Grasshopper

Iga päev pitsitab kuskilt natuke. Vahel nii vähe, et ei pane seda peaaegu tähelegi. Peaaegu. Ma vist ikka ei oska asju ega inimesi piisavalt hinnata, kui nad minuga samas hetkes on. Mul on hoopis imal mood minevikus või tulevikus elada. Kuigi võiks ju rohkem olevikule keskenduda.

Viimasel ajal olen nii mõnelegi oma kummalist NY-igatsust kurtnud. Seal olles olid proportsioonid õiges hetkes elamisega õiges kohas. Vahel küll tuletas Eesti ennast meelde, aga hetkes elamine oli selle reisi vältel õiges kohas. Ja nüüd…

Ma ei teagi tegelikult, kas igatsen Suurt Õuna, Miamit ja Puerto Ricot või lihtsalt seda aega ja tunnet, mis oli seal ja siis. Hea oleks muidugi tagasi minna ja seal aru saada, mis teema on või oli. Kas siis on ka kõik Õige ja hea või on sellele kõigele lihtsalt hea tagasi mõelda.

Võibolla on asi lihtsalt inimloomuses, selles, milline see on aegade algusest saadik olnud. Et alati tahaks kiiremini, kõrgemale, kaugemale. USA oli ehk piisavalt kaugel ja piisavalt eriline, et see siis ja ka nüüd õige tunduks.

Praegu, samas maailmajaos, sarnaste inimestega, ei tule see ehk lihtsalt välja. Ja kes teab, ehk aasta pärast mõtlen oma Rumeenia-ajale tagasi ja ohkan, kui tore siis oli. Või hoopis… Ma ei teagi, äkki lihtsalt ohkan ja teen edasi oma mittemidagitegemisi. Või siis tegemisi.

Äkki ma õpin selle kunagi ära. Et vaadata alati enda ümber õiges ajas, mitte selle pilguga, et midagi mineviku või tulevikuga võrrelda. Jah, ära on muidugi hea saada, aga oluline on ka see, kust ja kuhu ära saada, kuhu ja kuidas edasi liikuda. Ja selles suhtes õigete otsuste tegemisest… Ma ei tea, kas ma veel aru olen saanud.

—
Yesterday is history, tomorrow is a mystery and today is a gift. That’s why it’s called the present.

Sinine

*gallia sõim*

Ma ei saa praegu endaga üldse läbi. Ja kui nii edasi läheb, siis ma ei saa lasta ka teistel endaga läbi saada. Liiga emotuur on jälle peal. Ja seekord ei saa keegi vastu vaielda, et see ei ole ainuüksi minu süü. On küll. Seda rohkem enesehaletsust ja jäätist ja kuuma teed ja emomuusikat kulub. Või vähemalt peaks kuluma. Kõigele lisaks hakkan vist haigeks ka jääma. Pea kumiseb ja külm on olla, kuigi tegelikult ei ole… Vist.

Kui elu oleks nagu filmis, siis oskaksin sellega paremini toime tulla. Kui mured oleks mitte tööasjus, vaid eraelus, siis oskaksin ka sellega paremini toime tulla. Vähemalt harjumuse jõud oleks olemas. Või midagigi. Aga hetkel ma ei oska midagi peale hakata. Mitte midagi peale ohtra mõtlemise. Aga ohtra mõtlemisega kaasnevad alati muud mured ja… Ma lihtsalt ei tea, kuidas sellest surnud kohast edasi liikuda.

Täna lasi Bao meil ennast mõelda kohta, kus me ennast kõige kodusemalt ja turvaliselt tunneme. Ma ei suutnud alguses ühtegi paika valida. Ei Tartust, ei Tallinnast, ei Pärnumaalt, ei Rumeeniast. Lõpuks lasin ennast mõtetel Puerto Ricosse viia ja seal ühel kindlal rannal lebada. Ja alles see tundus õige. Ja kui sellele tagantjärele mõelda, siis tundub just see vale. Kõik tundub vale. Mul peaks olema tuttav Oma Koht. Miks mul siis ei ole?

—
Nutt ja hala? Ju vist.

Gossip Girl

Oojaa. Ma ikka oskan ennast aeg-ajalt mässida asjadesse, mis mu enda eluga kuidagi seonduvad. Alles ükspäev siin rääkisin Kadrile, kuidas see olekski mu elu – juhul, kui mul oleks shitloaded vanemad ja palee, kus elada. Situatsioonid on tuttavad, tüübid, kes meeldivad, samasuguse iseloomuga ja nii edasi. Kohati hakkab isegi õudne.

Nojah, võibolla ma meelitan ennast sellega (Kadri on muidugi arvamusel, et ma teen endale ülekohut samastudes valede inimestega, kes tegelikult absoluutselt minu moodi pole – kuigi, tõsi, sisemiselt oleme kõik manipuleerivad mõrrad). Võibolla mitte. Aga see ei välista fakti, et mulle meeldib jälgida, mis toimub.

