Oh, NO :)

Jepp-jepp, meil siin tegevust jätkub. “The Rise and Fall of Estonia” lava kerkib – seinad on juba püsti ja all askeldavad inimesed nagu töökad sipelgad. Töökad ja Väga Heas Vormis. Alles tuli helimeister, kellega ma kontorit jagan, uksest sisse ja võttis oma särgi ära. Lihtsalt niisama. Ja ei näinud üldse halb välja. Rohkem nagu… Rasmus Kaljujärve noorem ja kenam vend, paremate kõhulihastega ja puha. Jumal tänatud, et ta tagasi tehnikat püsti ajama läks, katsu sa niiviisi tööd teha… Ma vean kihla, et need tuletõrjesignaalid löövad meil iga päev lärmi kuumade töötajate, mitte suitsu ega tule pärast.

Tallinn on endiselt tore. Viimased paar päeva muidugi ka tormine ja vihmane, nagu igal pool. Jumal teab, mitu korda meie kuusk raeplatsil pikali on käinud. Ise olen seni pääsenud. Kuigi eile oli küll tööl kohati kõhegi olla. Plekk-katus pea kohal kolises nii mis kole ja seekord mitte seepärast, et seal näitlejad ringi oleks tuuritanud. Tuul undas ja ragistas ikka üsna hoolega. Vahepeal tekkis tunne, et vabatahtlikult ei ole ma küll nõus teatrimajast välja minema. Kuigi tegelikult oli maapinna lähedal täiesti okei.

Täna on mõnusalt vaikne, katseakendest sillerdab päikest, kõrval kaameras käib “Vahel on tunne…” salvestus, mida ma parasjagu arvutisse ümber tõmban ja nii ilm kui ka elu näivad mõlemad helged. Kui ma nüüd selle ühe jäärapäise arhiiviplaadi ka mäkist kätte saaks (oojaa, ma töötan mäkiga ja ei katku kogu aeg juukseid, imestage kõik), oleks hästi. Pärast väike trett Piretiga rahvusraamatukokku, et kooliasju ajada ja siis kodune idüll verivorstide ja Eesti Top7-ga. Nautige ka võimalusel samu asju ja hääletage, muidugimõista hääletage pärast saadet, nagu ikka.

—
Viimane praktikanädal – natuke kurb isegi…

Külmkapiromantik

Note to self: fetalaadne toode tuleb kohe ära süüa, umbes kahe nädalaga digimuutub see isegi hea sissepakkimise korral hallitusjuustuks (ja mitte selleks heaks).

Mudisin natuke tausta ja päisepilti, tundub sumedam lahend eelmisega võrreldes. Ma ei tea, kas asi on selles, et NO heli- ja valguspuldis on päevasel ajal urrima külm või milleski muus, aga see eelmine sinine toon hakkas vaikselt jäisena tunduma. Nagunii on jäide ja lumi ja siniseks külmunud [sisesta vabal valikul suvaline/suvalised kehaosa/kehaosad] tulekul, nii et aitas naljast. Mõtlesingi, et kaua läheb, et kõik uuesti roheliseks muutub (kõik mu blogilahendid on seni vähemalt mingi aja mingit rohelist tooni olnud) – täpselt tänaseni läkski. Hoopis teistmoodi, kui alguses, aga siiski.

Nii esimese kui ka teise lõigu jutuga haakub täiesti loogiliselt järgmine mõte, mida ma olen juba tükk aega mõlgutanud: Kunagi, kui mul on päris oma külmkapp, võõpan ma selle siniseks, kriipsutan vajalikest kohtadest ära ja panen ukse peale hoolikalt viimistletud sildikese. Ja hakkan seda hellitlevalt TARDISeks kutsuma. Mul on kuri kahtlus, et kogu see nali võiks välja näha umbes selline:

—
Ja, Kadri, ei varasta mu mõtet ära! (:

Saab hingata

Kõige kiiremad ajad on peaaegu läbi. Essee kukkus välja üle ootuste hästi, arvustuse eest esmaspäevases Tartu Postimehes sain palju kiita ja eluisu tuligi tagasi. Seltsi aastaraamatu tekstiga on okei. Eile saime Maarjaga rühmatöö mõlemad ülesanded pärast metatasanditel ringi keksimist siiski üllatavalt kiiresti ja üsna korrektselt valmis – tulemused saame homme. Täna tuleb veel toimetuses viimased lahtised otsad kokku sõlmida ja siis saabki kergemini hingata. Mis see mõnus praktika ja lemmikkirjaniku teksti tõlkimine ikka ära ei ole. Saab hea meelega mõlemad tehtud.

