Nyyd on siis k2es. Katkematu mootorrattah22l ja veateade “No operating system found”. Mis t2hendab p6him6tteliselt seda, et… Hyvasti mu foto(t88tlus)ladu, hyvasti  mu lemmiksarjad ja -filmid, hyvasti suur hulk konspekte, kirju, tabeleid ja… Jah, ka umbkaudu 85% valmis olnud seminarit88.

Muus osas on lisaks HDD-le puhas ka mu laup2eva6htune m2luleht, meie kapriisne kriisearmastav boss on tagasi ja vamistab Baole meie viimastes proovides enne rahvusvahelisel festivalil esika tegemist peavalu ja (nyydseks juba) eile v6tsime tsello ja v2ikese impro-performance’iga Tandarica teatri ees vastu Melanie uue toakaaslase Pedro.

Nyyd on meid siin kapriisse netiga korteris kolm ja 2 Vitamins T projektis kuus vabatahtlikku. Bogdania peaks saabuma kuu l6pus. V6i nii v2hemalt meile viimati 8eldi. Ausalt8eldes ma yldse ei imesta, kui ta ei j6uagi kunagi siia v6i tema asemel tuleb keegi teine v6i kolmas v6i neljas v6i… Nii need asjad siin Rumeenias, ACTORi organisatsioonis igatahes k2ivad.

Kui Rumeenia post tahtis, siis nyydseks peaksid Liisil, Virgel, Kadril ja paaril inimesel veel minult postkaardid olema. Ehk l2ks teil paremini, kui minul politseiameti karistusregistriga, mille infot enda kohta ma juba kuu aega ootan… Ja seda teadmata, kas nad mu avalduse posti teel yldse k2tte on saanud. Meilidele olid nad kyll ysna usinad vastama, peaks vist uue j2relp2rimise tegema, kui meie koridoriarvutil j2lle hea hetk juhtub olema.

—
V2hemalt k6ik Bleachi ja GG senised osad j6udsin enne MiniMe surma 2ra vaadata…

Iga päev pitsitab kuskilt natuke. Vahel nii vähe, et ei pane seda peaaegu tähelegi. Peaaegu. Ma vist ikka ei oska asju ega inimesi piisavalt hinnata, kui nad minuga samas hetkes on. Mul on hoopis imal mood minevikus või tulevikus elada. Kuigi võiks ju rohkem olevikule keskenduda.

Viimasel ajal olen nii mõnelegi oma kummalist NY-igatsust kurtnud. Seal olles olid proportsioonid õiges hetkes elamisega õiges kohas. Vahel küll tuletas Eesti ennast meelde, aga hetkes elamine oli selle reisi vältel õiges kohas. Ja nüüd…

Ma ei teagi tegelikult, kas igatsen Suurt Õuna, Miamit ja Puerto Ricot või lihtsalt seda aega ja tunnet, mis oli seal ja siis. Hea oleks muidugi tagasi minna ja seal aru saada, mis teema on või oli. Kas siis on ka kõik Õige ja hea või on sellele kõigele lihtsalt hea tagasi mõelda.

Võibolla on asi lihtsalt inimloomuses, selles, milline see on aegade algusest saadik olnud. Et alati tahaks kiiremini, kõrgemale, kaugemale. USA oli ehk piisavalt kaugel ja piisavalt eriline, et see siis ja ka nüüd õige tunduks.

Praegu, samas maailmajaos, sarnaste inimestega, ei tule see ehk lihtsalt välja. Ja kes teab, ehk aasta pärast mõtlen oma Rumeenia-ajale tagasi ja ohkan, kui tore siis oli. Või hoopis… Ma ei teagi, äkki lihtsalt ohkan ja teen edasi oma mittemidagitegemisi. Või siis tegemisi.

