus” oli küll räige möödapanek. Kui mina kedagi külla kutsun, siis tunnen kohustust külalise eest hoolt kanda. Mitte ainult selles mõttes, et teen talle ukse lahti ja luban enda seltskonnas viibida, kui mul selleks tuju on, vaid muretsen ka selle pärast ja eest, et kas tal on mugav, kas on äkki midagi puudu või midagi üle. Kokkuvõttes, et külalisel või külalistel oleks hea. Ma eeldan, et sellele peaks mõtlema kõik küllakutsujad.

Siiski. Oma külaliste aedikutesse ajamine, kust mitte midagi ei näe ja pooli asju ei kuule, ei ole minu ettekujutus heast peremehest ja heast peost. Oleks seal kas või istumisvõimalus olnud, oleks selle üle elanud ja ehk ka midagi näinud. Aga tunne oli pigem selline, et kalleid külalisi koheldi kui lambakarja. Või mingit loomaaiaeksponaati. Ega publik polnud ilmaasjata morni näoga – kui ei ole midagi nautida, siis ei ole midagi nautida. Hea vähemalt seegi, et Ewert ja draakonid auhindade poolest peaaegu puhta töö tegid. Oli ka aeg.

Mina olen igati selle poolt, et 100-200 inimese lambana kohtlemise asemel tuleks see “eksklusiivne pääse” tõesti eksklusiivseks teha. Võib-olla saab kutse kahele vaid 10 inimest. Aga neid kümmet kaaslastega võiks ka kohelda kui külalisi, kellena nad märgitud on. Sest minu arvates oleks nii õiglasem ja see võit või kutse oleks siis ka tõepoolest midagi väärt. Inimesed on ju ka… Inimesed.

Ka muu korralduslik pool tundus olevat üsna liigestest lahti. Kuna esimese saatepoole veetsime stuudios, siis ma täpselt ei tea, kuidas see ekraanile jõudis, aga… Heli tegi päris mitu korda ehmatavaid imetrikke – küll polnud midagi kuulda või lõi näiteks Stig eksikombel loo lõpus oma mikrofoni hääle sisse ja kraaksatas paar valjut nooti taustademo peale. Väljakuulutatud esinejaid pidi tükk aega vaikuses niheledes ootama. Ja… Jumal küll, kes sa oled, kes Sergole need vahetekstid kirjutas? Sulle on mul ainult üks küsimus (aga see-eest ahastav): MIKS?

—
Kutsuti küll, aga pidu ei olnud hea.

Avaküljel on aga see sissekanne. Minu traditsiooniline aastakokkuvõte, idee (loe: ankeet) kunagi hallil ajal Evelinilt pätsatud. Ehk siis vastused etteantud küsimustele, millele üritan mööduva aasta lõikes n-ö õigeid vastuseid leida. Teiste küsimustele on ju palju kergem vastata kui ise midagi nullist välja mõtlema hakata. Ilmselt ma räägingi nii vähe seepärast, et keegi ei küsi piisavalt (või siis joon liiga vähe :P). Olgu, kuidas on, aga siit ta siis tuleb:

—
Ega siis muud, kui musid – ja ärge unustage hääletamast Eesti Top 7 ja Aastahiti edetabelis!

Kaardid on ka juba tulema hakanud. Saime täna toimetusse isegi šokolaadi, varem on tulnud suur seinakalender ja muud nänni. Pärast elektrimeeste käiku leidsin tagasi tulles oma klaviatuuri pealt isegi väikese volditud tähekese. Peab ise ka hakkama vaikselt kaarte saatma ja kingituste otsimise jaoks aega leidma. Noh, Fredyga on lihtne, aga mul pole õrna aimugi, mida kellelegi teisele kinkida. Täiesti tume maa. Ilmselt see on nii, kui ainult ühe inimesega suurema osa ajast ninapidi koos oled. Igatahes, kui keegi teab, mis kellegi rõõmsaks teeks, siis võib vihjata.

Minu puhul pole näiteks šokolaadi mõtet kinkida, sest ma ei söö seda nagunii :) Ja tegelikult… Ma kasutan üldse nii vähe asju ja valin neid nii hoolikalt, et ma isegi ei kujuta ette, kuidas ilma koos poodi minemata midagi saada. Isver, ma olen vist ise kõige keerulisem juhtum praegusel hetkel… Midagi praktilist ilmselt? Või midagi tobenaljakat, millega oleks lihtsalt lahedalt totter asjatada? Või pean ma tõesti hoolikalt järele mõtlema, mida materiaalset ma tahan ja siis vihjeid tegema? *ohkab*

Edit hiljem: Muusika. Muusika on lihtne – pea igas muusikapoes olemas ja CD-plaate saan pidudel mängida. Ja mul ei ole paljusid häid plaate, mis võiks ju olemas olla. Toetame eesti artiste: Badass Yuki “Black Apple Trip”; Ewert and the Two Dragons “The Hills Behind The Hills” ja “Good Man Down”; Genialistid “Kogutud noorus 1993-2001″; Lenna “Lenna”; Vaiko Eplik ja Eliit “2: Aastaajad” ja “V ehk tants klavessiini ümber”.

