Blur

“I guess we shouldn’t say we are a stereotypical British band… But that’s what we are and what we want to be.” – Damon Albarn

Vaatame kodus praegu teist korda Bluri filmi “No Distance Left To Run”. Teist päeva järjest. See on väga lahe, kuidas n-ö “vana armastus” üle pika aja natuke kauemaks pinnale ujub. Astus ju Blur üsna äsja BritAwardsil lühikese kontserdiga üles, sai paar auhindagi. Ja kuidas lõppevad olümpiamängud Londonis? Bluri kontserdiga.

Blur on see Bänd, kes aeg-ajalt ikka meelde tuleb, kuigi nad väga aktiivselt enam ammu ei tegutse (viimase kolme-nelja aasta jooksul on välja tulnud kõigest kaks uut singlit, enne seda oli pikk paus). Aga ikka tuleb mõnd nende lugu ühel või teisel peol mängida, ikka tuleb tahtmine mõnd nende videot vaadata.

Ega mul tõele au andes ei olegi väga midagi Tähtsat öelda. Lihtsalt tahtsin teiega oma järjekordset nostalgialainet jagada. Ja avaldada lootust, et ehk see nostalgialainete jada, mis aeg-ajalt esile kerkib, ei jääkski igaveseks Bluri albumite, videote ja filmide põhiseks. Kunagi tuleb neilt ilmselt üks album veel. Ja siis – siis võib juba loota, et tuleb veel kontserte ja et nostalgialaine saab uut hoogu juba täiesti isiklikust Bluri kontserdielamusest.

—
UK. Tahad sa seda või ei, aga me tuleme sind vaatama. Varem või hiljem!

Kodust ja igatsusest

Kunagi, aastaid tagasi, mõtlesin, et olen veidralt teistmoodi kui teised. Ma ei tundnud kunagi reisidel või külas olles koduigatsust. Klassikaaslaslased kurtsid alati ka paaripäevastel väljasõitudel koduigatsust, kui ülikooliajal sattusime sõpradega nädalaks või pikemaks näiteks mõnda teise riiki, ka siis hakkasid teised mõne päeva möödudes mõtlema sellest, kuidas ikka kodus on ja tahaks tagasi.

Ma noogutasin alati sellise jutu peale mõistvalt, aga tõtt-öelda ei olnud mul õrna aimugi, mida nad tunnevad. Isegi kümme kuud Rumeenias olles ei pannud mind koduigatsust tundma. Seletasin teistele, et ma ei saa mingist paigast puudust tunda, pigem mõtlen aeg-ajalt kallitele inimestele, kes eemal on. Aga alati on asi ka sinnapaika jäänud.

Nüüd ma vist tean, millest teised kõik need aastad rääkinud on. Ilmselt mul ei ole lihtsalt varem olnud enda jaoks nii olulist paika või inimest, mida või keda igatseda. See algas natuke vähem kui poolteist aastat tagasi nädalase Itaalia-reisiga, kui juba paari päeva möödudes hakkas midagi kripeldama. Kripeldas ja näris kuni reisi lõpuni, mil ma lihtsalt PIDIN Tartusse tagasi jõudma. Ja kuigi siis mul kodu ei olnud, oli tekkimas keegi, kelleta lihtsalt ei osanud kuidagi hakkama saada.

Nüüd on sellele lisandunud ka koht, mida ma väga avalikult koduks nimetada ei tihka, aga kus ma ometi elan ja kuhu tahan igal õhtul tagasi minna. Ja kui olen mujal, näiteks Viljandis, nagu praegu, siis mõtlen ometi selle koha peale. Tahan “koju”, kuigi on ju tore üle pika aja siinseid sõpru näha ja festivalil etendusi vaadata. Ikkagi närib midagi sees ja ütleb, et ma kuulun mujale. Et ma PEAN kuskil mujal olema.

Ainus, kes koduigatsust ravida saab või seda hoopiski ära hoida, on seesama tüüp. Home is where your heart is, öeldakse. Ilmselgelt olen ma lõpuks aru saanud, mida selle all mõeldakse. Aega võttis, aga asja sai – ka seda öeldakse. Ja ilmselgelt kehtib ka see minu puhul sellest teemast rääkides. Ja ilmselgelt lõppeb see närimine mu sees alles pühapäeval, kui me lõpuks jälle ühes linnas oleme. Ja ausaltöeldes ei jõua ma seda ära oodata!

—
Igavene jama nende südameasjadega :)

Uus semester

Mm… Veebruar… Aasta kõige külmem kuu, aasta kõige tihedama tunniplaaniga semestri algus ja nädal aega vähem aega oma täiskohaga tööd teha. Juhhei! Mul on tunne, et toimetuses on sündinud meie külmarekord. Sõna otseses mõttes külje alla pesa teinud elektriradikatel on näidikud põhjas, koridoris huugab juba tunde soojapuhur, aga ikkagi on lõdisemaajavalt külm.

Lisaks muidugi tore tõsiasi, et meie all olevad… Kesiganes on pikaks nädalavahetuseks igasuguse kütte välja lülitanud, mis tähendab, et terves majas ei ole vett (torud on a) külmunud või b) lõhki külmunud) ja kui tööpäeva jooksul tuleb tarvidus WC-sse minna, tuleb seda teha mõnes kõrvalmajas. Mis tähendab sisuliselt vähemalt mitmekümne meetri läbimist jäises pakases. Ja sellele eelnevat enda viimase piirini sooja sissepakkimist.

—
Jessikas… NOT.

EMA

Ei, mitte selles mõttes, et “HOLY MOTHER OF F***! IT’S COLD!” – kuigi, mis seal salata, seda tunnet on ka olnud ja ilmateadet vaadates tuleb lihtsalt pöidlad pihku suruda ja loota, et keegi on kuskil kraadide ennustamisega ikka väga puusse pannud.

Kõnealune EMA on hoopis Eesti Muusikaauhinnad 2012 auhinnagala, mis tõotab juba eos tulla märksa läbimõeldum ja üldse parem kui tänavune R2 Aastahiti oma, mille kohta kuulsin nurinat mitmelt poolt. Alguse saab see täna õhtul Nokia kontserdimajas ja te kõik olete armsasti palutud meid TV3-st vaatama ja Laikadele pöialt hoidma, et meil homme oleks kapipealset ilus vaadata.

Edit hiljem: Suur-suur aitäh Nokia kontserdimajale, TV3-le, Eesti fonogrammitootjate ühingule ja Jägermeistrile (unustamata väga mõnusat publikut ja head seltskonda) väga laheda õhtu eest. Vaib oli hea, suurema osa auhindade jagunemisega võis täiesti rahule jääda ja üldse – kokkuvõttes väga hästi õnnestunud muusikasündmus. Ainus tõrvatilk oli Kroonika peatoimetaja oma lolli wannabe-Saagim lobaga. Aga see ei ole kellegi teise, kui ta enda süü :)

—
Vot nii konkreetne naine olengi seekord!