Tegu on küll üsna vana teemaga (Õhtulehe artikkel aastast 2008), aga FB vahendusel on see taas päevakorda tõusnud. Nimelt räägib see 1894. aasta seksiõpikust, mille kirjutas briti kirikuõpetajaproua, kes oliisegi oma aja kohta kindlasti kombekas ja… Rumal ja rahuldamatu ja maailma peale tige vist.
Kes ei viitsi artiklit ise lahti võtta, siis neile väike lühikokkuvõte. “Kuus näpunäidet meestele ja naistele” sisaldab juhatusi, kuidas toime tulla äärmisel võika kogemusega, mida seks kindlasti on. Põhiteesiks siis see, et naised peaks seda meestele võimaldama võimalikult harva (kui üldse) ja igal võimalikul juhul sellest lihtsalt hoiduma (kasutades eri vabandusi nagu haigus, peavalu, väsimus jne).
Tsiteerin paari pärli, mis Iltalehti vahendusel Õhtulehe veergudele jõudsid:
“Enamik mehi on loomult üsnagi perverssed ning kui neile vähimgi võimalus anda, asuvad nad jälkide toimingute kallale, mille hulka kuuluvad normaalse akti toimepanek ebanormaalsetes asendites, naise keha limpsimine ning oma sündsusetu keha pakkumine naisele lipsimiseks.”
“Voodisse heites tuleb naisel kõik tuled kustutada. Ta ei tohi voodis kuuldavale tuua ainsatki häälitsust, mis võiks meest tema suunas juhatada, et mees seda julgustavaks märgiks ei peaks. /…/ Kui mees naise voodist leiab, peab too võimalikult liikumatult lamama. Optimistlik abielumees võib kehaliigutusi sugulise erutuse märgiks pidada. Kui seksi pole võimalik ära hoida, tuleb seda toimetada täielikus pimeduses.”
Lisaks sellele seletati ära ka ajastule omane öörõivastus: naiste paks villane öösärk ja meeste pidžaama olevat olnud äärmiselt tarvilikud vahendid, et võimalikult vähe ihu paljastada, seda nii seksihimu tagasi hoidmiseks üldse kui ka seksi ajal (hoidku taevas aktini jõudmise eest!).
Lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et küll selle raamatu autor võis olla üks elus pettunud naine. Ei kujuta ette, kas tema mees oli nii halb, oli kasvatus ülikarm või… Äkki oli ta kellegi teise peale kade või… Ma ei teagi. Huvitav, kui populaarne tema teos 19./20. sajandil oli.. Kas keegi luges seda tõsimeeli ja suhtus sellesse kui kodusesse piiblisse või oli vastuvõtt avalikult kombekas, aga isekeskis hämmastust ja nalja täis.
Tahaks loota, et praegusel ajal on üldteada fakt, et naised mõtlevad seksist üldiselt sama palju kui mehed. Ja et hea seks on just selline, mille eest kirikuõpetajaproua 1894. aastal hoiatas: palja ihu näitamisega, uue proovimine ja kahepoolne. See ei ole mingi asi, mida “kiirelt ära ajada, kui tõesti muudmoodi ei saa”, vaid tore on, kui seda on palju ja eriti tore, kui mõlemad osapooled näitavad teise vastu huvi ja austust üles.
Võibolla oli autori mulje seksist kui õudsest asjast selline just seetõttu, et ta talitas omaenda näpunäidete järgi. Ilmselgelt ei paku mingit mõnu krampliku pulgana seljal lamamine ja hinge kinni hoidmine, samal ajal mõeldes, kui halb kõik on ja millal see ometi läbi saab. Oleks ta oma mehel end natuke hellitada lasknud, oleks elu ehk ka ilusam tundunud.
Seksi ei tohiks võtta ju kui mingit lisakohustust, mida koduses majapidamises vahel teha tuleb, vaid see on pigem pingevaba lõõgastus, kus kalli inimesega midagi head jagada. Või, noh, võibolla on see ainult minu arvamus…
Igatahes, sada aastat ilmumisest hiljem, 1998. aasta paiku olevat õpik uuesti välja antud. Ilmselt samal kujul, kui see kunagi austatud ja piinatud proual valmis sai. Pole osanud seda kuskil poes vaadata, ei tea, kas see Eestisse üldse on jõudnudki, aga kahtlustan, et tänapäeval satuks selline üllitis otsejoones “huumori” sektsiooni :)
—
Üks mu lemmikkommentaare FB-s, mis võtab raamatu sisu hästi kokku: “Põrgu on vist selline”.
