Kodust ja igatsusest

Kunagi, aastaid tagasi, mõtlesin, et olen veidralt teistmoodi kui teised. Ma ei tundnud kunagi reisidel või külas olles koduigatsust. Klassikaaslaslased kurtsid alati ka paaripäevastel väljasõitudel koduigatsust, kui ülikooliajal sattusime sõpradega nädalaks või pikemaks näiteks mõnda teise riiki, ka siis hakkasid teised mõne päeva möödudes mõtlema sellest, kuidas ikka kodus on ja tahaks tagasi.

Ma noogutasin alati sellise jutu peale mõistvalt, aga tõtt-öelda ei olnud mul õrna aimugi, mida nad tunnevad. Isegi kümme kuud Rumeenias olles ei pannud mind koduigatsust tundma. Seletasin teistele, et ma ei saa mingist paigast puudust tunda, pigem mõtlen aeg-ajalt kallitele inimestele, kes eemal on. Aga alati on asi ka sinnapaika jäänud.

Nüüd ma vist tean, millest teised kõik need aastad rääkinud on. Ilmselt mul ei ole lihtsalt varem olnud enda jaoks nii olulist paika või inimest, mida või keda igatseda. See algas natuke vähem kui poolteist aastat tagasi nädalase Itaalia-reisiga, kui juba paari päeva möödudes hakkas midagi kripeldama. Kripeldas ja näris kuni reisi lõpuni, mil ma lihtsalt PIDIN Tartusse tagasi jõudma. Ja kuigi siis mul kodu ei olnud, oli tekkimas keegi, kelleta lihtsalt ei osanud kuidagi hakkama saada.

Nüüd on sellele lisandunud ka koht, mida ma väga avalikult koduks nimetada ei tihka, aga kus ma ometi elan ja kuhu tahan igal õhtul tagasi minna. Ja kui olen mujal, näiteks Viljandis, nagu praegu, siis mõtlen ometi selle koha peale. Tahan “koju”, kuigi on ju tore üle pika aja siinseid sõpru näha ja festivalil etendusi vaadata. Ikkagi närib midagi sees ja ütleb, et ma kuulun mujale. Et ma PEAN kuskil mujal olema.

Ainus, kes koduigatsust ravida saab või seda hoopiski ära hoida, on seesama tüüp. Home is where your heart is, öeldakse. Ilmselgelt olen ma lõpuks aru saanud, mida selle all mõeldakse. Aega võttis, aga asja sai – ka seda öeldakse. Ja ilmselgelt kehtib ka see minu puhul sellest teemast rääkides. Ja ilmselgelt lõppeb see närimine mu sees alles pühapäeval, kui me lõpuks jälle ühes linnas oleme. Ja ausaltöeldes ei jõua ma seda ära oodata!

—
Igavene jama nende südameasjadega :)