Oh, NO :)

Jepp-jepp, meil siin tegevust jätkub. “The Rise and Fall of Estonia” lava kerkib – seinad on juba püsti ja all askeldavad inimesed nagu töökad sipelgad. Töökad ja Väga Heas Vormis. Alles tuli helimeister, kellega ma kontorit jagan, uksest sisse ja võttis oma särgi ära. Lihtsalt niisama. Ja ei näinud üldse halb välja. Rohkem nagu… Rasmus Kaljujärve noorem ja kenam vend, paremate kõhulihastega ja puha. Jumal tänatud, et ta tagasi tehnikat püsti ajama läks, katsu sa niiviisi tööd teha… Ma vean kihla, et need tuletõrjesignaalid löövad meil iga päev lärmi kuumade töötajate, mitte suitsu ega tule pärast.

Tallinn on endiselt tore. Viimased paar päeva muidugi ka tormine ja vihmane, nagu igal pool. Jumal teab, mitu korda meie kuusk raeplatsil pikali on käinud. Ise olen seni pääsenud. Kuigi eile oli küll tööl kohati kõhegi olla. Plekk-katus pea kohal kolises nii mis kole ja seekord mitte seepärast, et seal näitlejad ringi oleks tuuritanud. Tuul undas ja ragistas ikka üsna hoolega. Vahepeal tekkis tunne, et vabatahtlikult ei ole ma küll nõus teatrimajast välja minema. Kuigi tegelikult oli maapinna lähedal täiesti okei.

Täna on mõnusalt vaikne, katseakendest sillerdab päikest, kõrval kaameras käib “Vahel on tunne…” salvestus, mida ma parasjagu arvutisse ümber tõmban ja nii ilm kui ka elu näivad mõlemad helged. Kui ma nüüd selle ühe jäärapäise arhiiviplaadi ka mäkist kätte saaks (oojaa, ma töötan mäkiga ja ei katku kogu aeg juukseid, imestage kõik), oleks hästi. Pärast väike trett Piretiga rahvusraamatukokku, et kooliasju ajada ja siis kodune idüll verivorstide ja Eesti Top7-ga. Nautige ka võimalusel samu asju ja hääletage, muidugimõista hääletage pärast saadet, nagu ikka.

—
Viimane praktikanädal – natuke kurb isegi…

Advertisement