Äkki ma õpin selle kunagi ära. Et vaadata alati enda ümber õiges ajas, mitte selle pilguga, et midagi mineviku või tulevikuga võrrelda. Jah, ära on muidugi hea saada, aga oluline on ka see, kust ja kuhu ära saada, kuhu ja kuidas edasi liikuda. Ja selles suhtes õigete otsuste tegemisest… Ma ei tea, kas ma veel aru olen saanud.

—
Yesterday is history, tomorrow is a mystery and today is a gift. That’s why it’s called the present.

*gallia sõim*

Ma ei saa praegu endaga üldse läbi. Ja kui nii edasi läheb, siis ma ei saa lasta ka teistel endaga läbi saada. Liiga emotuur on jälle peal. Ja seekord ei saa keegi vastu vaielda, et see ei ole ainuüksi minu süü. On küll. Seda rohkem enesehaletsust ja jäätist ja kuuma teed ja emomuusikat kulub. Või vähemalt peaks kuluma. Kõigele lisaks hakkan vist haigeks ka jääma. Pea kumiseb ja külm on olla, kuigi tegelikult ei ole… Vist.

Kui elu oleks nagu filmis, siis oskaksin sellega paremini toime tulla. Kui mured oleks mitte tööasjus, vaid eraelus, siis oskaksin ka sellega paremini toime tulla. Vähemalt harjumuse jõud oleks olemas. Või midagigi. Aga hetkel ma ei oska midagi peale hakata. Mitte midagi peale ohtra mõtlemise. Aga ohtra mõtlemisega kaasnevad alati muud mured ja… Ma lihtsalt ei tea, kuidas sellest surnud kohast edasi liikuda.

Täna lasi Bao meil ennast mõelda kohta, kus me ennast kõige kodusemalt ja turvaliselt tunneme. Ma ei suutnud alguses ühtegi paika valida. Ei Tartust, ei Tallinnast, ei Pärnumaalt, ei Rumeeniast. Lõpuks lasin ennast mõtetel Puerto Ricosse viia ja seal ühel kindlal rannal lebada. Ja alles see tundus õige. Ja kui sellele tagantjärele mõelda, siis tundub just see vale. Kõik tundub vale. Mul peaks olema tuttav Oma Koht. Miks mul siis ei ole?

—
Nutt ja hala? Ju vist.

Oojaa. Ma ikka oskan ennast aeg-ajalt mässida asjadesse, mis mu enda eluga kuidagi seonduvad. Alles ükspäev siin rääkisin Kadrile, kuidas see olekski mu elu – juhul, kui mul oleks shitloaded vanemad ja palee, kus elada. Situatsioonid on tuttavad, tüübid, kes meeldivad, samasuguse iseloomuga ja nii edasi. Kohati hakkab isegi õudne.

Nojah, võibolla ma meelitan ennast sellega (Kadri on muidugi arvamusel, et ma teen endale ülekohut samastudes valede inimestega, kes tegelikult absoluutselt minu moodi pole – kuigi, tõsi, sisemiselt oleme kõik manipuleerivad mõrrad). Võibolla mitte. Aga see ei välista fakti, et mulle meeldib jälgida, mis toimub.

Nüüdseks olen kaks ja pool hooaega klippe läbinud ja alustasin täispikkuses osade jälgimisega sarja algusest alates. Ja ei kurda, ei kurda, ei kurda. Natuke itsitama panevad ainult mõtted, kuidas meie elu siin Rumeenias sarnaseks kujundada. Vaese mehe GG on tegelikult omast käest võtta. Tuleb lihtsalt oma bossi moodi manipuleerivaks mõrraks hakata ja elu ongi kohe jälle draamat täis. Muudmoodi nagu enam ei oskakski. Kuradi elukogemus!

—
XOXO

Suhted on ülemaailmselt keerulised. Täna pidin päris pikalt kuulama, kuidas Jordan telefonis oma tüdrukuga tülitses. Pikk ja prantsuskeelne vadin, kohati kuulsin tüdruku häält ka teise tuppa. Kummaline, samas kuidagi veidralt võluv ka. Ilus keel lihtsalt, ma arvan. Isegi tülitsemine kõlab hästi.

