Tänavune DRAAMA sisaldas endas tegelikult kolme festivali. Lastele ja noortele Draamakest, muidu eestlastele DRAAMAt ja veel üldisemalt Balti riikidele Balti Teatrisügist. Jõudsin kõigi kolme raames midagi vaatama ja millegi heaks tööd rügama. Veider, aga üsna mõnus oli eripära, et tänavu ei olnud töö nelja-viie entusiasti õlul, vaid graafikutes sai kõik üsna võrdselt ära jagatud. Natuke mõistmatuks küll jäi, miks meid sel aastal tõesti nii palju vaja läks, aga ju siis oli lihtsalt kõigil veidi lahedam olla.
Ei püherdanud sel sügisel mustas kassikostüümis botaanikaaia murul. Ei käinud Lutsu teatrimaja keldris magamas. Ei teinud isiklikku draamat. Aga teatrit sai ja kaudsemas mõttes hakkas lõpuks ka kino saama. Festivaliajale tagantjärgi vaadates saab kavalalt muiata ja oodata, mida need viimased Eesti nädalad sellest johtuvalt veel endaga kaasa tooma hakkavad. Nii põnev!
Mida ma nähtud asjadest soovitan?
“Börs ja Börsitar” (Ugala) - Ott Aardami lavastus on viimasel ajal puiseks jäänud Ugala repertuaaris mõnus vaheldus. Siirad lood laval toovad tihti muige/naeratuse näole. Kohati puine mäng ei ole ebameeldiv, hoopis siiras. Hilje Murelit on laval lihtsalt lust vaadata ja ka Tanel Ingi mängu on väga mõnus jälgida.
“Detektiiv Lotte” (Vanemuine) - üldiselt pole Vanemuine sõnalavastuste tasemelt midagi erilist, aga mõned lastelavastused tulevad neil üllatavalt hästi välja. Lotte-asi on viimaste aastate parim asi, mida ma Vanemuise repertuaaris näinud olen.
“Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (NO83) - selle vaatamisest sain meeletu energialaengu. NO-le omaselt on kogu suur trupp VÄGA heas füüsilises vormis ja igav ei hakka hetkekski. Improvisatsioonid ja koreograafia on vä-ga head, eriliselt kedagi esile tõsta ei saagi, sest terve trupp hingab koos väga-väga hästi ja mängib nagu üks väga-väga hea näitleja. Üks viimaste aastate lemmikuid üldse.
“Misantroop” (VAT Teater) - erinevalt Theatrumi kunagisest variandist on see lavatükk kiire, dünaamiline. Näitlejate mängu jälgida on huvitav, eriti head rollid teeb Katariina Lauk, keda on lihtsalt lust jälgida. Lavakujunduseks must põrand ja seinad ning maailm selle ümber luuakse valgete kriitidega. Üsna värskendav ja mõnus.
“Vahepeatus” (MTÜ R.A.A.A.M.) - Argo Aadli, Alo Kõrve ja Indrek Ojari on kolmik, kelle kooslust on ALATI huvitav ja hea jälgida. Kuigi Uku Uusbergi lavastuses olid üksikud hoo-kohad kergelt võõristust tekitavad, on üldmulje siiani väga hea. Kokkuvõttes taas väga-väga hea elamus – ja seda hoolimata umbsest Athena pööningusaalist, kus seda mängiti.
“Vaikuse hääl” (Riia Uus Teater) - oojaa. Kes ei saanud Tartus seda truppi näha, on kohustatud sõitma Riiga ja Hermanise töö üle vaatama. Sest kuigi pärast etendust ei oska suurem osa inimesi paari lausega kokku öelda, millest lavastus räägib, on selle mõju kindlasti olemas. Suurepärases vormis näitlejad ja geniaalsed pisiasjad. Mitte ühtegi sõna ja Simon&Garfunkeli muusika. “Ja inimesed tulevad ja ütlevad vau,” tuleb siin ühe noore eestlasest lavastaja lavastust tsiteerida.
—
Aga tulge teie täna-homme ja ka järgmise nädala E/T Genialistide klubisse vaatama Noorte Teatritehase lavastust “Erak ja Kuuevarbaline”. Seda ma soovitan ka.
*üritab alustuseks tikkudega silmi lahti seisma lükata*
