Vahel on tunne…

Täpselt nädal aega tagasi tahtsin kirjutada sellest, kui hästi kõik on. Mingi uus leitud side ja veider helge soojus, mis kutsub järjest rõõmsamalt igal õhtul töölt või koolist koju tulema. Aga see oli nädal tagasi.

Praegu on tunne, nagu upuks aeglaselt ja hirmutavalt vaikselt. Ma nägin uppumist isegi ühel ööl unes, ei olnud sugugi nii ilus nagu räägitakse. Muusikat ei olnud, valgust ei olnud. Oli lihtsalt õõvastavalt vaikne ja abitu tunne. Häält teha ei saanud ja mitte midagi muud ka. Pime ja üksi oli olla. Ja tuttav tunne, nagu oleks seal juba varem olnud.

—
Kuulasin täna hommikul jälle Muse’i.

Advertisement