Teatris sujuvad proovid päris hästi, oleme küll teinud ainult esimest ja viimast pilti, aga täitsa edukas on hetkel. Viimane pilt on… Erinevatel põhjustel väga kurnav. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Ja natuke naljakas lõpplahendus on ka. Kes teavad, need teavad ja itsitavad tõenäoliselt pihku.

Eugenia pole seda veel näinud, ma arvan, et ta ei kiida seda vist heaks, aga see pole nagunii lastele, mida me teeme, nii et ei tohiks probleeme olla. Pealegi pole temal õigust midagi öelda, sest Bao on lavastaja ja kui meie sellega nõus oleme, mida ta tahab, siis on ju kõik korras. Ja pealegi, ega see ju NII ebamoraalne ka ei ole

Teine projekt hakkab ka nähtavalt edenema. Täna õpetasin näiteks Jordani õmblema. Nii läheb, kui ma meeslavastajatega koos töötan. Ja proovisime temaga ühe toru peal lauaga tasakaalu hoida. Ma kujutan ette, et alumise korteri elanikud polnud väga õnnelikud meie katsetusi kuuldes, aga… Vähemalt jäime lõpuks püsti.

Internett meie korteris üllatab iga päev millegagi. Täna näiteks otsustas ta sel ajal, kui me Mélaniega teatris proovis olime, osaliselt töötamast lakata. Seda siis meie varuvariandis, suures koridoriarvutis. Mis on kummaline, sest just sealt saavad meie läpakad oma nipsakat netti, millega me paaril leheküljel töötada saame. Kui veab.

—
Kahju, et MiniMe ka streigib, muidu ma saaksin pilte töödelda ja ükshaaval üles laadida…

*laksib enesele käega vastu nägu*
Üksikud mõistavad. Veel vähemad tahavad aidata.
—
Kõik on nüüd korras.

Rumeenias on elu juba tihedas töörutiinis. Kui ei ole treeningut või koosolekut või kokkamisõhtut, siis oleme kambaga kontoris ja treime oma nukke valmis. Bao projekti jaoks ikka, Jordani omaga pole jõudnud veel väga tegeleda. Ja nüüd tahetakse, et ma ise enda projekti ka veel teeks. Õnneks suutsin ma Eugeniale aru pähe panna, et sel aastal ei jõua sellega küll tegeleda. Kava kui sellise, mida ja kuidas, sain ma paari tunniga paberile, nii et plaanid on õnneks olemas.

Halloween oli õudne. Jube. Kohutav. Õigemini sellele järgnev päev, sest pidu ise oli tšill. Aga mida sa teed, kui siin EI OLE normaalset lahjat alkoholi ja juua kõlbab ainult viin? Koguseid, mida tarbida ju ikka muutma ei hakka… Vähemalt esialgu ei olnud see plaanis, aga pärast eelmist nädalavahetust peab seda kava vist muutma hakkama. Sest mul ei ole elu sees nii halba pohmelli olnud. Ja ei taha ka enam. Isegi esmaspäeva hommikul olid veel jääknähud olemas.

Aga vahel, öösiti, on aega muu maailma peale ka mõelda. Eesti uudiseid vaadates tuleb paratamatult meelde, et Marten läks ju staarisaatesse ja siis tuleb kursavenda guugeldada ja tunnustavalt pihku itsitades intervjuusid jälgida. Ja respekt muusikalises mõttes kasvab iga looga, mida siin kaugel maal õnnestub kätte saada. No ma TEADSIN, et ta on väga hea, aga et NII hea… Ja kui saadete lõpus on ka televaatajatel selge pilt, kelles staarimaterjali on, siis tuleb pidu meie õuele.

—
Ja pidu tuleb nii ehk naa

—
Hot as hell.

