Filmipidu läks üle ootuste halvasti. Kusjuures asi ei olnud üldse selles, nagu oleks muusika halb olnud – minu arvates oli see üks ägedamaid pidusid, mille Markus ja Ott pärast Nolens Volensit püsti panid, kus ma viimastel kuudel üldse käinud olen. Ma pole VÄGA tükk aega ennast nii peast soojaks tantsinud, kui siis. Lihtsalt… Ma ei mõista siiani, kuidas saab suur linn olla laupäeva õhtul täiesti inimtühi (tean, käisin enne südaööd kesklinna tänavad läbi).
Järgmiseks päevaks planeeritud saunaskäik oli aga taas üks kuradi suur õnnestumine. Hommikul kammisid mul absoluutselt kõik inimesed ära (eelmise õhtu peo tagajärjed olid visad kaduma), aga päeva poole sujus kõik ülibiääniks kätte ära. Mis ei tähenda, et kammimine natuke meeldivamalt poleks jätkunud. Emajõe vesi oli külm, aga hea koht, kuhu oma auravat keha kasta ja lõpuks leidsime ka kellegi, kellel OLI Säästukaart olemas. Grill ja tšill.
Ülejäänu on kuidagi sogase virvarrina keerelnud. Teen tööd ja higistan õppekorralduseeskirja muudatustest läbi närida, samas teenin miljoneid olematut raha, ise totaalses pankrotis olles ja vahepeal käin kinos ja näen, kuidas Teine Maailmasõda saab ilusa Tarantinoliku lõpu. Kadri on ka Tallinnast tagasi ja DRAAMA tulekul, nii et asju ja inimesi millele/kellele mõelda, jagub.
Eile üritasime Genklubis küsida tuttavate tüüpide käest, miks mehed naisi kardavad, aga konkreetseid vastuseid ikka ei saanud. Esimesed reaktsioonid olid paanikast punniaetud silmad ja kaitsvad kriisked (see oli väike kirjanduslik liialdus, obviously) “Miks kohe nii rasked küsimused?!” Ridade vahelt selgus siiski, et kõige jubedam on suhetega kaasnev tulevikuperspektiiv. Aga kus on teie ajud, kallid kaimud, kui eeldate kohe, et teilt sõrmust tahetakse?
*ohkab*
Ma ei oska enam kirjutada. Liiga palju praktikat viimasel ajal ja liiga palju asju, mida väikeseks tekstiks kokku suruda. Liiga virvarjas teema see kõik. Aga kui muidu keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes…otsib elukohta Tallinnas või Tartus, võtku ühendust. Ma tean ühte ägedat kohta Olümpia hotelli juures ja ühte odavat kohta Pärmivabriku kandis.
Edit hiljem: Ma ei saa lihtsalt üle sellest, kuidas 90% Inglorious Basterdsi põhitiimist mingitel hetkedel NII ära kammib, sest kohati nad näevad välja täpselt nagu mõned Eesti näitlejad. Ma tundsin kinos ära päris palju tuttavaid nägusid alates saksa sõjakangelas-snaiprist Veiko Täärist ja lõpetades naeruväärse piibuga juudiküti Jüri Lumistega.
—
*update