Edit veel hiljem: Ja tegelikult seda ka, et ma jumaldan villaseid sokke, ausõna!

—
Pagana keeruline ikka see jõuluaeg!

Praegu on tunne, nagu upuks aeglaselt ja hirmutavalt vaikselt. Ma nägin uppumist isegi ühel ööl unes, ei olnud sugugi nii ilus nagu räägitakse. Muusikat ei olnud, valgust ei olnud. Oli lihtsalt õõvastavalt vaikne ja abitu tunne. Häält teha ei saanud ja mitte midagi muud ka. Pime ja üksi oli olla. Ja tuttav tunne, nagu oleks seal juba varem olnud.

—
Kuulasin täna hommikul jälle Muse’i.

Tallinn on endiselt tore. Viimased paar päeva muidugi ka tormine ja vihmane, nagu igal pool. Jumal teab, mitu korda meie kuusk raeplatsil pikali on käinud. Ise olen seni pääsenud. Kuigi eile oli küll tööl kohati kõhegi olla. Plekk-katus pea kohal kolises nii mis kole ja seekord mitte seepärast, et seal näitlejad ringi oleks tuuritanud. Tuul undas ja ragistas ikka üsna hoolega. Vahepeal tekkis tunne, et vabatahtlikult ei ole ma küll nõus teatrimajast välja minema. Kuigi tegelikult oli maapinna lähedal täiesti okei.

Täna on mõnusalt vaikne, katseakendest sillerdab päikest, kõrval kaameras käib “Vahel on tunne…” salvestus, mida ma parasjagu arvutisse ümber tõmban ja nii ilm kui ka elu näivad mõlemad helged. Kui ma nüüd selle ühe jäärapäise arhiiviplaadi ka mäkist kätte saaks (oojaa, ma töötan mäkiga ja ei katku kogu aeg juukseid, imestage kõik), oleks hästi. Pärast väike trett Piretiga rahvusraamatukokku, et kooliasju ajada ja siis kodune idüll verivorstide ja Eesti Top7-ga. Nautige ka võimalusel samu asju ja hääletage, muidugimõista hääletage pärast saadet, nagu ikka.

—
Viimane praktikanädal – natuke kurb isegi…

Mudisin natuke tausta ja päisepilti, tundub sumedam lahend eelmisega võrreldes. Ma ei tea, kas asi on selles, et NO heli- ja valguspuldis on päevasel ajal urrima külm või milleski muus, aga see eelmine sinine toon hakkas vaikselt jäisena tunduma. Nagunii on jäide ja lumi ja siniseks külmunud [sisesta vabal valikul suvaline/suvalised kehaosa/kehaosad] tulekul, nii et aitas naljast. Mõtlesingi, et kaua läheb, et kõik uuesti roheliseks muutub (kõik mu blogilahendid on seni vähemalt mingi aja mingit rohelist tooni olnud) – täpselt tänaseni läkski. Hoopis teistmoodi, kui alguses, aga siiski.

Nii esimese kui ka teise lõigu jutuga haakub täiesti loogiliselt järgmine mõte, mida ma olen juba tükk aega mõlgutanud: Kunagi, kui mul on päris oma külmkapp, võõpan ma selle siniseks, kriipsutan vajalikest kohtadest ära ja panen ukse peale hoolikalt viimistletud sildikese. Ja hakkan seda hellitlevalt TARDISeks kutsuma. Mul on kuri kahtlus, et kogu see nali võiks välja näha umbes selline:

—
Ja, Kadri, ei varasta mu mõtet ära! (:

Tähistamispõhjuseid leiab teisigi. Kohe-kohe saab aasta täis, võiks tähtpäeva vaikselt kahekesi pidada, nii et kõik teised – käpad reede õhtul minu mehest eemale! Mis muidugi tuletab meelde tänaõhtust kohustuslikku televaatamise-seanssi. ETV2 ja Eesti Top7 on kaks vajalikku märksõna. Retro ja dressid ka, kui juba midagi välja tooma hakata. Saab veel nädal aega rahulikult iga päev hääletada ja siis läheb keeruliseks, sest mängu tuleb selline asi:

—
Aga keeruline on ka põnev…

Peatoimetaja lükkas ajakirja ilmumise (mis tähendab, et liikusid ka lugude valmimise tähtaeg, küljendus jms) varasemaks. See poleks probleem, kui ma ei oleks tavapärase graafiku alusel paika pannud oma praktikapäevi, mis nüüd halastamatult kattuvad ja jätavad mõlemale poolele poole vähem aega. Lisaks see väike pisiasi, et Tallinnast võõra arvuti ja mobiiltelefoniga on asju hulga raskem teises linnas ajada kui ise koha peal olles korraliku tööarvuti ja lauatelefoniga. Eriti kui selleks aega pole.