Tähistamispõhjuseid leiab teisigi. Kohe-kohe saab aasta täis, võiks tähtpäeva vaikselt kahekesi pidada, nii et kõik teised – käpad reede õhtul minu mehest eemale! Mis muidugi tuletab meelde tänaõhtust kohustuslikku televaatamise-seanssi. ETV2 ja Eesti Top7 on kaks vajalikku märksõna. Retro ja dressid ka, kui juba midagi välja tooma hakata. Saab veel nädal aega rahulikult iga päev hääletada ja siis läheb keeruliseks, sest mängu tuleb selline asi:

—
Aga keeruline on ka põnev…

Tule taevas appi!

Mul on tunne, et keegi kuskil püüdleb ihu ja hingega selle poole, et mind asjade alla kuhjamisega ära tappa.

Peatoimetaja lükkas ajakirja ilmumise (mis tähendab, et liikusid ka lugude valmimise tähtaeg, küljendus jms) varasemaks. See poleks probleem, kui ma ei oleks tavapärase graafiku alusel paika pannud oma praktikapäevi, mis nüüd halastamatult kattuvad ja jätavad mõlemale poolele poole vähem aega. Lisaks see väike pisiasi, et Tallinnast võõra arvuti ja mobiiltelefoniga on asju hulga raskem teises linnas ajada kui ise koha peal olles korraliku tööarvuti ja lauatelefoniga. Eriti kui selleks aega pole.

Praktikast rääkides – see on tore. Mulle meeldib videoarhiivis mässata, helimeistriga nalja visata, mõlema Ojasoo kaootilised külastused viiendale korrusele, katusel turnivad lemmiknäitlejad ja lemmikteatrile mingi süsteemi loomisega kasulik olla. Toredust jätkub igal tööpäeval kella üheksast viieni-kuueni, pole seni isegi ühelegi lõunapausile jõudnud, sest tööd on vaja teha. Mis ühtlasi tähendab, et muud asjad selle aja sisse ei mahu.

Kooliga on nii ja naa. Eilseks oli tarvis kokku kirjutada korralik essee väga nõudlikule õppejõule. Minu aju sellele plaanile väga hästi kaasa ei mänginud ja otsustas pigem kokku joosta ja tekitada nn “kirjanikubloki”. Õnneks sai see mure tähtajapäeva hommikul enam-vähem seljatatud ja saatsin vähemalt loetava essee õigel ajal ära, olles selle tarbeks päevade viisi raamatuid ja kultuuriartikleid lapanud. Aga ees on veel palju asju, nagu keskkoolile õppematerjali väljatöötamine (detailne grupitöö peab olema valmis järgmiseks kolmapäevaks), inglisekeelse ilukirjandusliku teksti tõlkimine ja selle eelnev tutvustamine-probleemide lahkamine seminaris ja veel mitu grupitööd, mis magistritasemel on pigem nagu väikesed seminaritööd…

Isegi bakalaureusetöö annab tagantselja hoope. Ma pean nüüd paari päevaga selle põhjal kirjutatud 10-lk artikli akadeemilise ajakirjanduse seltsi aastaramatu tarbeks täiesti ümber kirjutama ja seda stiilis, mis absoluutselt mu tööd ei puuduta, aga mida aastaraamatus näha tahetakse. Ja sellest kuulsin ma alles täna. Jessikas, kas pole? Ongi vähe asju teha ja aega jalaga segada!

Seda enam, et reedel pean otse praktikalt bussiga Tartusse teatrisse sõitma ja Postimehele Vanemuise uuslavastuse kohta arvustuse kirjutama. Selle leppisime kokku kuid ja kuid tagasi ning esietendus, mille põhjal oma artikkel valmis saada, sattus loomulikult sellisele ajale, kuhu on ootamatult sattunud ka… Tundub et kõik ülejäänud asjad maailmas, mis on vaja ära teha… Kõigi arvates ilmselgelt minu poolt.

Sellest ei tahaks rääkidagi, et eile helistas mulle töö ajal üsna vaevatud ja ärritunud kultuurkapitali esindaja, kes tegelikult ajab tagasi hoopis teisi inimesi asjade eest, millega mina absoluutselt kursis ei ole, aga kuna olen mingite asjadega ja inimestega seotud, kuhu tahetakse nüüd ärritusest inkasso peale saata, siis tundusin ilmselt sobiv kandidaat, kellele kõik ära kurta. Muidugi mitte sellisel tasemel, et ma ka täpselt aru saaks, mida vaja teha on, et probleemi lahendada, aga siiski. Ideaalne, eks?

Asi ei ole üldse selles, et ma ei saaks kõigi nende asjadega hakkama. Muidugi olen ma selleks võimeline. Juhul, kui need ei tuleks kõik korraga. Juhul, kui kõik ei kinnitaks omalt poolt nagu mõnede koolide aineõpetajad, et nende asi on kõige tähtsam ja muu võib nende poolest kuradile käia. Minu peale ei ole vaja mõelda. Ise olen rumal, et ütlen toredatele ja vähem toredatele pakkumistele tavaliselt jah-sõna. Ja selles olen ka süüdi, et olen kaasasündinud kohusetunnet kohusetundikult kasvatanud ning tahan, et asjad toimiks ja keegi ei peaks minu pärast kannatama või uusi lahendusi otsima hakata. Huvitav, millal jõuab kätte see aeg, kui ma selle märterluse eest mingeid hinnaalandusi vms ka ise saama hakkan? Kus mul ka lastakse rahulikult oma elu elada? Kui ma saan näiteks kas või normaalselt magada?