Nüüdseks olen kaks ja pool hooaega klippe läbinud ja alustasin täispikkuses osade jälgimisega sarja algusest alates. Ja ei kurda, ei kurda, ei kurda. Natuke itsitama panevad ainult mõtted, kuidas meie elu siin Rumeenias sarnaseks kujundada. Vaese mehe GG on tegelikult omast käest võtta. Tuleb lihtsalt oma bossi moodi manipuleerivaks mõrraks hakata ja elu ongi kohe jälle draamat täis. Muudmoodi nagu enam ei oskakski. Kuradi elukogemus!

—
XOXO

Dubidudamm

Suhted on ülemaailmselt keerulised. Täna pidin päris pikalt kuulama, kuidas Jordan telefonis oma tüdrukuga tülitses. Pikk ja prantsuskeelne vadin, kohati kuulsin tüdruku häält ka teise tuppa. Kummaline, samas kuidagi veidralt võluv ka. Ilus keel lihtsalt, ma arvan. Isegi tülitsemine kõlab hästi.

Teatris sujuvad proovid päris hästi, oleme küll teinud ainult esimest ja viimast pilti, aga täitsa edukas on hetkel. Viimane pilt on… Erinevatel põhjustel väga kurnav. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Ja natuke naljakas lõpplahendus on ka. Kes teavad, need teavad ja itsitavad tõenäoliselt pihku.

Eugenia pole seda veel näinud, ma arvan, et ta ei kiida seda vist heaks, aga see pole nagunii lastele, mida me teeme, nii et ei tohiks probleeme olla. Pealegi pole temal õigust midagi öelda, sest Bao on lavastaja ja kui meie sellega nõus oleme, mida ta tahab, siis on ju kõik korras. Ja pealegi, ega see ju NII ebamoraalne ka ei ole

Teine projekt hakkab ka nähtavalt edenema. Täna õpetasin näiteks Jordani õmblema. Nii läheb, kui ma meeslavastajatega koos töötan. Ja proovisime temaga ühe toru peal lauaga tasakaalu hoida. Ma kujutan ette, et alumise korteri elanikud polnud väga õnnelikud meie katsetusi kuuldes, aga… Vähemalt jäime lõpuks püsti.

Internett meie korteris üllatab iga päev millegagi. Täna näiteks otsustas ta sel ajal, kui me Mélaniega teatris proovis olime, osaliselt töötamast lakata. Seda siis meie varuvariandis, suures koridoriarvutis. Mis on kummaline, sest just sealt saavad meie läpakad oma nipsakat netti, millega me paaril leheküljel töötada saame. Kui veab.

—
Kahju, et MiniMe ka streigib, muidu ma saaksin pilte töödelda ja ükshaaval üles laadida…

Lowpoint

*laksib enesele käega vastu nägu*
Üksikud mõistavad. Veel vähemad tahavad aidata.
—
Kõik on nüüd korras.

Lugu number kaks

Rumeenias on elu juba tihedas töörutiinis. Kui ei ole treeningut või koosolekut või kokkamisõhtut, siis oleme kambaga kontoris ja treime oma nukke valmis. Bao projekti jaoks ikka, Jordani omaga pole jõudnud veel väga tegeleda. Ja nüüd tahetakse, et ma ise enda projekti ka veel teeks. Õnneks suutsin ma Eugeniale aru pähe panna, et sel aastal ei jõua sellega küll tegeleda. Kava kui sellise, mida ja kuidas, sain ma paari tunniga paberile, nii et plaanid on õnneks olemas.

Halloween oli õudne. Jube. Kohutav. Õigemini sellele järgnev päev, sest pidu ise oli tšill. Aga mida sa teed, kui siin EI OLE normaalset lahjat alkoholi ja juua kõlbab ainult viin? Koguseid, mida tarbida ju ikka muutma ei hakka… Vähemalt esialgu ei olnud see plaanis, aga pärast eelmist nädalavahetust peab seda kava vist muutma hakkama. Sest mul ei ole elu sees nii halba pohmelli olnud. Ja ei taha ka enam. Isegi esmaspäeva hommikul olid veel jääknähud olemas.

Aga vahel, öösiti, on aega muu maailma peale ka mõelda. Eesti uudiseid vaadates tuleb paratamatult meelde, et Marten läks ju staarisaatesse ja siis tuleb kursavenda guugeldada ja tunnustavalt pihku itsitades intervjuusid jälgida. Ja respekt muusikalises mõttes kasvab iga looga, mida siin kaugel maal õnnestub kätte saada. No ma TEADSIN, et ta on väga hea, aga et NII hea… Ja kui saadete lõpus on ka televaatajatel selge pilt, kelles staarimaterjali on, siis tuleb pidu meie õuele.

—
Ja pidu tuleb nii ehk naa