Praktikast rääkides – see on tore. Mulle meeldib videoarhiivis mässata, helimeistriga nalja visata, mõlema Ojasoo kaootilised külastused viiendale korrusele, katusel turnivad lemmiknäitlejad ja lemmikteatrile mingi süsteemi loomisega kasulik olla. Toredust jätkub igal tööpäeval kella üheksast viieni-kuueni, pole seni isegi ühelegi lõunapausile jõudnud, sest tööd on vaja teha. Mis ühtlasi tähendab, et muud asjad selle aja sisse ei mahu.

Kooliga on nii ja naa. Eilseks oli tarvis kokku kirjutada korralik essee väga nõudlikule õppejõule. Minu aju sellele plaanile väga hästi kaasa ei mänginud ja otsustas pigem kokku joosta ja tekitada nn “kirjanikubloki”. Õnneks sai see mure tähtajapäeva hommikul enam-vähem seljatatud ja saatsin vähemalt loetava essee õigel ajal ära, olles selle tarbeks päevade viisi raamatuid ja kultuuriartikleid lapanud. Aga ees on veel palju asju, nagu keskkoolile õppematerjali väljatöötamine (detailne grupitöö peab olema valmis järgmiseks kolmapäevaks), inglisekeelse ilukirjandusliku teksti tõlkimine ja selle eelnev tutvustamine-probleemide lahkamine seminaris ja veel mitu grupitööd, mis magistritasemel on pigem nagu väikesed seminaritööd…

Isegi bakalaureusetöö annab tagantselja hoope. Ma pean nüüd paari päevaga selle põhjal kirjutatud 10-lk artikli akadeemilise ajakirjanduse seltsi aastaramatu tarbeks täiesti ümber kirjutama ja seda stiilis, mis absoluutselt mu tööd ei puuduta, aga mida aastaraamatus näha tahetakse. Ja sellest kuulsin ma alles täna. Jessikas, kas pole? Ongi vähe asju teha ja aega jalaga segada!

Seda enam, et reedel pean otse praktikalt bussiga Tartusse teatrisse sõitma ja Postimehele Vanemuise uuslavastuse kohta arvustuse kirjutama. Selle leppisime kokku kuid ja kuid tagasi ning esietendus, mille põhjal oma artikkel valmis saada, sattus loomulikult sellisele ajale, kuhu on ootamatult sattunud ka… Tundub et kõik ülejäänud asjad maailmas, mis on vaja ära teha… Kõigi arvates ilmselgelt minu poolt.

Sellest ei tahaks rääkidagi, et eile helistas mulle töö ajal üsna vaevatud ja ärritunud kultuurkapitali esindaja, kes tegelikult ajab tagasi hoopis teisi inimesi asjade eest, millega mina absoluutselt kursis ei ole, aga kuna olen mingite asjadega ja inimestega seotud, kuhu tahetakse nüüd ärritusest inkasso peale saata, siis tundusin ilmselt sobiv kandidaat, kellele kõik ära kurta. Muidugi mitte sellisel tasemel, et ma ka täpselt aru saaks, mida vaja teha on, et probleemi lahendada, aga siiski. Ideaalne, eks?

Asi ei ole üldse selles, et ma ei saaks kõigi nende asjadega hakkama. Muidugi olen ma selleks võimeline. Juhul, kui need ei tuleks kõik korraga. Juhul, kui kõik ei kinnitaks omalt poolt nagu mõnede koolide aineõpetajad, et nende asi on kõige tähtsam ja muu võib nende poolest kuradile käia. Minu peale ei ole vaja mõelda. Ise olen rumal, et ütlen toredatele ja vähem toredatele pakkumistele tavaliselt jah-sõna. Ja selles olen ka süüdi, et olen kaasasündinud kohusetunnet kohusetundikult kasvatanud ning tahan, et asjad toimiks ja keegi ei peaks minu pärast kannatama või uusi lahendusi otsima hakata. Huvitav, millal jõuab kätte see aeg, kui ma selle märterluse eest mingeid hinnaalandusi vms ka ise saama hakkan? Kus mul ka lastakse rahulikult oma elu elada? Kui ma saan näiteks kas või normaalselt magada?

—
Tundub, et tänavu tulevad jõulud varakult… *sarkastiline ive*