Rumeenias on elu juba tihedas töörutiinis. Kui ei ole treeningut või koosolekut või kokkamisõhtut, siis oleme kambaga kontoris ja treime oma nukke valmis. Bao projekti jaoks ikka, Jordani omaga pole jõudnud veel väga tegeleda. Ja nüüd tahetakse, et ma ise enda projekti ka veel teeks. Õnneks suutsin ma Eugeniale aru pähe panna, et sel aastal ei jõua sellega küll tegeleda. Kava kui sellise, mida ja kuidas, sain ma paari tunniga paberile, nii et plaanid on õnneks olemas.
Halloween oli õudne. Jube. Kohutav. Õigemini sellele järgnev päev, sest pidu ise oli tšill. Aga mida sa teed, kui siin EI OLE normaalset lahjat alkoholi ja juua kõlbab ainult viin? Koguseid, mida tarbida ju ikka muutma ei hakka… Vähemalt esialgu ei olnud see plaanis, aga pärast eelmist nädalavahetust peab seda kava vist muutma hakkama. Sest mul ei ole elu sees nii halba pohmelli olnud. Ja ei taha ka enam. Isegi esmaspäeva hommikul olid veel jääknähud olemas.
Aga vahel, öösiti, on aega muu maailma peale ka mõelda. Eesti uudiseid vaadates tuleb paratamatult meelde, et Marten läks ju staarisaatesse ja siis tuleb kursavenda guugeldada ja tunnustavalt pihku itsitades intervjuusid jälgida. Ja respekt muusikalises mõttes kasvab iga looga, mida siin kaugel maal õnnestub kätte saada. No ma TEADSIN, et ta on väga hea, aga et NII hea… Ja kui saadete lõpus on ka televaatajatel selge pilt, kelles staarimaterjali on, siis tuleb pidu meie õuele.
—
Ja pidu tuleb nii ehk naa 