—
Tundub, et tänavu tulevad jõulud varakult… *sarkastiline ive*

Korteriotsingud…

…lõppesid edukalt. Õigemini ei pidanudki väga otsima, sest Edith teadis täpselt, kus Korter asub ja nii jõudsime sinna ilma mingisuguste viperusteta (kuigi otseteed, mida ma Rotermannis kunagi varem kasutanud ei ole, ajasid kohati segadusse ja tekitasid küsimusi stiilis “miks me otse kasiinouste poole jalutame?”).

Mulle meeldis. Nägin kahest-poolest korrusest küll vaid… Um. Ma nüüd ei teagi, kas pooltteist või kaht. Aga muljed on positiivsed. Allkorrusel on laudade peale joonistatud sööginõud ja suured arvutiekraanid seinaorvades võimaldavad ise YouTube’idiskot teha. Mida me muidugi Kätuga julmalt ära kasutasime ja mängisime Bluri, Oasist, RCHP-d ja Ewertit – kui ainult paari paremat artisti mainida.

Ja lavaga põhikorrus on ka mõnus, rõdust ja seal paiknevatest gaasilampidest rääkimata. Võib teinekordki minna. Lenna oli ka hea, eriti esimese korra kohta (varem ma teda laivis näinud ei ole), Laika Virgin oli ka kohal. Ja mis seal salata, mõte hakkas juba liikuma sinnapoole, et meie britpopi Tallinna-pesaks sobiks see koht ülihästi. Nii et need inimesed, kes on meilt luninud peo pealinna kolimist ja tahtnud seda korraldama hakata – Korter oleks vähemalt minu poolt esimene valik. Jääme ootama!

—
Veel lahedat: kui Voldemari sügada ja ta läbi norina nurruma hakkab, tõusevad ta suunurgad konkreetselt mõnust üles. How cool of a cat is he?

Teistmoodi kass

—
…

Heategu – check!

Meie ilus kassipreili leidis oma pärispere üles, nii et oleme nüüd Kativabad (Kati oli kiisu nimi, nagu teada saime). Vahel paneb ikka üllatuma, kui avastad, et asjad, mis peaks ja võiks toimida, seda tõepoolest ka teevad. Olime päev otsa piltide tegemise, mudimise, kuulutuse kirjutamise ja väljaprintimisega (siinkohal tuleb tunnistada Fredy tehnoloogilise taibu ülemvõimu) tegelenud ja linnas parasjagu viimast LEITUD!-kuulutust üles panemas, kui juba telefon helises ja pärast väikest vestlust selgus, et kass, kelle meie leidsime, osutus kassiks, keda teised otsisid. Kati pere oli just linnas enda KADUNUD!-kuulutusi üles panemas, kui neile jäi silma meie kuulutus. Seletamatagi selge, et kaks kassi eri plakatitel nägid täpselt samasugused välja. Saime kokku, kinnitasime kahtlusi ja kiisu sai koju tagasi.

Nüüd on kuidagi tühi tunne. Ma olen vist sünnist saadik harjunud, et kuskil on ikka mingi kurnjäuskas ja isegi kui tükk aega ühtegi sellist päris kodus jalgade ümber ei tiiruta, siis kahe päevaga sigineb veendumus, et ta peaks seda ikkagi tingimata tegema. Jäin õhtul korraks segaselt diivanipatja vaatama ja mõtlesin, et kus kass on. Ilma on veider lihtsalt. Aga no eks näis. Praegu võtame jälle rahulikult ja mõtleme pikemalt ja põhjalikumalt, et kas ja kuidas ja kui, siis millal. Järeldusi veel tegema ei maksa hakata, november on selleks natuke halb kuu (kuigi muus mõttes on see täitsa tore).

Selle nädala jooksul peaks siis lõplikult need kuupäevad ka selguma, mis ma Tallinnas veedan. Tundub, et suurem osa novembrist kuulub ikkagi NO-teatri tagaruumidele ja neis tegutsemisele. Mis aga tähendab palju sõitmist ja seda, et kõik Tallinna sugulased-tuttavad on minu suurendatud tähelepanu all. Oojaa, ma hakkan teid kõnede ja meilidega tüütama ja endale ajutist pesa otsima. Kes juba tahab ise ennast pakkuda, helistagu! Garanteerin, et võin olla väga huvitatud.

—
Hetkel side lõpp.