Mulle tuli see kellakeeramine paar tundi tagasi täiesti üllatusena, aga jebisin oma mobiiliga ja nüüd on aeg seal taas õige. Küsisin Controlis igaks juhuks kohalike käest ka üle, kui Ailie mulle ajavahetusest rääkis. Hui ju teab, mis kombed Rumeenias on või kuhu poole midagi keeratakse, kui keeratakse. Johhaidii…

Täna leidis taas kord tõestust seaduspärasus, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd on mul siin riigis juba mitu “kutsikat”, kes käivad nukrate silmadega säärest sikutamas ja ulumas. Kuidas kurat neile selgeks teha, et see, kui ma inimesega sõbralikult suhtlen, ei tähenda, et ma olen temast romantilises (või lihtsalt puhtalt seksuaalses) mõttes huvitatud. Minu arust kõlab loogiliselt, et ma ei taha iga tüüpi, kellega räägin, karata.

Hetkel on mul aga tüüpidest palju tähtsam mure: MiniMe hakkas jälle mootorrattahääli tegema. Tavaliselt tähendab see seda, et lähipäevil ütleb kõvaketas üles ja ma kaotan kõik asjad, mis mul ketta peal on. Rumeenias ma seda kellelegi parandada ei viiks. Garantii on läbi ja paberimajandus jube ja raha ei ole. Rumeenia raha ei ole, kui täpsem olla. Ja arvutit on vaja (ülikool tahab lõpetamist!).

Eelnevaga seoses siis väike teadaanne ka:

TÄHELEPANU! Kui sa jagad rüperaalidest üht koma teist ja viitsid mulle Eestist/Eesti kaudu jebida pisikese mõistliku hinnaga läpaka, kus oleks soovitatavalt peal Windows (näiteks XP, XP professional AGA jumala eest, palun mitte Vista!), või sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, siis anna teada!

Mõistliku jutu kohal saan raha kanda, kuhu vaja, kuni ainult raal kindlalt soolas on. Mul on Wordi vaja! Ja kohta, kus mõistlikus koguses oma muusikat ja pilte hoida! Ja Rumeenias ma olen vaadanud ja uurinud, aga tulemus on, et parem mitte siit osta, päris-Euroopa kraam on ikka hulga parem plaan.

—
Aga teate, ma täitsa igatsen mõnda inimest…

Jaa, muidugi on olulisel kohal see, et me oleme oma mitu nädalat teinud tõsist tööd haiglates ja koolides (täna, st eile olid mul esimesed tunnid lasteaias – muide, 3-aastaste rühm on LIIGA NOOR neile midagi konstruktiivset õpetama), aga eelkõige tuleb rääkida ikkagi vabatahtliku elustiilist.

Täna näiteks otsustasime reede õhtu veeta kodustes tingimustes. Pärast rumeenia keele tunde käisime poes ja siis sõitsime 102 bussiga tüdrukute juurde. Väike kokandusõhtu,  väike Jungle Speed (Martin ja Lennart teavad seda meie New Yorgi aegadest) ja edaspidi juba juutjuubi pleilist featuring joomamängud. Olulised asjad kõigepealt, eks?

Vaja: Iga inimese ette alkoholi, üks tavaline täring.
Reeglid: ENne mängu algust veeretatakse täringut paar ringi, nii, et oleks vähemalt üks inimene, kes veeretab numbri kolm.
Mida kurat see kõik mängu algusest alates tähendab?
1 – joob inimene, kes istub sinust paremal
2 – joob inimene, kes joob sinust vasakul
3 – joovad inimesed, kes enne mängu algust suutsid veeretada number kolme ehk The Lords of the Three
4 – sina valid, kes joob
5 – sina jood
6 – saad välja mõelda uue reegli, mida joojad enne joomist ALATI täitma peavad

NB – Kui reegleid rikud, pead jooma kaks korda, mis alguses ei tundugi nii kole, aga juba tärast paari korda – johhaidii…

—
Ja hommikul BOC lente. Hah. Me ei taipa siiani, miks…